Ilm ja kliima

Ülevaade

ILMA võib määratleda atmosfääri antud momendil valitseva seisundina, mida iseloomustavad ilmaelemendid nagu õhutemperatuur, tuul, õhurõhk, sademed jne.

Andmeid ilmastikuelementide kohta kogutakse seirevõrgust, mille moodustavad Eestis meteoroloogia-, hüdromeetria-, soo- ja rannikujaamad, sademete mõõtejaamad ning aktinomeetriajaamad. Kui mainitud jaamad teostavad mõõtmisi maapinnal, siis maalähedases õhukihis toimuvaid protsesse uuritakse Tallinn-Harku aeroloogiajaamas raadiosondide abil. Kaugseiret teostavad ilmaradarid Harkus ja Sürgaveres. Seirevõrgust pärit meteoroloogilised andmed on kättesaadavad Keskkonnaagentuuri avaandmete lehel.

KLIIMA on laiemas tähenduses globaalse kliimasüsteemi ehk maasüsteemi olekute kogum pikema aja vältel, kusjuures kliimasüsteem hõlmab nii atmosfääri (õhk), kui ka hüdrosfääri (vesi), krüosfääri (jää), litosfääri (maakoor ja maapind) ja biosfääri (elusloodus).

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) raames tegutsev ülemaailmne kliimaseire süsteem (Global Climate Observing System ehk GCOS) ja Euroopa Liidu Copernicuse kliimamuutuste seire teenistus (C3S) keskenduvad ülevaadetes globaalsetele kliimaindikaatoritele, kuhu kuuluvad õhu- ja maailmamere temperatuuri, atmosfääri koostist, ookeani happesust ja veetaset ning krüosfääri kirjeldavad näitajad.

Kitsamas tähenduses on kliima vaadeldava paikkonna geograafilisest asendist tulenevate ilmade pikaajaline režiim, mida iseloomustatakse nii tüüpilise ilmastikuga kui ka äärmuslike olude esinemissagedusega. Koha kliima määravad kõik ilmad, mis seal pikema aja vältel üldse esinevad.

Ilmastiku pikemaajalisi perioode kirjeldatakse seetõttu sageli ilmastikuelementide keskmiste abil: ööpäeva keskmine, kuu keskmine, aasta keskmine. Ka kõrvalekalded keskmisest (ehk anomaaliad) ja samuti äärmuslike ilmastikunähtuste esinemise sagedus annavad informatsiooni kliima ja selle muutumise kohta.

KLIIMANORMID. Kliima ja selle muutumise iseloomustamiseks räägitakse ilmaelementide pikaajalistest keskmistest ehk kliimanormidest. Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni (World Meteorological Organization, WMO) riikide kokkuleppel arvutatakse kliimanorme 30-aastaste aegridade põhjal. See ajavahemik on piisavalt pikk, et erakordsed nähtused ei mõjutaks keskmist liiga palju, aga piisavalt väike, et kajastuksid muutused. Neid aegridu kutsutakse võrdlus- ehk normperioodideks. Ehkki WMO soovitab ajaloolisteks võrdlusteks ja kliimamuutuste kirjeldamiseks kasutada võrdlusperioodina endiselt ajavahemikku 1961-1990, tuleks kliimanorme iga kümnendi tagant ka uuendada, et kajastuksid hilisemad kliimamuutused ja nende mõju meie igapäevaelule. 2021. aastal võeti Eestiski kasutusele uued kliimanormid võrdlusperioodi 1991-2020 kohta. Kliimanormide arvutamise kohta saab lugeda vastavast WMO juhisest Guide to Climatological Practices.