Valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu (IPCC)

Põhisõnumid

Võrreldes kokkuleppelise tööstuseelse perioodiga 1850-1900 on maakera keskmine pinnatemperatuur perioodil 2011-2020 tõusnud umbes 1,1 °C, mis on juba toonud kaasa laialdase mõjuga muutusi ning põhjustanud kaotusi ja kahjusid loodusele ning inimestele.
Kliima soojenemine on põhjustatud inimese tegevusest ja see on teaduslikult tõestatud fakt.
Selleks, et piirata soojenemine 1,5 kraadiga, peab aastaks 2030 vähendama kasvuhoonegaase 43% (sh CO2 48%, CH4 34%) võrreldes 2019. aasta heitkogustega.
Praeguseks rakendatud kliimapoliitikad tooks sajandi lõpuks kaasa globaalse soojenemise ligikaudu 3,2 °C võrra tööstuseelse keskmisega võrreldes.
Kliimamuutustega kohanemise strateegias on kõige efektiivsem käsitleda kliimat, bioloogilist mitmekesisust ja inimühiskonda ühtse süsteemina: praegused ja varasemad sotsiaal-majanduslikud arengumudelid ning poliitilised valikud on paljudel juhtudel kaasa aidanud ökosüsteemide ja ühiskondade haavatavuse suurenemisele.

Struktuur ja tööpõhimõte

1988. aastal ÜRO asutuste Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni WMO (World Meteorology Organisation) ja Keskkonnaprogrammi UNEP (United Nations Environmental Programme) baasil loodud IPCC seiret ei teosta ega uurimistöid ei avalda, vaid lähtub juba olemasolevatest teaduslikest ja tehnilistest publikatsioonidest. IPCC peamiseks väljundiks on iga hinnangutsükli käigus ilmuvad kolm põhiaruannet ning viimaks sünteesiraport, mis koondab kokku eelmistes ilmunud olulisema info. Lisaks avaldatakse igal perioodil ka eriraporteid ning vastavalt vajadusele metoodilisi juhendeid ja tehnilisi dokumente.

IPCC põhiaruandeid annavad välja kolm peamist töörühma:

Esimene töörühm (IPCC Working Group I ehk WGI) analüüsib mineviku, oleviku ja tuleviku kliimamuutuste loodusteaduslikku (füüsikalist) olemust, lähtudes seirest ja kliimasüsteemi mudelitest. Käsitletakse kasvuhoonegaase ja aerosoole atmosfääris, temperatuurimuutusi maismaal, meres ja õhus; hüdroloogilisi tsükleid, ekstreemseid ilmastikunähtusi jne.
Teine töörühm (IPCC Working Group II ehk WGII) hindab kliimamuutuste tagajärgi ning nendega kohanemist. Tähelepanu pööratakse looduse ja populatsioonide haavatavuse hinnangutele.
Kolmas töörühm (IPCC Working Group III ehk WGIII) keskendub kliimamuutuste leevendamise meetmetele ja hindab meetodeid kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks või selle eemaldamiseks atmosfäärist.

Lisaks kolmele töögrupile tegutseb Riiklik kasvuhoonegaaside inventuuri töörühm (Task Force on National Greenhouse Gas Inventories), kelle ülesandeks on arendada ja täiustada kasvuhoonegaaside heite ja selle eemaldamise arvutamise metodoloogiat ja raporteerimist.

Nendega kõrvuti võidakse luua ka ajutisi töörühmi.

IPCC struktuur on läbi hinnanguperioodide ühesugune, aga igaks perioodiks valitakse uus büroo koosseis ning autorid, eksperdid, toimetajad, kellest töögrupid koosnevad.

IPCC aruanded

IPCC kolm töögruppi avaldavad umbes iga seitsme aasta tagant uue hinnanguperioodi aruandeid, mida on nüüdseks ilmunud kuus. Ühe hinnangutsükli aruanne koosneb kolme töögrupi raportitest ja kokkuvõtlikust sünteesiraportist.

IPCC esimene hinnanguaruanne (First Assessment Report, FAR) avaldati 1990-1992 ja see mängis olulist rolli ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UN Framework Convention on Climate Change, lühendatult UNFCCC) koostamisel. Raporti kohaselt võib olla kindel (certain), et esineb kliima soojenemist põhjustav kasvuhooneefekt, millesse panustab inimtegevus. Võib kindlusega väita (with confidence), et kasvuhooneefekti võimendamisest üle poole tingib CO₂ kontsentratsioon atmosfääris. Sealhulgas nenditi, et viimase 100 aasta jooksul toimunud soojenemine jääb loodusliku variatsiooni piiresse, aga võib tähendada ka inimtegevusest tingitud soojenemist.
Töögruppide aruanded:
Teine hinnanguaruanne (Second Assessment Report, SAR) avaldati 1995. aastal ja sedastas muu hulgas, et kliimamuutustes on tuvastatav (discernible) inimmõju. Raport pakkus valitsustele olulist materjali läbirääkimistes, mis päädisid Kyoto protokolli sõlmimisega 1997. aastal.
Töögruppide aruanded:

Kolmas hinnanguaruanne (Third Assessment Report, TAR) ilmus 2001. aastal. Raporti kohaselt on alates 20. sajandi keskpaigast toimunud soojenemine tingitud tõenäoliselt (likely) inimeste tegevusest (tõenäosus üle 66%).* Rõhku pannakse kliimamuutuste tagajärgedele ja nendega kohanemisele.
Töögruppide aruanded:
Neljas hinnanguaruanne (Fourth Assessment Report, FAR) 2007. aastast kinnitab, et kliima soojenemine on täiesti üheselt mõistetav (unequivocal) ja viimase 50 aasta vältel toimunud soojenemine on väga tõenäoliselt (very likely) inimtegevuse tagajärg (tõenäosusega enam kui 90%). FAR lõi aluse Kyoto protokolli järgsele kliimaleppele, et hoida soojenemist kuni 2 °C piires.
Töögruppide aruanded:
Viies hinnanguaruanne (Fifth Assessment Report, AR5) 2013.-2014. aastast andis teadusliku sisendi 2015. aastal sõlmitud Pariisi kokkuleppele. Aruandes öeldakse, et 1951-2010 aset leidnud soojenemine on inimese põhjustatud tõenäosusega 95-100%, st. see on erakordselt tõenäoline (extremely likely).
Töögruppide aruanded:

IPCC kuues hinnanguaruanne AR6

Kuuenda ja kõige hilisema (2021-2023) hinnanguaruande (Sixth Assessment Report, AR6) eesmärk on toetada Pariisi kokkuleppe rakendamise protsessi.

- Esimese töörühma aruanne (Climate Change 2021: The Physical Science Basis): Värske kliimaraport annab tugevaima hoiatuse ja rõhutab vajadust kiirendada kliimamuutuste leevendamist terves maailmas | Keskkonnaagentuur
- Teise töörühma aruanne (Climate Change 2022: Impacts, Adaptation and Vulnerability): Värske kliimaraport: jätkuv globaalne soojenemine suurendab riske kõikides eluvaldkondades ning põhjustab juba praegu elusolenditele traagilisi tagajärgi | Keskkonnaagentuur
- Kolmanda töörühma aruanne (Climate Change 2022: Mitigation of Climate Change): Värske raport hoiatab: praegused kliimapoliitikad tooks maailmas kaasa 3,2 °C temperatuuri tõusu | Keskkonnaagentuur
- Sünteesiraport (Climate Change 2023: AR6 Synthesis Report):
Seitsmes hinnangutsükkel: Paneel on jõudnud seitsmenda hinnangutsüklini ja selle raames antakse põhiraportite kõrval välja ka eriraport kliimamuutuse ja linnade kohta (2027). Eriraporti sisu kavandamiseks kogunesid valitud eksperdid 16.–19. aprillil Riias.

*Märkus: Usaldusvahemikud, mis kirjeldavad raporti koostajate kollektiivset otsust mingi vaatluse, mudeli või järelduse valiidsuse kohta. Nende kirjeldamiseks kasutatakse järgnevaid sõnu: peaaegu kindel (virtually certain, teatud tulemus on tõsi tõenäosusega üle 99%); väga tõenäoline (very likely, tõenäosus 90-99%); tõenäoline (likely, tõenäosus 66-90%); keskmine tõenäosus (medium likelyhood, 33-66%); ebatõenäoline (unlikely, 10-33%); väga ebatõenäoline (very unlikely, 1-10%); ja erakordselt ebatõenäoline (exceptionally unlikely, tõenäosusega vähem kui 1%).