Liigu edasi põhisisu juurde

Põhisõnumid

  • Võrreldes kokkuleppelise tööstuseelse perioodiga 1850-1900 on maakera keskmine pinnatemperatuur perioodil 2011-2020 tõusnud umbes 1,1 °C, mis on juba toonud kaasa laialdase mõjuga muutusi ning põhjustanud kaotusi ja kahjusid loodusele ning inimestele.
  • Kliima soojenemine on põhjustatud inimese tegevusest ja see on teaduslikult tõestatud fakt.
  • Selleks, et piirata soojenemine 1,5 kraadiga, peab aastaks 2030 vähendama kasvuhoonegaase 43% (sh CO2 48%, CH4 34%) võrreldes 2019. aasta heitkogustega.
  • Praeguseks rakendatud kliimapoliitikad tooks sajandi lõpuks kaasa globaalse soojenemise ligikaudu 3,2 °C võrra tööstuseelse keskmisega võrreldes.
  • Kliimamuutustega kohanemise strateegias on kõige efektiivsem käsitleda kliimat, bioloogilist mitmekesisust ja inimühiskonda ühtse süsteemina: praegused ja varasemad sotsiaal-majanduslikud arengumudelid ning poliitilised valikud on paljudel juhtudel kaasa aidanud ökosüsteemide ja ühiskondade haavatavuse suurenemisele.

Struktuur ja tööpõhimõte

1988. aastal ÜRO asutuste Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni WMO (World Meteorology Organisation) ja Keskkonnaprogrammi UNEP (United Nations Environmental Programme) baasil loodud IPCC seiret ei teosta ega uurimistöid ei avalda, vaid lähtub juba olemasolevatest teaduslikest ja tehnilistest publikatsioonidest. IPCC peamiseks väljundiks on iga hinnangutsükli käigus ilmuvad kolm põhiaruannet ning viimaks sünteesiraport, mis koondab kokku eelmistes ilmunud olulisema info. Lisaks avaldatakse igal perioodil ka eriraporteid ning vastavalt vajadusele metoodilisi juhendeid ja tehnilisi dokumente.

IPCC põhiaruandeid annavad välja kolm peamist töörühma:

  • Esimene töörühm (IPCC Working Group I ehk WGI) analüüsib mineviku, oleviku ja tuleviku kliimamuutuste loodusteaduslikku (füüsikalist) olemust, lähtudes seirest ja kliimasüsteemi mudelitest. Käsitletakse kasvuhoonegaase ja aerosoole atmosfääris, temperatuurimuutusi maismaal, meres ja õhus; hüdroloogilisi tsükleid, ekstreemseid ilmastikunähtusi jne.
  • Teine töörühm (IPCC Working Group II ehk WGII) hindab kliimamuutuste tagajärgi ning nendega kohanemist. Tähelepanu pööratakse looduse ja populatsioonide haavatavuse hinnangutele.
  • Kolmas töörühm (IPCC Working Group III ehk WGIII) keskendub kliimamuutuste leevendamise meetmetele ja hindab meetodeid kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks või selle eemaldamiseks atmosfäärist.

Lisaks kolmele töögrupile tegutseb Riiklik kasvuhoonegaaside inventuuri töörühm (Task Force on National Greenhouse Gas Inventories), kelle ülesandeks on arendada ja täiustada kasvuhoonegaaside heite ja selle eemaldamise arvutamise metodoloogiat ja raporteerimist.

Nendega kõrvuti võidakse luua ka ajutisi töörühmi.

IPCC struktuur
IPCC struktuur. Täiskogu (IPCC Plenary) kohtub umbes kaks korda aastas või vastavalt vajadusele, et kinnitada raporteid. Täiskogu poolt valitud IPCC büroo (IPCC Bureau) pakub täiskogule juhiseid hinnanguaruannete teaduslike ja tehniliste aspektide kohta. Täitevkomitee (Executive Committee) tegeleb täiskogu kohtumiste vahel jooksvate küsimustega. Töörühmade ja kasvuhoonegaaside töögruppe abistavad tehnilised toetusüksused (Technical Support Units, TSU). Allikas: IPCC.

 

IPCC struktuur on läbi hinnanguperioodide ühesugune, aga igaks perioodiks valitakse uus büroo koosseis ning autorid, eksperdid, toimetajad, kellest töögrupid koosnevad.

IPCC tööpõhimõte

 

IPCC aruanded

IPCC kolm töögruppi avaldavad umbes iga seitsme aasta tagant uue hinnanguperioodi aruandeid, mida on nüüdseks ilmunud kuus. Ühe hinnangutsükli aruanne koosneb kolme töögrupi raportitest ja kokkuvõtlikust sünteesiraportist.

  • IPCC esimene hinnanguaruanne (First Assessment Report, FAR) avaldati 1990-1992 ja see mängis olulist rolli ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UN Framework Convention on Climate Change, lühendatult UNFCCC) koostamisel. Raporti kohaselt võib olla kindel (certain), et esineb kliima soojenemist põhjustav kasvuhooneefekt, millesse panustab inimtegevus. Võib kindlusega väita (with confidence), et kasvuhooneefekti võimendamisest üle poole tingib CO2 kontsentratsioon atmosfääris. Sealhulgas nenditi, et viimase 100 aasta jooksul toimunud soojenemine jääb loodusliku variatsiooni piiresse, aga võib tähendada ka inimtegevusest tingitud soojenemist.

  • Töögruppide aruanded: /sites/default/files/images/ilm%26kliima/AR1WGI.png   /sites/default/files/images/ilm%26kliima/AR1WGII.png    /sites/default/files/images/ilm%26kliima/AR1WGIII.png     

  • Teine hinnanguaruanne (Second Assessment Report, SAR) avaldati 1995. aastal ja sedastas muu hulgas, et kliimamuutustes on tuvastatav (discernible) inimmõju. Raport pakkus valitsustele olulist materjali läbirääkimistes, mis päädisid Kyoto protokolli sõlmimisega 1997. aastal.
  • Töögruppide aruanded: /sites/default/files/images/ilm%26kliima/AR2WGIp.png   /sites/default/files/images/ilm%26kliima/AR2WGIIp.png   /sites/default/files/images/ilm%26kliima/AR2WGIIIproov.png 

*Märkus: Usaldusvahemikud, mis kirjeldavad raporti koostajate kollektiivset otsust mingi vaatluse, mudeli või järelduse valiidsuse kohta. Nende kirjeldamiseks kasutatakse järgnevaid sõnu: peaaegu kindel (virtually certain, teatud tulemus on tõsi tõenäosusega üle 99%); väga tõenäoline (very likely, tõenäosus 90-99%); tõenäoline (likely, tõenäosus 66-90%); keskmine tõenäosus (medium likelyhood, 33-66%); ebatõenäoline (unlikely, 10-33%); väga ebatõenäoline (very unlikely, 1-10%); ja erakordselt ebatõenäoline (exceptionally unlikely, tõenäosusega vähem kui 1%).

Avaldatud: 21.05.2024  /  Uuendatud: 09.07.2024