Liigu edasi põhisisu juurde

Ülevaade


Tuuleenergia on taastuv energiaallikas, mida saab tuulikute abil muundada mehaaniliseks või elektrienergiast. Tuuleenergia on üks vanimaid energiaallikaid, mida inimesed on kasutanud. Kui vanal ajal oli tuulest saadaval mehaanilisel energial suur roll purjelaevade liigutamisel, vilja jahvatamisel ja vee teisaldamisel, siis tänapäeval kasutatakse tuuleenergiat elektri tootmiseks. Elektrituulikud ongi vanaaegsete tuuleveskite kaasaegsed analoogid.

Kuidas töötab tuulik?


Tuuleenergiat toodetakse tuulikute ehk tuulegeneraatorite ehk tuugenite abil. Tuulik on maastikul masti või torni otsa püstitatud tuuleturbiin, mis koosneb tiibadest ehk labadest, rootorist, masinaruumist, elektroonikseadmetest ja tuulegeneraatorist. Kui tuul puhub, pöörleb turbiini rootor, mis ajab generaatori tööle. Generaator muundab kineetilise energia elektriks. Toodetud elekter suunatakse läbi kaablite ja muundurite elektrivõrku, kust see jõuab tarbijateni.

Välimuselt võib tuulikute suurus varieeruda sõltuvalt nende tüübist ning kasutusalast ja -kohast. Labade pikkus jääb tavaliselt vahemikku 40–80 meetrit, ent suurematel tuulikutel võivad labad ulatuda isegi üle 100 meetri. Masti ehk tuuliku torni kõrgus jääb tavaliselt vahemikku 80–150 meetrit, kuid suuremate tuulikute mastid võivad ulatuda isegi üle 200 meetri.

Elektrituulikud on valget värvi, et tagada võimalikult neutraalne välimus, ohutus ja tehnika vastupidavus. Maapinnalt vaadates on valge värv kõige vähem silmatorkav, kuid õhust vaadates aitab see tuulikutel silma paista, mis on oluline lennuohutuseks ja lindude turvaliseks liikumiseks. Lisaks peegeldab valge värv päikesevalgust, aidates vähendada materjalide kuumenemist ja ultraviolettkiirguse kahjulikku mõju, mis pikendab tuulikute eluiga.

See, kui palju üks tuulik elektrit toodab, sõltub tuuliku võimsusest, tuule kiirusest, labade laiusest ning õhu tihedusest. Mida kõrgem õhurõhk, seda soodsamad on tingimused elektri tootmiseks.

Mitu tuulikut ning neid ühendavad seadmed moodustavad tuulepargi. Neid saab rajada nii maismaale kui merele, tavaliselt valitakse tuuleparkide asukohaks rannikualad, mäed või avameri. Sobiva asukoha valimine on kriitiline, sest tuulekiirus ja -stabiilsus mõjutavad energia tootmist. Samas tuleb asukoha valikul arvestada, et tuulepargil oleks võimalikult väike negatiivne mõju ümbritsevale keskkonnale ja elusloodusele.

Tuuleparkide mõjud


Tuuleenergia eelised:

  • tuuleenergia on peamine alternatiiv fossiilsetele kütustele, kuna on taastuv, puhas ja laialt levinud
  • tuuleenergia tootmisel ei teki kasvuhoonegaase ega teisi saasteaineid, mis on oluline kliimamuutuste pidurdamiseks
  • tuuleenergia vähendab sõltuvust imporditud fossiilkütustest, parandades energiajulgeolekut
  • ressurss on ammendamatu, kuna tuul on üsna pidevalt kättesaadav
  • tootmiseks ei ole vaja vett ega muid loodusressursse, mistõttu koormab keskkonda vähem kui näiteks põlevkivi

Samas on ka tuuleenergial puudusi. Kuna tuult ei ole alati ühepalju ning vahel esineb ka päris tuuleta perioode, on elektri pidevaks tagamiseks vaja tuuleenergiat kombineerida teiste energiaallikatega ning kasutada salvestustehnoloogiaid elektri talletamiseks.

Samuti on tuulikute rajamisel mõju ümbritsevale keskkonnale. Tuulikute võimaliku negatiivse mõju vältimiseks, ennetamiseks ja leevendamiseks viiakse tuuleparkide rajamisel Eestis läbi põhjalikud keskkonnamõjude hindamised. Selle käigus uuritakse mõju ümbritsevale keskkonnale, ökosüsteemidele ja elusloodusele: kalastikule, linnustikule, nahkhiirtele ja imetajatele, aga ka inimestele. Uuritakse nii müra, vibratsiooni, madalsagedusheli, turbulentsi kohta ning hinnatakse tuulepargi sotsiaalmajanduslikke mõjusid. Keskkonnamõjude hindamine võib aega võtta kuni mitu aastat ning selle käigus selgub, kas tuulikuid üldse saab soovitud piirkonda rajada ning kuidas selles paigas võimalikke mõjusid leevendada.

Tuulepargid Eestis


Tuuleenergial on oluline roll Eesti energeetika üleminekul fossiilselt põlevkivilt puhtale ja taastuvale energiatootmisele. Eestis on mitmeid tuuleparke, mis toodavad märkimisväärse osa riigi taastuvenergiast. Eesti esimene kolme tuulikuga tuulepark rajati 2002. aastal Virtsu. Suuremad tuulepargid asuvad maismaal, näiteks Narvas, Paldiskis, Saardes ja Aulepas. Täpsemat nimekirja Eesti tuuleparkidest, nende tuulikute arvust ja võimsusest saab lugeda Tuuleenergia Assotsiatsiooni veebist.

Ehkki ajalooliselt on tuuleparke Eestis rajatud just maismaale, on meil potentsiaali ka avamere tuuleparkide arendamiseks. Võrreldes maismaaga pakub avameri paremaid tuuletingimusi ning rohkem ruumi. Avamerel puhuvad tuuled tavaliselt tugevamini ja ühtlasemalt kui maismaal, mis tähendab, et tuulikud saavad toota rohkem elektrit ja on efektiivsemad. Tootlikkust aitab suurendada ka suuremate ja võimsamate tuulikute paigaldamine, milleks on merel rohkem ruumi.

RePowerEU


Projekti on rahastatud Euroopa Liidu taasterahastus NextGenerationEU vahenditest. Leht on tehtud REPowerEU raames, mille eesmärk on kaotada Euroopa Liidu sõltuvuse Venemaa fossiilkütustest, säästes energiat, mitmekesistades energiaallikaid ja kiirendades üleminekut puhtale energiale.

Pildil Euroopa ja Eesti lipp, tekstiga Rahastanud Euroopa Liit

Avaldatud: 29.08.2024  /  Uuendatud: 24.09.2024