Ülevaade
Eesti toodab praegu umbes kaks kolmandikku oma tarbitavast elektrist ise, kuid kolmandiku ostame naabritelt. Välisühenduste kaudu impordime täna küll soodsat elektrit, kuid energiasüsteemi üles ehitamine üksnes välisühendustele tuginevaks jätab meid avatuks julgeolekuriskidele – kui ühendustes tekib katkestus, võib see ohustada Eesti varustuskindlust.
Selleks et haavatavust vähendada, on vaja suurendada kodumaist tootmisvõimekust. Oluline osa selles on taastuvenergial, tuule- ja päikeseelektril, samuti juhitavatel võimsustel ja salvestusel. Nii saab tagada, et elektrit jätkub kodudele kui ka ettevõtetele ja asutustele.
Ideest pargi rajamiseni
Tuulepargi rajamine on pikk protsess, mis hõlmab nii tehnilisi, keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid kaalutlusi. Alates arendaja esimesest ideest kuni pargi valmimiseni võib kuluda vähemalt 2–3 aastat, sageli aga rohkem – sõltuvalt planeeringu keerukusest ja mõjuhindamise mahust. Kõigepealt alustab tuuleparki rajada sooviv ettevõte pargi rajamiseks sobiva ala otsinguga ja analüüsib milline piirkond vastab tuulikute püstitamiseks vajalikele tingimustele ning kui palju tuulikuid sinna mahuks, et projekt oleks majanduslikult tasuv. Kui sobiv ala on leitud, astutakse esimene ametlik samm: pöördutakse kohaliku omavalitsuse poole. Just vald või linn algatab planeeringu koostamise. Kehtestatud planeering on eelduseks, et tuulepark üldse sündida saaks.
Planeeringumenetluse käigus viiakse läbi uuringud. Võimalikke sobivaid alasid hakkavad uurima eksperdid, kes analüüsivad mõju loodusele, sh maastikule, loomadele ja lindudele, aga ka inimestele ja kogukonnale. Mõjuhindamise käigus uuritakse muu hulgas võimalikku tuulikutega kaasnevat müra ning millised nad rajatavas kohas võiksid välja näha.
Kui uuringute käigus ilmnevad negatiivsed mõjud, tuleb plaanis teha muudatusi ehk muuta tuulikute arvu, kõrgust, asukohta. Samuti on võimalik teatud mõjusid leevendada, näiteks seisata tuulikud lindude rändeperioodil või rajada nende ümber haljastust visuaalse mõju vähendamiseks. Kui uuringute käigus selguvad nii olulised mõjud, et neid ei saa ühelgi moel leevendada, siis tuuleparki sellesse piirkonda rajada ei saa.
Elanike kaasamine
Kohalike elanike arvamus on tuuleparkide arendamisel olulisel kohal. Planeerimise käigus peab omavalitsus inimesi kursis hoidma, andma võimaluse tutvuda uuringutega, lubada küsida ning arvamust avaldada. Seda saab teha nii avalikel aruteludel kui ka kirjalikult.
Kui uuringute käigus on välja töötatud sobivaim lahendus, saab seda veel kogukonnaga arutluse käigus muuta. Just see on hetk, mil kogukond saab kaasa rääkida lõplikule lahendusele, olgu selleks asukohta või täiendavate leevendusmeetmeid puudutav.
Lisaks hindavad planeeringut riiklikud asutused, näiteks Keskkonnaamet, Terviseamet ja Kaitseministeerium, et tagada looduskaitseliste, inimeste tervise ja julgeolekuga seotud nõuete täitmine.
Ehitus ja tasu kogukonnale
Kui vajalikud dokumendid on korras ja planeering on kehtestatud, algab töö kohapeal. Tuulepargi rajamine võtab tavaliselt aega kuni kaks aastat. Juba enne, kui ehitus lõpeb, maksab arendaja esialgset tuulikutasu nii omavalitsusele kui ka elanikele, kelle kodud asuvad arendusest 2-3 kilomeetri kaugusel. Kui tuulikud hakkavad elektrit tootma, suureneb ka makstav tuulikutasu. See on üks viis, kuidas kogukond saab otseselt kasu oma piirkonda rajatud tuulepargist. Läbirääkimiste käigus võivad aga arendajad pakkuda kogukondadele täiendavaid hüvesid ja tuuleelektrijaam võib piirkonda meelitada ka ettevõtteid, kes loovad piirkonda uusi töökohti.
Tuulikud töötavad keskmiselt 25-30 aastat. Selle aja jooksul tehakse regulaarseid hooldustöid, jälgitakse keskkonda ja kontrollitakse võimalikke häiringuid. Kui tuulikute tööaeg läbi saab, võetakse seadmed lahti ning suunatakse uuele ringile. Üha suurem osa tuulikute materjalidest suunatakse ringlusse või taaskasutusse, et neist uusi asju valmistada. Tehnoloogia tuulikute jäätmete taaskasutamiseks areneb kiiresti. Maha võetud tuulikute asemele on võimalik rajada uued. Kui seda ei tehta, tuleb arendajal ala korrastada ning vajadusel pinnas taastada.
Tuulepargid ja julgeolek
Eesti energiajulgeoleku kindlustamine eeldab kohaliku elektritootmise suurendamist. Tuulepargid annavad kohaliku energiatootmise suurendamisse olulise panuse. Tuuleparkide kõrval arendatakse päikeseenergiat, juhitavaid gaasijaamu ning salvestuslahendusi, et ka tuulevaiksel ajal oleks elekter kättesaadav. Mitmekesine energiaportfell tagab Eesti varustuskindluse ka ettenägematutes olukordades, näiteks välisühenduste katkemisel.
Tuulepargi rajamise protsess võib tunduda pikk ja keerukas, kuid just see tagab, et otsused tehakse läbipaistvalt, kõigi osapoolte huve arvesse võttes. Kohalike elanike roll ei ole olla pelgalt pealtvaataja – neil on võimalus arvamust avaldada ja mõjutada, millisel kujul uus tuulepark piirkonda sünnib. Lõpptulemusena on Eestis puhtam õhk, suurem kohalik energiatootmine ja julgeolek.