Ülevaade
Biokütused on taastuvenergia allikad, mis on valmistatud biomassist ehk taimede ja loomade orgaanilisest materjalist, näiteks sõnnikust, puidust, õlgedest, heinast, aga ka toidujäätmetest. Neist saab vastava töötlemise käigus valmistada kütuseid: biodiislit, bioetanooli, biogaasi ning puitkütuseid nagu hakkpuit, puitbrikett, puidugraanulid.
Ehkki orgaanilist materjali näib maailmas olema külluslikult, on biomassi ressursid nagu mets siiski piiratud. Metsal on oluline roll nii kliimamuutustega kohanemisel ning elupaikade säilitamisel, mistõttu on oluline, et selle majanduslik kasutus oleks võimalikult efektiivne ja jätkusuutlik. Metsatööstuses tekkivate jääkide ja jäätmete kasutus puitkütusena aitab väärtusliku materjali võimalikult vähe raisata.
Lisaks puitkütustele on Eesti kontekstis oluline bioenergia allikas ka biogaas.
Biogaas
Biogaas on taastuv energiaallikas, mis koosneb peamiselt metaanist (CH4) ja süsinikdioksiidist (CO2). Seda gaasi toodetakse orgaaniliste ainete anaeroobse lagunemise käigus, mis tähendab, et lagunemine toimub hapnikuta keskkonnas. Biogaas tekib looduslikult näiteks soodes ja rabades ning prügilates, kuid seda saab toota ka kontrollitud tingimustes biogaasijaamades.
Biogaasijaamades kasutatakse biogaasi tootmiseks spetsiaalseid lagundusmahuteid ehk kääritusmahuteid. Protsess hõlmab mitut etappi:
- Tooraine kogumine: tootmiseks vajalikud orgaanilised jäätmed – näiteks loomade sõnnik, toidujäätmed, põllumajanduslikud jäägid ja reoveesete – kogutakse kokku.
- Tooraine töötlemine: orgaaniline materjal purustatakse ja segatakse, et tagada ühtlane lagunemine.
- Kääritamine: kogutud materjal viiakse kääritusmahutisse, kus mikroorganismid lagundavad selle. See protsess toimub anaeroobselt ehk hapnikuvabas keskkonnas.
- Biogaasi eraldumine: kääritamise käigus eraldub metaan ja süsinikdioksiid. See gaas kogutakse kokku ja puhastatakse.
- Jääkproduktide käitlemine: kääritusprotsessi jääkproduktid on vedel ja tahke digestaat.
Biogaasist saab pärast puhastamist ehk väävelvesiniku, CO2 ja muude lisandite eraldamisel biometaani. Seda kasutatakse peamiselt elektri ja soojuse tootmiseks. Biogaasi tootmist saab hõlpsasti reguleerida, mistõttu on see teiste taastuvenergia liikide (päike ja tuul) kõrvale sobiv juhitav energialiik. Samuti saab biometaani kasutada transpordikütusena. Biogaasi tootmisel tekkivad digestaadid ehk jääkproduktid on aga head väetised põllumajanduses.
See, kui palju biogaasi saab kindlast kogusest materjalist, sõltub orgaanilise aine ja kuivaine sisaldusest. Näiteks veisevedelsõnniku puhul – mida kasutatakse kõige rohkem, sest meil on piisavalt palju põllumajandusloomi – on tootlikkus 250–290 liitrit biogaasi kilogrammi orgaanilise aine kohta. Maaülikoolis tehtud katsetes on kalajäätmetest saadud biometaani lausa 100 liitrit kilogrammi kohta. Toidujäätmetest võib saada samuti 100 liitrit biometaani kilogrammi orgaanilise aine kohta. Konkreetne materjalide kasutus ja nend sisaldus tooraine segus on võti, et tagada optimaalne tootmishind.
Biogaasil on fossiilse maagaasiga võrreldes mitmeid eeliseid: biogaas pärineb taastuvatest orgaanilistest ainetest, mis teeb selle palju jätkusuutlikumaks ja keskkonnasõbralikumaks ning selle tootmine aitab vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja toetab ringmajandust.
Eestis on biogaasijaamad levinud pea üle kogu riigi, neid võib leida näiteks Ida- ja Lääne-Virumaal, Pärnumaal, Järvamaal, Jõgevamaal, Viljandimaal, Tartumaal ja Harjumaal. Suuremad jaamad asuvad tavaliselt põllumajandusettevõtete või prügilate läheduses, kus on piisavalt orgaanilist jäätmematerjali. Eestis on biogaasi tootmise potentsiaal suur ja seetõttu võime lähiaastatel näha tootmismahtude kasvu.
RePowerEU
Projekti on rahastatud Euroopa Liidu taasterahastus NextGenerationEU vahenditest. Leht on tehtud REPowerEU raames, mille eesmärk on kaotada Euroopa Liidu sõltuvuse Venemaa fossiilkütustest, säästes energiat, mitmekesistades energiaallikaid ja kiirendades üleminekut puhtale energiale.
