Taastuvenergia KKK

Selleks, et kodulähedane, soodne ja puhas elekter Eesti kodudesse ja ettevõtetesse jõuaks, on Eestil eesmärk toota juba 2030. aastal kogu aastase tarbimise jagu elektrit taastuvatest allikatest. Alles jäävad veel ka kõik teised tänased tootmisviisid, nii juhitavad kui juhitamatud, kuid tuulel on kodumaise energiaallikana täita iga kodu elektriga varustamisel oluline roll. 

Tuulepargid aitavad vahetada välja vananevad põlevkivikatlad väiksema keskkonnajäljega tootmisseadmete vastu ja tagavad taskukohasema elektri hinna. Tuuleenergiast elektri tootmine on odavam, sest selle tootmine ei vaja kütust, väldib CO₂ kvooditasusid ning selle tehnoloogia hoolduskulud on madalamad kui näiteks põlevkivielektril. Kui neid investeeringuid ei tehtaks, sõltuks Eestis imporditud kütusest, elektrienergiast või kallima muutuvkulu ja ETS-hinnaga fossiilkütustest. Eestis tekitab põlevkivi tootmine aastas umbes 10 korda rohkem tuhka kui kõik Eesti inimesed kokku olmejäätmeid. Lisaks on põlevkivitööstuse mõju tõttu Ida-Virumaa inimeste keskmine eluiga 5 aastat lühem ning lastel esineb rohkem hingamisteede haigusi.

Paraku ei paku ka tuumaenergia praegu alternatiivi, sest tuumajaama töölehakkamine võtab enam kui kümme aastat aega ja selle kogukulu on täna võimatu hinnata. Samuti, nagu on näidanud viimase aja sündmused, ei saa me lootma jääda ka välisühenduste katkematule elektritarnele.

2030. aastaks seatud eesmärkide saavutamiseks vajame 2850 MW võimsusega maismaa tuuleparke, millest praegu on meil olemas 519 MW. Planeerimise lõppfaasis on ligikaudu 1300 MW tuuleparke. See tähendab, et eesmärgist on puudu veel ligikaudu 1100 MW.

Kokku on veel vaja ehitada 200–400 tuulikut, sõltuvalt tuulikute võimsusest. Praegu on algatatud planeeringumenetlusi varuga, et oleks võimalik leida eri asukohtadest ja võimalustest sellised, mis nii eluslooduse kui inimese seisukohast kõige paremini sobivad. Täiendavate mõju-uuringute, kaasamisprotsessi ja menetluse käigus võib selguda, et planeeritud paikadesse ei saagi tuuleparke rajada.

2025. seisuga on Eestis pisut üle 200 tuuliku, mille võimsus on kokku 700 megavatti ja mis kokku tootsid aastal 2024 ligikaudu 1,2 teravatt-tundi elektrienergiat.

Praegu on Eestis pisut üle 200 tuuliku, mille võimsus on kokku 700 megavatti ja mis kokku tootsid aastal 2024 ligikaudu 1,2 teravatt-tundi elektrienergiat.

Esiteks on selliseid päevi, kus taastuvenergiat üldse kasutada ei saa, väga harva. Isegi kui maapeal võib tunduda, et tuult üldse ei ole, siis kõrgustes on olukord teine - seepärast ehitataksegi tuulikud nii pikad. Pealegi on Eesti siiski piisavalt suur, et eri kohtades ilm varieerub - seega jaotades energiatootmisjaamu üle Eesti saab olla kindel, et elekter saab toodetud.

Ilmateenistuse vaatlusandmetest on võimalik näha, et Eestis on tuulekiirusel suur varieeruvus, seepärast ongi vaja tuulikuid Eesti eri kohtadesse ehitada. 

Teiseks, ei ole Eesti eraldiseisev energia saar, vaid osa rahvusvahelisest elektrivõrgustikust, mis tagab kindla ühenduse. Elektrita ei jää tuulevaikse ilma tõttu keegi. 

Kolmandaks on olemas ja ehitusel ka taastuvenergia liigid, mis ei sõltu ilmast – nagu biomassil ja biogaasil põhinevad elektrijaamad. 

Neljandaks on olemas ja ehitamisel energiasalvestid, mis salvestavad energiat siis kui elekter on odav ja suunab energiat vajadusel tagasi võrku. Tehnoloogiaid on erinevad, ka näiteks soojussalvestid ja keemilised salvestid. 

Täpsemalt saad lugeda Silver Sillaku artiklist energiasalvestuse kohta. 

95% päikesepaneelist on täna ringlussevõetav.

Tuulikutega on olukord keerulisem, kuna materjalid, millest nad koosnevad, peavad olema äärmiselt vastupidavad. Ülemaailmselt tekib üha enam ettevõtteid, kes tuulikumaterjalide taaskasutamisega tegelevad. On erinevaid viise, kuidas tuuliku osi on kasutatud, näiteks tükkidest on ehitatud laste mänguväljakuid ja linnamööblit.

Keemiliselt on võimalik materjali ümber töödelda, kuid see on väga energiakulukas protsess.

Eestis on tuulepargid küllaltki uued, tuuliku eluiga on 20-30 aastat, nii et käitlemise küsimus muutub aktuaalseks alles mitmekümne aasta pärast. Taaskasutuslahendused tuulikutele on kiiresti arenev tehnoloogiavaldkond, tuulikutehnoloogia isegi kiirem – mitmed tuulikutootjad on võtnud eesmärgiks luua nullemissiooniga ja taaskasutatavate osadega tuulikuid.

Eestis ei ole lubatud tuulikulabasid maha matta.

Täpsemalt saad lugeda Tartu Ülikooli teaduri Meelis Härmase ülevaates ja Keskkonnaagnetuuri kokkuvõttes. 

Taskukohase energiasüsteemi saame ehitada vaid suures osas taastuvenergiale. Seda saavad toetada erinevad madala süsinikuheitega tehnoloogiad EL-is ja head riikidevahelised ühendused.

Stockholmi keskkonnainstituudi hinnangud näitavad, et taastuvenergiale üles ehitatud energiasüsteem Eestis on võimalik ja arvestades erinevatesse tehnoloogiatesse investeerimisega kaasnevaid riske, ühendusi teiste riikidega ning keskkonna ja kliimaga seotud vajadusi, ka kõige kulutõhusam variant.

Täpsemalt saad lugeda Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse kliimasüsteemide ja energiapoliitika üksuse juhi Ivo Krustoki ülevaates.

Ei. Kuigi Hiina on juhtiv taastuvenergia tehnoloogia tootja, siis eelistatakse (muuhulgas geopoliitiliste ja majanduslike riskide tõttu) Euroopa Liidus arendatud tehnoloogiad. Ka Eesti arenevad tehnoloogiad hoogsasti.

Loe lähemalt Kädi Ristkoki artiklis. 

Otseliin on elektrivõrguga ühendamata elektriliin, mille kaudu edastatakse elektrijaamas toodetud elektrit. Reeglina rajatakse otseliin elektritootja ja (suur)tarbija (sh salvestusseadme) vahele. Samas võib elektrijaamast otseliini kaudu elektri edastada mistahes teisele tarbijale, tootjale, müüjale, võrguettevõtjale või liinivaldajale, kes võib edastatud elektrit kas ise tarbida või seda omakorda oma tarbijatele edasi jaotada või müüa. Otseliin rajatakse tootja elektrijaamaga samale kinnistule, sellega piirnevale kinnistule või tootmisseadmest kuni kuue kilomeetri kaugusel paikneva elektripaigaldiseni. Kaugust arvestatakse linnulennult, mitte liini pikkuse järgi.

Otseliini näol on tegemist võimalusega, mis ettevõtja elektriarveid vähendab. Otseliini kaudu saab ettevõtja tarbida elektrit nii, et võrgutasusid võrguettevõtjale tasuma ei pea. Kuigi otseliini valdaja ei pea maksma võrgutasu, peab ta edastatud ja tarbitud elektrienergia pealt tasuma taastuvenergia tasu ning otseliini kaudu tarbitava elektrienergia pealt tuleb maksta ka elektriaktsiisi.

Kehtiv seadus seob otseliini alguse tootmisseadmega. Valmistatakse ette seadusemuudatust, mis võimaldab otseliini alguspunkti arvestada ka tootmisseadme liitumispunktist. Kavandatava muudatuse kohaselt on otseliin liin tootmisseadmest (elektrijaamast või konkreetsest tuulikust) või tootmisseadme liitumispunktist kuni tarbijani või tarbija liitumispunktini.  Samuti on eelnõus muudatus, mille kohaselt on senise 6-kilomeetrise otseliini piirkonna asemel võimalik otseliin rajada kuni 15 kilomeetri kaugusel paikneva elektripaigaldiseni.

Jälgi eelnõu liikumist.

Tuulikud tehakse valged mitmel põhjusel. Esiteks on valge värv maapinnalt vaadates kõige neutraalsem ja vähem silmatorkav ning aitab tuulikutel sulanduda maastikku. Samas on valge värv õhust hästi märgatav, mis on oluline lennuohutuse ja lindude turvalisuse seisukohalt. Öisel ajal tagavad nähtavuse tuulikute külge paigaldatud lennuohutustuled. Lisaks visuaalsetele aspektidele aitab valge värv pikendada tuulikute eluiga, kuna peegeldab päikesevalgust ning vähendab nii materjalide ülekuumenemist ja UV-kiirguse kahjulikku mõju. See aitab tagada tuulikute töökindluse ja kestvuse erinevates ilmastikutingimustes.

Kõige tähtsam on teada, et otsuse maismaa tuulepargi ehitamise lubamiseks teeb kohalik omavalitsus planeerimismenetluse tulemusena. Planeeringumenetluses konkreetse tuulepargi lahendusi kaaludes viiakse läbi keskkonna ja muude mõjude hindamine, kaasatakse kohalikke elanikke, korraldatakse arutelusid, tutvustades planeeringut ja mõjude hindamise tulemusi. Planeeringu ja mõjude hindamise peavad kooskõlastama kõik menetlusega seotud asutused (Keskkonnaamet, Kaitseministeerium jt) ning seejärel kehtestab omavalitsus planeeringu, kinnitades sellega kaalutud variantidest kõige sobilikuma lahenduse.

See ei tähenda veel, et arendaja hakkaks tuuleparki rajama, vaid siis hindab arendaja turgu ja pargi rajamise võimalikkust enne kui esitab ehitusloa taotluse. Vajalike lepingute ja muude kooskõlastuste järel asutakse parki ehitama. Selle lõppedes taotletakse kasutusluba ning tuulepark käivitatakse. Arendaja vastutab tuulepargi hoolduse, ohutuse ja keskkonnanõuete täitmise eest nii pargi ehitamise kui käitamise perioodil kui ka selle järel (demonteerimine), samas kui riigi- ja kohaliku tasandi asutused teostavad järelevalvet.

1. KOV-i detail-, üld- või eriplaneering, sh:
   • mõjude hindamine
   • kohalike elanike kaasamine
   • kooskõlastamine osapooltega
2. Ehitusloa taotlemine
3. Ehitamine
4. Tuulepargi käivitamine

Planeeritakse rohkem, kui reaalselt valmis ehitatakse, paratamatult peab mõne planeeringud hülgama, kui selgub segavaid asjaolusid.

Peab olema valmis ka tulevikuks - aastast aastasse elektritarbimine suureneb, eriti arvestades tehnoloogia kiiret arengut. Alternatiiv oleks väga palju kallimad hinnad, ja seda meist keegi ei taha.

Lisaks, tööstus samamoodi Eestis areneb, ning see vajab samuti energiat – odav ja roheline elekter on hea põhjus tööstusettevõtteid siia rajada. 

Ei soovita häirida tõeliselt puutumatut loodust, mis jääb asulatest kaugemale. 

Mida kaugemal asulatest, seda suurem on ka energia kadu ning seda rohkem peab üles ehitama taristut energia transpordiks läbi võrkude, see muudaks ehitamise mitu korda kallimaks. 

Tuulikute lähedusse on võimalik rajada ka tööstusettevõtetele otseliine, mis soosib majandusharude liigutamist tuuleparkide lähedale.

Tuulepark võib töötada ilma kasutusloata kuni kaks aastat. Selle aja jooksul neid testitakse põhjalikult, et veenduda, kas tuulik on ohutu ja töötab nii nagu peab. Kui kõik nõuded on täidetud ja süsteem on valmis, saab taotleda tuulikule kasutusloa.

Labad peavad olema tugevad ja kerged, et tuulik saaks töötada maksimaalse efektiivsusega. Seetõttu valmistatakse neid põhiliselt klaaskiust, mida hoiab koos polümeervaik. Labade vormi pannakse mitukümmend kihti klaasriiet vaheldumisi balsapuuga. Seejärel pumbatakse vaakumkeskkonnas polümeervaik labavormi.

Tuuliku labades kasutatakse ka epoksüvaiku, aga see on labade sees ja kaetud tugevate klaaskiududega. Need ained ei pääse sealt tuulikute töö käigus välja, nii et tuulikute töötamine ei reosta keskkonda.

Tuulikud võivad mõjutada radarite tööd, sellepärast tuleb iga tuulepargi rajamine läbi rääkida Kaitseministeeriumiga - see on osa mõju hindamise protsessist. Eestis on kokku lepitud kohad, kuhu on keelatud tuuleparke rajada. Osa piirkondades on seatud piirangud tuulikute nende kõrgusele, et vähendada mõju radaritele. Kaasaegsed radarid suudavad paremini eristada tuulikuid ja tegelikke sihtmärke. Ka Eesti on viimastel aastatel võtnud kasutusele uuemaid radareid ja radarisüsteeme, mida tuulikud ei häiri.

Julgeoleku koha pealt on üle maa jaotatud tuulikupargid strateegiliselt mõistlikumad, kui väiksesse alasse koondunud elektritootmisjaamad. 

Elekter võib vahel kallim olla tõesti seetõttu, et tuult on vähem ja tuuleelektri tootmine väheneb. Näiteks tänavu (2025) veebruaris oli tuult vähe, ja selle tõttu tuli rohkem elektrit toota kallimatest allikatest, nagu gaas ja põlevkivi. Samas on aasta lõikes tuulevabu perioode väga vähe.

Tuul ei puhu ka kogu riigis ühtlaselt, seetõttu on oluline tuuleparke hajutada. Tuuleenergia tootmise kasv viib pikaajaliselt meie elektrihinna alla.

Ilmateenistuse lehelt saad näha ajaliselt tuulekiirust. Tuule kiirus on mõõdetud maa lähedal, kõrgemal on tuul intensiivsem, sellepärast tuulikud tehaksegi nii kõrged. Pane tähele, kui suur varieeruvus Eesti eri kohtades on. Vaadates eri kuupäevi on ka märgata, et täiesti tuulevaikseid päevi pole peaaegu üldse. 

Eesti tuuleparkides näeb väga erineva kõrgusega tuulikuid. Viimastel aastatel on rajatud kõrgemaid tuulikuid, mis ulatuvad 240 meetrini. Tuuliku torn on umbes 160 meetrit kõrge ja labad võivad olla ligi 80 meetrit pikad.

Kõrgemal on tuul tugevam ja vähem takistusi (nt puud, hooned). Kui maapinnal on tuulevaikne, siis 100-200 meetri kõrgusel on tuule tugevus juba piisav, et sellest saab ka elektrit toota. Kui tuule kiirus suureneb näiteks kaks korda, võib toodang suureneda kuni kaheksa korda. Kõrged tuulikud on efektiivsed ja nii peame kokkuvõttes vähem tuulikuid ehitama.

Kõrgemal on vähem takistusi (nt puud, hooned), mis aeglustaksid tuult. Tuule kiirus kasvab kõrgusega. Kui maapinnal on tuulevaikne, siis 100-200 meetri kõrgusel on tuule tugevus juba piisav, et sellest saab ka elektrit toota. Kui tuule kiirus suureneb näiteks kaks korda, võib toodang suureneda kuni kaheksa korda. Lisaks saab kõrgema tuulikuga kasutada suuremaid labasid, mis püüavad rohkem tuult ja toodavad rohkem energiat.

Arendaja vastutab tuulepargi hoolduse, ohutuse ja keskkonnanõuete täitmise eest, samas kui riigi- ja kohaliku tasandi asutused teevad järelevalvet. Sõltuvalt valdkonnast näiteks tarbijakaitse- ja tehnilise järelevalve amet, keskkonnaamet või terviseamet.

Eestis ei ole õigusaktidega määratud päikeseparkide minimaalseid kauguseid eluhoonetest. Siiski võivad teatud kauguspiirangud olla sätestatud üld- või detailplaneeringuga. Töötaval päikesepargil puudub mõju keskkonnale. 

Eesti ei ole veel võtnud vastu otsust, et tuumajaam kindlasti ehitatakse. Tuumajaama ettevalmistused ja ehitamine võtavad aega aastakümneid. Valitsus on otsustanud jätkata tuumajaama uuringute ja ettevalmistustega. Kuid lähikümnenditel see meie elektritarvet katta ei saa. Sellepärast vajame tuulikuid. Erinevad allikad ei välista üksteist – kui meie energeetikaportfellis on erinevaid allikad, on meie varustuskindlus ka parem.

Tuulepargi omanikud (ehk elektriettevõtted) teevad elektriturule pakkumisi eelmisel päeval teadmata, milliseks kujuneb järgmise päeva hind. Kui järgmise päeva prognoos on negatiivne, võib tootja otsustada tuuliku seisma panna või alla koormata. Tarbijat see aga tol hetkel ei mõjuta, sest nemad saavad elektrit endiselt börsilt miinushinnaga.

Kui arendaja on pöördunud omavalitsuse poole, et soovib alustada tuulepargi arendamist, siis ei saa omavalitsus planeeringu algatamisest keelduda. See aga ei kohusta omavalitsust tuulepargi ehitamiseks luba andma. Mõjude hindamise ja kohalike inimeste kaasamise tulemusel võib aga selguda, et sinna piirkonda ei saagi tuuleparki ehitada. Sel juhul saab omavalitsust ehitusloa andmisest keelduda. Omavalitsus saab tuuleparkidest erinevaid hüvesid - pool tuulikutasust läheb tuulepargi mõjuala elanike vahel jagamiseks, pool omavalitsuse eelarvesse; tuuleparkidega on võimalik tekitada otseliin, mis meelitab odavama elektriga tehaseid ja tööandjaid maakohtadesse. KOVid on täiendavate töökohtade tekkimisest huvitatud.

Eestis eraldi seaduses kirja pandud nõudeid elektrituulikutele ei ole. Küll aga tuleb tuulikute puhul järgida kõiki ehitusseadustikus toodud nõudeid, mille eesmärk on tagada kõikide ehitiste, ka tuulikute ohutus. Selleks, et tuulikud oleksid ohutud, vaadatakse tuuliku ehitusloa ja kasutusloa menetluses põhjalikult läbi nii tuulepargi projekt kui ka tehnilised andmed. Loa saab üksnes selline ehitis, mis nõuetele vastab. Lisaks kehtivad tuulikutele Euroopa standardid. Samuti kontrollivad elektrivõrku ühendatud seadmete vastavust Elering ja Elektrilevi.

Põlevkivi põletamisel tekib palju kahjulikke saasteaineid, mis reostavad õhku. Lisaks jääb järele suur kogus tuhka ja muid jäätmeid. Põlevkivi ei jätku lõputult ning ajas on seda üha kallim kaevandada ja kasutada. Ka on põlevkivi elekter kallis. Kui 2024. aastal pidanuksime tootma elektrit vaid põlevkivist, oleks keskmine elektrihind umbes kolm korda kõrgem. Eesti kasutab põlevkivi elektri tootmiseks kuni 2035. aastani, kuni tulevad uued ja puhtamad juhitavad elektrijaamad (mis töötavad gaasil, vesinikul või tuumaenergial). Samal ajal rajame aga tuulikuid, sest need ei vaja kütust ega tekita õhusaastet, ei tekita tuhka ning pakuvad taskukohast elektrit.

Põlevkivisektori tervisemõjude uuringu tulemused näitavad, et Ida-Virumaa elanike tervislik seisund on mitmete näitajate poolest halvem kui mujal Eestis ja selle üheks põhjuseks on põlevkivisektorist lähtuv keskkonna saastatus. Näiteks, Ida-Virumaal sündinud lapse oodatav eluiga on endiselt pea viis aastat väiksem kui Tartus või Tallinnas sündinud lapsel. 

Põlevkivi tekitatav CO2 jalajälg on samuti hiiglaslik, mille tõttu oli veel 2021. aastal heite hulk inimese kohta 1,6 korda suurem kui Euroopa keskmine. Miljoneid tonne pea kaaluta gaasi kirjeldamiseks on väga suur kogus.

Nii põlevkivi kui ka teised fossiilsed kütused ei ole lõpmatud nii et on vajalik majandused taastuvatele energiaallikatele orienteeruda, enne kui kütused otsa saavad ning seda varakult tehes jääb neid rohkem ka tuleviku varuks, kus tehnoloogia arenguga on neid ehk võimalik kasutada ilma negatiivsete külgedeta. 

Lisaks ka julgeoleku poolest - üle maa jaotunud tuulepargid on raskem sihtmärk, kui kontsentreeritud kohtadesse põlvekivi põhjal töötavad soojuselektrijaamad. 

Tuuliku ja selle osade disaini on teinud insenerid oma arvutuste põhjal. Leiti, kui kolme labaga kulub kõige vähem materjali ja saab kõige rohkem elektrit. Kolme labaga on ka vähem turbulentsi ja müra, sest kolm laba tekitavad piisavalt ühtlase liikumise, et olla vaikne ja sujuv.

Pöörlevad tuulikulabad võivad päikesepaiste tõttu põhjustada vilkuvate varjude langemist tuuliku läheduses asuvatele elumajadele. Päikese vilkumisel pole küll tervist kahjustavat mõju, aga see võib olla häiriv. Vilkumist saab välistada, kui rajada tuulepargid elamutest piisavalt kaugele või kui elamu ja tuulikute vahele jääb vilkumist varjav mets, aga arendaja saab tuulikud ka varjutuse ajaks välja lülitada. Selleks tuleb probleemist arendajale märku anda.

Tuulik on ehitis ja sellele kehtivad samad ohutusnõuded nagu kõigile teistele ehitistele. Need nõuded tulevad ehitusseadusest ning teistest seadustest ja määrustest. Enne tuulikute töö alustamist kontrollitakse põhjalikult tuulepargi projekti ja tehnilisi andmeid, samuti viiakse läbi testperiood. Alles siis saab tuulik kasutusloa ja hakata elektri tootma.

Ülevaate ja täpsemad vastused tuulikute ja tervise seostest leiad terviseameti lehelt. 

Tuulikute tegevus küll tekitab heli ja müra, kuid tuulikud on võrdlemisi vaiksed ning asuvad asulatest reeglina nii kaugel, et see ei kostu taustamürast nagu tuule sahin või vee vulin üle. Lähedal asuv autotee tekitab palju rohkem müra ning on tervisele suurema mõjuga.

Tänapäevased tuulegeneraatorid on küll võrdlemisi vaiksed, aga enne tuuliku püstitamist koostatakse alati mürakaart ja kui selgub, et mõni majapidamine jääb lubamatult suure müra tsooni, muudetakse tuulikute paigutust või jäetakse mõni tuulik rajamata. Tuuliku lähedal elada on oluliselt vaiksem kui maantee või raudtee lähedal.

Euroopas on tehtud erinevaid uuringuid tuulikutega seotud infraheli, vibratsiooni, elektromagnetväljade ja varjutuste kohta, kuid pole leitud tõendeid selle kohta, et neil on otseseid mõjusid tervisele. Näiteks Taanis ja Hollandis on miljoneid rohkem inimesi ja kõrgem rahvastiku tihedus ning samuti toodetakse seal väga palju energiat tuulikutega. Kui mõju eksisteeriks oleks täheldatud miljoneid juhtumeid üle maailma - ometi seda pole juhtunud. Võrdluse teiste riikidega tuuleenergia tootmisega leiad siit. 

Virtsus on tuulikud üle 20 aasta olnud. Teadaolevalt pole selle aja jooksul kohalike poolt raporteeritud sümptomeid, mida valeinfoga üritatakse tuulikutega seostada. 

Täpsemalt saad lugeda Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu spetsialisti Triin Veberi koostatud ülevaates tuulikute mõjust tervisele.

Infraheli kohta saad eraldi lugeda füüsiku artiklist. 

Infraheliks nimetatakse helilaineid, mille sagedus on väiksem kui 16 hertsi ja mida inimene kõrvaga ei kuule. Infraheli tekib nii looduslikult (merelained, metsakohin, äike) kui ka tehislikult (autosõit, tuulik, konditsioneer), kuid olemuslikult need ei erine üksteisest.

Teaduslikku tõestust ei ole leitud arvamusele, et tuulikute poolt tekitatud infrahelil võib olla mõju tervisele. Nii autoteed kui ka paljud looduslikud allikad tekitavad sarnase tugevusega infraheli, ometi pole ka nende mõjusid täheldatud. Näiteks ERR kirjutas ka Soome valitsuse tellitud uuringust, milles leiti, et tuulegeneraatoritest tulevad infrahelid ei kahjusta inimese tervist. Näiteid veel uuringutest leiab terviseameti lehelt. Ka sotsiaalministeerium kirjutas ülevaate: Kui palju peaksime muretsema müra ja infraheli pärast?

Vaid väga tugev infraheli (enam kui 110 dB) võib põhjustada rõhumise tunnet kõrvus ning pikema aja peale ka terviseprobleeme, peamiselt südame-veresoonkonnale. Selline mõju võib avalduda näiteks pikka aega suurte tehaseseadmete juures töötades, Tuulikute lähedal elades või töötades sellise tugevusega infraheli ei levi. 

Uuema tehnoloogiaga tuulepargid, mida ka meil Eestis rajatakse, toodavad infraheli alla 50 dB – see on kõvasti alla tajutava piiri. USAs läbi viidud mõõtmiste järgi jääb 300 meetri kaugusel tuulikust nende helide tugevus vahemikku 35–45 dB, mida võib võrrelda sosina või õrna taustamüraga. Sellise tugevusega infraheli mõju inimese tervisele on põhjalikult uuritud (nt. Maailma Terviseorganisatsioon, Kanada ja Hollandi teadusasutused), ent mitte ühtegi kahjulikku toimet ei ole suudetud tõendada.

Saarde tuulepargi lähedal uuriti müra ja infraheli. Terviseamet teostas tervisekaebuste tõttu riiklikku järelvalvet, kuid ei avastanud ühtegi rikkumist - ei leitud ühtegi piirväärtuse ületamist. Leiti ka, et tuulikute müra ei kujuta endast terviseriski. Tutvu ka mürauuringu aruannetega. 

Infraheli tekkimise ja mõjude ülevaate leiad füüsiku artiklist. 

Pikemalt selgitab tuulikutega seotud terviseküsimusi Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi keskkonnatervishoiu spetsialist Triin Veber. Tervisemõju ja infraheli küsimuste kohta andis oma vastuse ka perearst Piret Rospu lingitud lühivideotes. 

Jah. Paika on pandud maksimaalne lubatud infraheli tugevus tuuleparkide lähedal asuvates elumajades ja ühiskasutatavates majades. Seal ei tohi infraheli ületada 85 detsibelli. Samuti on kokku lepitud, millise metoodika ja seadmetega saab seda kontrollida. Eestis teeb töötavate tuulikute juures vajadusel kontrollmõõtmisi Terviseamet.

Kehtiva määruse järgi tuleb ultra- ja infraheli tekitavad seadmed, masinad ning muud ultra- ja infraheliallikad, olenemata nende asukohast, paigaldada ning neid tuleb hooldada või kasutada sellisel viisil, et nende tekitatud ultra- või infraheli helirõhutase elamutes ja ühiskasutusega hoonetes ei ületa sätestatud piirväärtusi. Määrusega on paika pandud nii maksimaalne lubatud infraheli tugevus kui ka kirjeldatud metoodika ja seadmed, millega seda tohib kontrollida. Eestis teeb töötavate tuulikute juures vajadusel kontrollmõõtmisi Terviseamet.

Üks värskemaid ja teadaolevalt seni kõige põhjalikum madalsagedusliku heli uuring tuulikutega seonduvalt viidi läbi Soomes ja see avaldati inglise keeles 2020 aastal. Uuringu eesmärk oli välja selgitada, kas tuuleparkide läheduses elavatel inimestel esinevad tervisemured on seotud tuulikute tööga. Uuring kombineeris pikaajalisi (308 päeva) heli mõõtmisi tuuleparkides, samuti kuulmisteste ja küsimustikke tuuleparkide lähialadel elanike hulgas. Tulemustest selgus, et eluruumides registreeriti väga madala sagedusega müra, mis jäi alla 2 Hz. Laboratoorsetes tingimustes viidi läbi katsed inimestega kahes grupis, ühed, kes väitsid endal olema infrahelist põhjustatud haigussümptomid ja teised, kelle sõnul infraheli neile haigussümptomeid ei põhjusta. Selgus, et kahe rühma vahel erinevusi pole ning tuulegeneraatorite infraheli ei häirinud närvisüsteemi ega põhjustanud ka stressi. Uuringu kokkuvõttes tõdeti, et tuulegeneraatoritest tulevad infrahelid ei kahjusta inimese tervist.

Uuringu viisid läbi tehnoloogiauuringute keskus VTT Oy, Soome riiklik töötervishoiu instituut, Helsingi ülikool ning Riiklik tervise ja heaoluinstituut.

Terviseamet viitab erinevatele uuringutele, mis on Euroopas läbi viidud. 

Näiteid uuringutest: 

[1]Infrasound Does Not Explain Symptoms Related to Wind Turbines

[2] Adverse health effects of industrial wind turbines

[3] Health effects related to wind turbine sound: an update 

[4] Wind Turbine Noise and Health Study: Summary of Results 

[5] Association Between Long‐Term Exposure to Wind Turbine Noise and the Risk of Stroke: Data From the Danish Nurse Cohort

Iga tuulepargi rajamise puhul näeb seadus ette kaasnevate mõjude hindamist, mida teevad sõltumatud litsentsiga eksperdid. Keskkonnamõjude hindamisega selgitatakse välja mõju keskkonnale, inimese tervisele ja heaolule, kultuuripärandile või varale. Hindamisel on ebasoodsaid mõjusid ennetav ja teadvustav, aga ka leevendusmeetmeid välja pakkuv roll. Kui uuringute käigus selgub mõni oluline ebasoodne mõju, mida leevendada ei saa ka tuulikute paigutust ja arvu muutes, siis sellesse kohta tuuleparki ei rajata.

Hindamine hõlmab suurt hulka tegevusi olemasoleva andmestiku läbitöötamisest, lõpetades põhjalike välitööde ning paikvaatlustega planeeritaval tuulikualal. Muu hulgas kaardistatakse linnuliigid ja nahkhiired. Suure osa tööst teeb ära tarkvara, mis hindab tuuliku kõrguse ja mudeli põhjal konkreetses asukohas näiteks (päikese)varjutust ja potentsiaalset müra. Seejuures on programm konservatiivne ega arvesta haljastusega, mis võib muutuda. Alati mudeldatakse maksimaalselt negatiivseim võimalik situatsioon. Kui selle käigus selgub, et norme ületatakse, tuleb tuulikute asukohti muuta.

Kliimaministeeriumi tellimusel valmis 2025. aastal juhend, mis annab keskkonnamõju hindamise ekspertidele toetavad suunised tuuleparkidega kaasneva keskkonnamõju ühtseks hindamiseks. Juhend keskendub neljale olulisele mõjule – välisõhus leviv müra, madalsageduslik heli (sh infraheli), vibratsioon ja varjutamine. Lisaks juhendile valmis välisriikide võrdlusanalüüs, mille raames käsitleti Läti, Leedu, Soome, Taani ja Saksamaa tuuleparkide keskkonnamõju hindamise regulatsioone ja praktikaid.

Tuuleparkide keskkonnamõju hindamise juhend.pdf

Lisa 1. Võrdlusriikide analüüs ELLE 140225.pdf 

Nii päikese- kui tuuleparkide rajamisel kasutatakse leevendusmeetmeid, et vähendada mõju keskkonnale. Leevendusmeetmete vajadust hinnatakse ja konkreetsed meetmed töötatakse välja arenduse mõjuhindamise käigus.

Leevendusmeetmed võivad olla väga erinevad, mõnel puhul soovitatakse rajada täiendavat haljastust, mõnel puhul lülitada teatud aegadeks tuulikud välja. Ka leevendusi pakkuv tehnoloogia areneb jõudsalt. Juba kasutatakse AI-põhiseid teavitusseadmed, mis lindude ja nahkhiirte lähenemisel tuulikud seiskavad. Lisaks värvitakse ja tähistatakse tuulikuid loomade eemale hoidmiseks, muudetakse labade pöörlemissagedust ning palju muud.

Päikeseenergiajaamade mõju ja leevendusmeetmetega on võimalik lähemalt tutvuda uuringus Päikeseenergiajaamade mõjust olulisematele elupaikadele, ökosüsteemidele ja peamistele liigirühmadele ning Eestisse sobivad leevendusmeetmed.

Eestis ei ole tuulikute ja elamute vaheline kaugus otseselt reguleeritud. Oluline on arvestada kehtivaid müranorme ja varjutust (kasutatakse sakslaste standardit max 30 min päevas varje) ning neid modelleerida. Tuginedes erinevate tuuleparkide müra modelleeringutele, mida viivad läbi litsentsiga keskkonnamõjude hindajad, jäävad tuuliku helid lubatud normi piiridesse juba 500–700 meetri kaugusel tuulikutest. Sellest sõltumata on omavalitsused eri piirkonnas kehtestanud suurema puhvertsooni. Hea tavana rakendatakse 1 km, kuid planeeringmenetluse raames võib sätestada ka teisiti, näiteks 750 m. Tuulikute paigutamise tingimused, sealhulgas kauguse elamutest, määravad ka kohalikud omavalitsused ise detail- ja üldplaneeringute kaudu. Igal juhul tuleb tuulikute planeerimisel tagada, et Eestis kehtivaid müranorme ei ületataks.

Sama mõõtmistepõhine lähenemine on kasutusel näiteks Soomes ja Rootsis.

Enne tuuliku rajamist tehakse põhjalik keskkonnamõjude hindamine, et selgitada välja mõjud elurikkusele, sealhulgas loomadele ja lindudele. Kui mõjud on teada, saab enamasti neid ka ennetada või vähendada. Selleks kasutatakse erinevaid meetmeid. Näiteks rajatakse täiendavat haljastust, lülitatakse teatud aegadeks tuulikud välja, tehakse labadele triibud vms. Kui uuringute käigus selgub oluline negatiivne mõju, mida leevendada ei saa, siis sellesse kohta tuuleparki ei rajata.

Tuulikualade kaardistamisel tehti tihedat koostööd ornitoloogidega ja arvestati lindude rändemarsruute ja -aegu. 

Lisaks on üheks põhjuseks, miks tuulikud asulate lähedale rajatakse, looduskeskkondade hoidmine. Enamik loomi väldivad inimesi nii et asulate lähedale rajades ei häirita nende elupaiku. 

Keskkonnaagentuur on andnud riigimaadele kavandatavate parkide puhul soovitusi, näiteks haneliste kevad- ja sügisrände ajaks tuulikud peatada. Need soovitused on antud tuulikute planeerimiseks, kuid arendaja võib pakkuda ka ise teisi leevendusviise, kuidas linde kaitsta. Lõpliku lahenduse peab arendaja kooskõlastama Keskkonnaametiga. Kui planeeringusse on kirja saanud viis, kuidas mõju leevendatakse, ja see on lisatud tuulepargi ehitus- või kasutusloale, peab arendaja seda täitma. Lubatud leevendusviisi täitmise kohustust kontrollib Keskkonnaamet.

Infraheli on õhus leviv väga madala sagedusega heli, mida inimene ei kuule. See on vähem kui 20 hertsi. Inimene kuuleb helisid, mis jäävad sagedusvahemikku 20 kuni 20 000 hertsi, seega üldjuhul me infraheli ei kuule. Küll aga võime seda füüsiliselt tajuda, kui infraheli tugevus ehk amplituud suur (90–110 detsibelli) näiteks bassikõlarite ees valju muusikat kuulates.

Infraheli tekib looduslikult, kui meri lainetab, mets kohiseb ja äike lööb, aga ka tehislikult, kui auto sõidab, tuulik pöörleb ja konditsioneer töötab. Isegi inimese enda vereringe ja südametöö käigus tekib infraheli. Omaduste poolest need üksteisest ei erine ega sega.

Tuuliku toodetud elekter on roheline ehk keskkonnasõbralik, sest selle tootmisel ei teki saastet ega kasutata fossiilkütuseid. Tuuliku ehitamisega nagu iga inimtegevusega kaasneb mingil määral loodushäiring, aga pikaajaline kasu kaalub selle üles. Tuulik töötab aastakümneid ja toodab selle ajaga palju puhast energiat. Tuuliku rajamisel tehakse põhjalikud uuringud, et mõju loodusele ja elurikkusele oleks võimalikult väike.

Tuuliku infraheli jääb 60–80 detsibelli vahemikku tuuliku enda juures, mis on oluliselt madalam teaduslikult tõendatud ohtlikust tasemest (rohkem kui 130 detsibelli). Sarnases vahemikus infraheli tekitavad ka igapäevased nähtused, näiteks merelained ja liiklusmüra. Tuulikust kaugenedes tugevus väheneb. Juba kilomeetri kaugusel pole see eristatav looduslikest allikatest tekitatud infrahelist.

Terviseamet kasutab kõiki vajalikke meetodeid ja vahendeid, et tagada täpsed ja usaldusväärsed tulemused. Terviseametil on ka infraheli mõõtmise võimekus olemas kogu ulatuses 0,8 kuni 20 hertsini. Terviseametilt on küsitud, miks pole nende seadmetel akrediteeritud infraheli vahemik. Kuna üldiselt alla 10 hertsi mõõtmisi terviseuuringute kontekstis ei tehta, siis pole ka seadmete akrediteerimise praktikat. Nii on see kogu Euroopas. Inimene ei kuule ega taju seda vahemikku, seda ei peeta terviseriskiks ja seni pole Eestis olnud ka infraheliga seotud küsimusi ega kaebuseid.

Terviseamet viis 25.–27. novembril 2024 läbi tuulikute müra ning madalsagedusliku ja infraheli mõõtmised Saarde tuulepargi ümbruse elamualadel ja elamutes. Elamute sisemuses tehti madalsagedusliku müra ja infraheli mõõtmised seadmetega, mis mõõdab alates 1 hertsist. Mõõtmistulemuste põhjal jääb infraheli elamutes lubatud piiridesse. Ka elamute juures õues ei ületanud heli lubatud piire. Seega Saarde tuulepark müranorme ei ületa ja ohtlik ei ole.

Rohkem infot linkidel:

Mürauuringu aruanded

Saarde tuulepargi mürauuring rikkumisi ei tuvastanud | Majandus | ERR

Piret Toonpere: tuulikute müra ei kujuta endast terviseriski | Arvamus | ERR

Tuulegeneraatorid tekitatavad võrdlemisi nõrka mitteioniseerivat kiirgust, mis on sarnane kodumajapidamises kasutatavate seadmetega. Elektromagnetvälja mõju ennetamiseks on kehtestatud sotsiaalministri määruses piirnorm. Tuulegeneraatorite elektromagnetväli võib olla üle piirnormi vahetult elektrit tootva seadme kõrval (alla 1 meetri), kuid tuulikutest mõnesaja meetri kaugusele see enam ei ulatu. Elektromagnetvälja tugevus langeb distantsiga märkimisväärselt. Teadusuuringutes pole tuvastatud seost tuulikute elektromagnetväljade ja terviseprobleemide vahel inimestel.

Pikaajalisi uuringuid on tehtud nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Neist üks värskemaid on pärit Soomest. Seal analüüsiti, kas tuulikute tekitatav infraheli võib seletada inimeste peavalu, pearinglust, unehäired jm. Pärast pikaajalisi mõõtmisi, kuulmiskatseid ja inimeste küsitlemist jõudsid teadlased järeldusele, et tuulikute tekitatud infraheli ei põhjusta füüsilisi sümptomeid. Teadlased tõid välja, et teatud sümptomid on pigem seotud psühholoogiliste teguritega, nagu individuaalne tundlikkus või negatiivne suhtumine tuulikutesse, mitte aga infraheli endaga. Uuring kohalike elanike tuulepargi infraheli mõjude kohta jõudis järeldusele, et tuulikute lähedal mõõdetav infraheli ei ole inimeste peavalu ja unetuse kaebuste põhjuseks. Hollandi Tervise ja Keskkonna Instituudi 2020. aasta uuring näitas, et kuigi tuuleparkide müra võib põhjustada ärritust, ei ole tõendeid, et see kahjustaks tervist. Kanada Terviseameti 2014. aasta uuring leidis, et kuigi mõned inimesed kogevad unehäireid, ei ole nende esinemissagedus seotud tuuleturbiinide müraga.

Rohkem infot Terviseameti lehel. 

Iga tuulepargi rajamise puhul kohustab seadus hindama kaasnevaid mõjusid, mida teevad sõltumatud litsentsiga eksperdid. Seda tehakse alguses, planeerimise faasis. Ka tuulikute mõju inimese tervisele ja heaolule hinnatakse keskkonnamõjude hindamise osana. Mõjude hindamine on osa planeerimisest ja ilma selleta tuulepargi ehitamiseni jõuda ei ole võimalik. Kui uuringute käigus selgub mõni ebasoodne mõju, mida ei saa leevendada ka tuulikute paigutust või arvu muutes, siis sellesse kohta ei saa tuuleparki rajada.

Terviseamet osaleb tuuleparkide tervisemõjude hindamises ja kontrollib, et müra, õhusaaste, vibratsioon, infraheli jääks lubatud piiridesse. Terviseamet teeb ka 8 järelevalvet. Kui Terviseametil on kahtlus, et ehitatud tuulikud ei vasta müranormidele, mõõdab Terviseamet tuulikute põhjustatud mürataset välisõhus ja infraheli taset siseruumides.

Tänapäevased tuulegeneraatorid on küll võrdlemisi vaiksed, aga enne tuuliku püstitamist koostatakse alati mürakaart ja kui selgub, et mõni majapidamine jääb lubamatult suure müra tsooni, muudetakse tuulikute paigutust või jäetakse mõni tuulik rajamata. Tuuliku lähedal elada on oluliselt vaiksem kui maantee või raudtee lähedal. Kui töös olev tuulik hakkab tugevat müra tekitama, tuleb sellest tuulepargi käitajale teada anda.

Kuna tuulikud peavad püsti püsima ka suure tormiga, ehitatakse need nii, et vibratsioon vundamendis ja pinnases oleks minimaalne. Märksa suurem maapinna vibratsioon võib tekkida raudteel või autoteel.

Tuuleparkide planeerimisel tehakse esmalt uuringud, et välja selgitada mõjud keskkonnale, elurikkusele. Hinnatakse ka sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist mõju. Iga tuuliku puhul peab veenduma, et selle tekitatav müra jääks normi piiresse ning häiringud inimestele oleks viidud miinimumini. Vajadusel muudetakse näiteks tuulikute kaugust elamutest, töötamise aega, kehtestatakse öine tööpiirang jms. Kui uuringute käigus selgub mõni ebasoodne mõju, mida ei saa leevendada ka tuulikute paigutust või arvu muutes, siis sellesse kohta ei saa tuuleparki rajada.

Mõjude vähendamiseks püütakse tuulikuid rajada kohtadesse, kus nad loomi võimalikult vähe häiriksid. Juhul kui tuulepark rajatakse asulast kaugele, vajab selle ehitamine infrastruktuuri (teed, elektriliinid, hooldusplatsid), mis võib vähendada metsloomade elupaiku. Sellepärast tuleks ehitada tuulikud võimalikult asulate lähedale. Tuulepargi töö otseselt metsloomade elu ei sega.

Tuulikutasu on tasu, mida tuulepargi arendaja peab maksma kohaliku omavalitsuse üksusele (KOVile), kelle territooriumil tuulepark asub.

Näite täpsematest summadest leiad tuulikutasude artiklis. 

Lisaks tuulikutasule on võimalik omavalitsusel tuulepargi planeerimise käigus jõuda arendajaga kokkuleppele kogukonnale täiendavate hüvede pakkumiseks: nt soodushinnaga elektrilepingud, teede korrastamine, spordiväljakute rajamine vms. Omavalitsuse roll on siin elanike soove ja huvisid arendajatele edastada ning jõuda kõigile kasuliku lahenduseni.

Energeetikasektor on üks suurimaid keskkonna saastajaid kõrge CO2 jalajäljega. Investeerides taastuvenergiasse on võimalik vähendada inimkonna mõju kliimale. 

Taastuvenergia on odav võrreldes fossiilkütuste, sealhulgas põlevkiviga. 

Taastuvenergia abil on võimalik saavutada suurem sõltumatus teiste riikide energeetikast ja kütustest. 

Üle riigi jaotatud ja eri liiki energiatootmisjaamad tagavad varustuskindluse – tagades, et kui mõne jaamaga peaks midagi juhtuma, või mõnes Eesti nurgas ei ole võimalik energiat toota, siis oleks endiselt elekter olemas. 

Ülevaate kõigest vajalikuks taastuvenergia ehitiste jaoks rajamiseks saab ehitusgiidist. 

Vastavalt SA Kutsekoda uuringule, töötas 2024  tuuleenergiaga seotud põhikutsealadel 165 inimest, ning prognoositakse, et aastaks 2040 töötab otseselt valdkonnas ligi 500 inimest. Kõige suurem vajadus tekib tuulikute hooldusega tegelevate töötajate järgi, eriti tehnikute. 

Kokkuvõtlikust teemalehest näeb laiemat ülevaadet: 

Omavalitsus ei saa tuulepargi rajamise otsuse eest raha. Küll aga saab omavalitsus tuulikute eest tasu nii pargi ehitamise kui ka töötamise ajal. Summa suurus sõltub tuulepargi võimsusest ja elektri börsihinnast. Konkreetse tuulepargi tasu kohta saab kõige täpsemat infot kohalikust omavalitsusest. KOV saab kasutada raha ümbruskonna parendamiseks - parandatakse teid, rajatakse haljastusalasid, ehitatakse sildu jpm. 

Tuulikutasu jagatakse omavalitsuse ja tuuliku lähedal olevate majapidamiste vahel. Maksimummäär, mida üks majapidamine võib tuulikutasust saada, on sel aastal 5316 eurot.

Rohkem infot leiate tuulikutasu lehelt. 

Vaata ka TalTechi doktorandi lühivideot: Mis kasu saavad tuulepargist kohalikud?

Otsuse maismaa tuulepargi ehitamise lubamiseks teeb alati kohalik omavalitsus. Planeerimise protsess viiakse läbi koos arendajaga. Selleks viiakse läbi vajalikke uuringuid, nagu erinevad looduskaitselised uuringud ning ka terviseuuringud, ning kaasatakse kohalikke elanikke, kuid lõpliku otsuse teeb omavalitsus.

Tuulikutasu kohta saab täpsemat infot kohalikust omavalitsusest. Tuulikutasu maksab välja vald, kus tuulikud asuvad. 

Kui sa ei asu tuulikupargiga samas vallas, kuid siiski tuulikutasu saamise määratud piirkonna raadiuses, pöördu kõrvalvalla omavalitsuse poole.  

Tuulikutasu makstakse kord aastas elanikele, kelle kodu jäb tuulepargi mõjupiirkonda. Sõltuvalt tuuliku kõrgusest on see 2–3 kilomeetrit lähimast tuulikust. Selleks, et tuulikutasu saada, tuleb teha avaldus omavalitsusse. Võtke ühendust enda omavalitsusega ning nad aitavad teil vajalikud dokumendid vormistada. Veel on hea teada, et tuulikutasu suurus sõltub nii tuulepargi võimsusest kui ka majapidamiste arvust mõjupiirkonnas. Maksimum summa on kuuekordne alampalk ehk 2025. aastal kuni 5316 eurot aastas.

Kodulähedane tuulepark ei pruugi otseselt teie elektriarvet odavamaks teha, kuna elektri hind sõltub börsist. Küll aga aitab tuuleenergia suurendamine pikaajaliselt elektri hinda tasukohasena hoida. Kui elate energiapargi tootmispiirkonnas ja arendaja on pakkunud teile otselepingut soodsama hinnaga elektri saamiseks, võib see tuua teile hinnaeelise.

Jah, omavalitsus peab elanikele väljamakstava tuulikutasu pealt kinni tulumaksu. Ise ei pea tulumaksu enam maksma.

See sõltub asukohast ja inimese eelistustest – mõne jaoks võib tuulepark vähendada kinnisvara atraktiivsust, samas kui teised ei pea seda probleemiks. USA ja Põhjamaade müügitehingud uuringud näitavad, et inimesed kipuvad ise oma kinnisvara väärtust tuulikute tõttu alla hindama. Kui kohaliku tuulepargiga juba harjutakse, kerkib hind tagasi. Ent on ka vastupidiseid näiteid, kui tuulepark toob piirkonda uut tööstust, töökohti ja infrastruktuuri, võib see väärtust hoopis suurendada. Nii on aastate jooksul juhtunud näiteks Paldiskis.

Seadusega on märatud tasu saama sõltuvalt tuuliku kõrgusest kahe või kolme kilomeetri raadiuses olevad majapidamised. See kehtib nende tuuleparkide kohta, mis on alustanud tööd pärast 1. juulit 2023. Tasu saamiseks tuleb esitada taotlus omavalitsusele. Tasu saamise eelduseks on, et inimene, kes tuulikutasu taotleb, peab olema tuuliku lähedasse majapidamisse elanikuna registreeritud ja selle eluruumi omanik. Lisaks elanikele saab tuulikutasu ka omavalitsus, kes saab ise otsustada, kuidas seda raha oma eelarves kasutab.

Seadus ei kohusta ettevõttel täiendavaid hüvesid pakkuda. Paljud tuulepargi arendajad on aga Eestis kogukonna heaks veel üht-teist teinud. Näiteks on tuulepargi ehituse käigus korda tehtud või asfalteeritud külateed. Veel on pakutud kohalikele suurtarbijatele soodustingimustega elektrilepingut. Kuid kõik täiendavad hüved on omavalitsuse ja arendaja vaheline kokkulepe. Selles osas tasub täpsemalt suhelda enda omavalitsusega. Praegused elektrihinnad näitavad, et mida rohkem on tuult ja päikest, seda odavam on olnud ka elekter.