Ülevaade

Eestis elavad inimesed maapiirkondades sageli just seetõttu, et eelistatakse privaatsust ja eeldatakse privileegi segamatult olla. Seega on igati arusaadav, et muutused tekitavad hirmu ja see omakorda vastuseisu, eriti kui tegu on millegi nii mastaapsega nagu tuulik. Iga suure arenduse taustal tegutsevad alati ka keskkonnamõjude hindajad, kelle puhul mõnikord arvatakse, et nad seisavad üksnes loomade ja lindude eest - tegelikult hinnatakse alati ka mõju inimesele ja kogukonnale. Teemat selgitab Kaarel Hendrik Zernant, Hendrikson DGE taastuvenergia spetsialist ja hindaja.

Kohalikud inimesed suhtlevad tavaliselt erinevate arenduste teemal ettevõtete ja omavalitsusega, nende roll on kogukondi varakult kaasata ning hirme ennetada ja leevendada. Keskkonnamõjuhindajad ei ole tavaliselt eesliinil. Nad teevad taustal tööd kõigega, mis puudutab planeeringut ümbritsevat keskkonda. Need ei ole ainult loomad ja linnud, vaid pikem loetelu, näiteks põhjavesi, pinnavesi, maavarad, pärandkultuuri objektid. Otse loomulikult pööratakse eraldi tähelepanu asulatele ja kodudele, modelleeritakse erinevaid mõjusid, tuuleparkide puhul on neist peamised müra ja varjutus.

Loomulikult leidub ka emotsionaalseid mõjusid, mida hindajad mõõta ei saa, näiteks mõne inimese jaoks võib see olla visuaalselt muutuv keskkond. Selliste mõjude leevendamiseks näeb seadus ette tuulikutasu, mida makstakse tuulikute lähedal elavatele inimestele motivatsiooniks, aga ükski motivatsioonivahend ei toimi, kui inimestel on teadmatus ja hirm. Viimasel on teatavasti suured silmad, seetõttu ongi oluline kaasata kohalikke inimesi oma plaanidesse võimalikult vara, seejuures võib olla planeerimisprotsessi ametlik algus juba liiga hilja. Teadlikkus ja kaasarääkimise võimalus on kõige paremad hirmu ennetajad ja maandajad. 

Kuidas mõjusid hinnatakse?

Mõjude hindamisi on erinevaid ja inimesed võivad olla eri nimetustest ka segaduses - on Natura hindamised, keskkonnamõju- ja strateegilise keskkonnamõju hindamised. Mõjuhindamise liiki ei vali arendaja, omavalitsus ega hindaja, see on seadusest tulenev ja täpselt kirja pandud kohustus, millist vormi igal puhul valida ja milliseid mõjuvaldkondi hinnata. Olemuselt lühendite KMH ja KSH taga peituvad dokumendid väga erinevad polegi ja neil pole ka erinevat kaalu - mõjuhindamiste tulemused on alati tähtsad ja kõigile täitmiseks.

Hindamisprotsessi peamine eesmärk on välistada oluline mõju ja selle hindamiseks ja analüüsimiseks viiakse läbi väga eriilmelisi tegevusi, alates dokumentide läbitöötamisest ja stsenaariumite modelleerimisest kuni kohapealsete paikvaatlusteni. Kui olulist keskkonnamõju välistada ei suudeta, siis plaanitud arendust realiseerida ei saa. Alguses võivad olla arendajate plaanid väga suurejoonelised, aga sageli neid plaane tervikuna ellu viia ei saa, mõnikord ka tuntavalt kärbituna mitte. Osal puhkudel võivad aidata leevendusmeetmed, selle otsuse teeb ekspert. Näiteks võib linnuökoloog otsustada, et mõju saab leevendada tehisintellektil põhinevate tuvastusseadmetega, mis linnuparve lähenedes tuulikute töö automaatselt seiskavad, aga ekspert võib ka otsustada, et risk on konkreetses kohas liiga suur ja tuulikut sinna ehitada ei saa.

Iga tegevust hindamistöö käigus viib ellu konkreetse valdkonna ekspert, näiteks kaitstavate loodusvarade ekspert, müraekspert, varjutuse ekspert, sotsiaalse ja kultuurilise mõju ekspert. Igal juhul on keskkonnamõjuhinnang alati pika protsessi käigus valmiv meeskonnatöö. Näiteks linnustiku uurimiseks on välja töötatud linnustiku-uuringu metoodika ja uuringuid viivad läbi linnuökoloogid. Eestis on väga hea lindude alusandmestik olemas, see võetakse eelduseks. Alati tehakse ka erinevaid paikvaatlusi ja püütakse kaardistada kõik linnuliigid. Kõrge kaitse all olevate kategooriate linnuliikide otsimine käib kindlatel aastaaegadel ja kellaaegadel, see on üks põhjuseid, miks mõjuhindamise protsessid võivad võtta palju aega. Sarnaselt otsitakse paikvaatluste käigus teatud tüüpi metsadest ka nahkhiiri ja lendoravaid. Sel moel uurides alusandmestik järjest täieneb, sama infot saab hiljem kasutada ka näiteks teist tüüpi arendusi kaaludes. 

Mis häirib inimest?

Tuuleparkide mõju hindamiseks inimesele tuleb lähtuda eelkõige erinevatest normidest, mis on seadusega kehtestatud. Kuna Eestis on tuuleparke veel vähe, siis lähtume ka teiste riikide kogemusest. Normide üle võib muidugi vaielda - mis häirib üht väga ei pruugi teine üldse märgatagi. Kuna inimeste arusaam häiringute osas on väga erinev, siis ongi tähtis personaalne lähemine ja lähedal elavate inimestega läbirääkimine. Näiteks osa inimesi peavad tuulikuvaadet ilusaks ja rahustavaks, samas teised leiavad, et kui näevad tuulikut aknast, siis on vaade rikutud. Sellist asja ei saagi seadusega reguleerida, sest visuaalse vaate meeldivus või mittemeeldivus on personaalne. Samas ei tähenda see, et arendaja, omavalitsus ja kogukonnad ei võiks omavahel vastavaid leevendusi kokku leppida, näiteks rajada täiendava haljastuse, mis ei lase tuulikuid aknast näha.

Müraga, mis on reaalselt tuulikute kõige suurem mõju, on mõnevõrra lihtsam, sellele on kehtestatud seadusega selged normid, seejuures on erinevad normid päeval ja öösel, samuti elu- ja töökeskkonnas. Uuringute järgi ületab liiklusmüra paraku linnakeskkonnas paljude inimeste kodudes norme, uusi planeeringuid tehes ja tuuleparke rajades peame sellise mõju välistama. Hindaja müraekspert koostab iga planeeringu kohta mürakaardi, selleks kasutatakse spetsiaalset tarkvara, ka varjutuskaarte koostatakse sarnasel põhimõttel. Arendaja annab hindajale kaardi potentsiaalsete tuulikute kõigi andmete ja planeeritava asukohaga, hindaja modelleerib mürakaardi - kui norme mistahes ajahetkel eluhoone välisseina juures ületatakse, siis tuleb tuulikuid kaardil vastavalt nihutada. Selleks, et hindaja saaks arvutusi teha, on tarvis teada konkreetse tuuliku mudelit, kõiki parameetreid, ka kõrgust. Nii arendajad, omavalitsused kui kogukonnad võivad arvestada, et päris algne plaan realiseerub harva - ekspertide soovitusel võivad muutuda tuulikute kõrgused, valitud mudelid ja võimsused.

Kuna tänapäeva tuulikud on kõrged ja looduskeskkond võib muutuda, siis koostatakse mürakaart maksimaalselt häiriva stsenaariumina, kus ei arvesta olemasoleva haljastusega - hinnang antakse konservatiivselt, mõeldes võimalikule olukorrale, et seda haljastust seal pole. Üldiselt on tänapäeva tuulikud üsna vaiksed ja tavaolukorras norme ei ületata, aga hindaja peab analüüsima ka võimalikku müra tuule ja tormiga, see on mõnevõrra väljakutsuvam töö, samas päris suure tormituulega tuulikud ei tööta. Kuigi meie seadus seda ette ei näe, siis kaude on siiski kokkulepped minimaalse kauguse osas elamu ja tuuliku vahel, üldiselt on selleks kilomeeter.

Hindamistöö tulemustest sõltumata saavad omavalitsused alati arendajaga ka täiendavaid läbirääkimisi pidada. Eelkõige võiks kohalikud elanikud avaldada soovi olla kaasatud omavalitsuse planeerimismenetlusse, siis laekub kindla peale info erinevate arutelude ja avalike väljapanekute kohta. Planeerimismenetluse käigus saavad olla kõik kaasatud, aga kaasamisprotsess on pea alati keeruline, sest eesmärk on kõigi arvamustega arvestada, seejuures efektiivsust kaotamata ja arengut pidurdamata. Ilmselt on siiski valdavalt arusaadav, et päris kõigi ettepanekutega arvestada ei saa, kuid kaasamisprotsessis tuleb otsuseid alati põhjendada. Igatahes peab hea arendaja saama kohalikud oma paati - läbi ärakuulamise ja vastutulelikkuse on lihtsam jõuda lahendusteni, mis kõigile sobivad.