Ülevaade
|
Energiajulgeoleku erinevad dimensioonid on muutunud viimasel ajal üha aktuaalsemaks teemaks, kuid selle mõiste ja tähenduse üle on varemgi sageli erinevatel tasanditel arutletud. Energiajulgeolek on suures osas riiklik vastutus, kuid panustada saab iga inimene. Valmisolek algab meie igapäevastest valikutest ja oskusest kriisiolukordades toime tulla. Teemast teeb ülevaate energeetikaekspert ja endise MKM energiajulgeoleku töörühma juht energeetikaekspert ja endise MKM energiajulgeoleku töörühma juht Siim Meeliste. |
Energiajulgeolek
Seda, mis on energiajulgeolek, saab defineerida väga erinevalt, sõltuvalt sellest, kas vaatame seda riiklikul, ettevõtja või tavainimese tasandil. Üldises plaanis tähendab energiajulgeolek süsteemi võimekust tagada energia kättesaadavus erinevates tingimustes. See hõlmab nii füüsilist kättesaadavust, kuid peab hõlmama ka hinda. Teema peab olema kajastuma nii riiklikes strateegiates kui ka üksikisiku tasandil tehtavates otsus. Eestis on energiajulgeoleku teemad aktuaalsemad kui kunagi varem – kas ja kuidas suudame olla sõltumatud välistest energiaallikatest, eriti kriisiolukordades?
Uue energiamajanduse arengukavaga hakkame alles kokku leppima uut Eestile „õige elektri“ saamise plaani. Varasemalt oleme pidanud mõistlikuks toetuda odavaimale taastuvenergiale ning välisühendustele, mis on olnud mõistlik kuniks pole olnud ohtu taristule – oleme läbi välisühenduste saanud osa soodsast Põhjamaade taastuvelektrist. Muutunud hetkeolukorras pole välisühendustele lootmine enam mõistlik ning kõrgema ohutaseme korral muutuvad oluliseks hoopis muud tegurid – näiteks iseseisev energiatootmine ja suutlikkus end kriisis varustada.
Eesti on võtnud suuna, et me peaks vähemalt aasta lõikes tootma sama palju taastuvelektrit kui ise tarbime. Praegu aktuaalsed tuulepargi arendused on osa suunamuutusest. Taastuvenergia on samm energiajulgeoleku suurendamise poole, kuid kui paljud halvad asjad kokku langevad, siis on meil midagi veel lisaks neile tootmisvõimsustele vaja. Odavate tootmisvõimsuste, nagu tuule- ja päikeseenergia, arendamine aitab hoida elektri hinda kontrolli all, kuid samal ajal tuleb investeerida ka kriitilisse taristusse, nagu avariijaamad ja generaatorid. Inimeste peamine hirm puhtale energiale üleminekul on, et mis saab siis, kui kõik ühendused lõigatakse läbi, tuult ja päikest pole ning meil pole ka enam põlevkivijaamu.
On pisut naiivne arvata, et kui ainuüksi oma põlevkivielektrijaamu hoides võime end julgelt tunda. Piltlikult öeldes on ühtviisi lihtne tabada raketiga nii põlevkivijaama kui tuulikut – pole vahet, mitu elektrijaama meil on, kui süsteem on nii väike. Sellises olukorras on oluline, kuidas on end kindlustanud kogukonnad, et tagada linna või omavalitsuse tasandil inimeste hakkamasaamine.
Mida siis teha? Näeme üle Eesti paljudel majadel päikesepaneele, mis on küll ühendatud võrguga, aga ei suuda elektrikatkestuse korral seda sama maja otse varustada. Seega vajame senisest enam hajutatud, autonoomseid lahendusi, nagu akupangad ja generaatorid, mis toimivad ka siis, kui elektrivõrk on maas.
Riiklik poliitika ja kogukondlik vastutus
Energiajulgeolekut ei saa rajada ka ainult riiklikele meetmetele, sest Eesti suguses väikeses riigis pole võimalik investeerida lõputult kriisilahendustesse, mida võib-olla kunagi vaja ei lähe. Meie riik ei ole nii rikas, et selline rahakasutus oleks praegustes tingimustes õigustatud.
Teiselt poolt tulevad inimesed ja kogukonnad vastu ning juba praegu on paljudes paikades soojamajandus ja katlamajad KOV-de ettevõtete käes. Samas vajavad kogukonnad ja omavalitsused tuge, et luua autonoomselt toimivaid lahendusi. Näiteks kogukondlikud kogunemiskohad (ehk kerksuskeskused), kus on tagatud elekter, küte ja joogivesi, võivad olla kriisiolukorras elupäästvad. Ent kas igaüks meist teab, kas kogukonnas on olemas süsteem, kuidas abivajajaid kiiresti toetada, ja kuhu mul siis minna tuleb?
Omavalitsuste kõrval saab iga inimene ise energiajulgeolekusse panustada ja mõelda läbi enda hakkamasaamiseks olulised küsimused. Kas kodus on alternatiivsed kütmisvõimalused? Kas perele on loodud plaan elektrikatkestuste ajaks? Kas meie veevärgi ettevõttel on generaator või tuleb leida alternatiivne veevõimalus? Sellised küsimused aitavad kriisiolukorras paremini toime tulla ja vähendada survet riiklikule taristule.
Energiajulgeolek on suur ja mitmetahuline teema, mis hõlmab nii riiklikke strateegiaid kui ka üksikisiku valikuid. Kõige tugevamaks vundamendiks on siiski inimeste ja kogukondade teadlikkus ja valmisolek. Investeerime päikesepaneelidesse, rajame tuuleparke ja tugevdame elektrivõrke – aga samas mõtleme ka sellele, kuidas tulla toime olukordades, kus energia kättesaadavus on piiratud. Kas meil on kodus piisavalt küttepuud, generaator või plaan, mida teha kriisiolukorras?
Eesti energiajulgeolek ei sõltu ainult valitsuse otsustest, vaid ka meist kõigist. Iga inimene saab olla osa lahendusest – see algab teadlikkusest, planeerimisest ja vastutustundlikust tarbimisest.