Ilmavaatlusi hakati Eestis tegema juba 18. sajandi lõpul. Esimeseks instrumentaalseks ilmavaatluseks Eestis võib Andres Tarandi arvates pidada õhurõhu ja temperatuuri vaatlusi, mida tegi sõjaväearst Johann Jacob Lerche 18. augustil 1731. a. (vana kalendri järgi) Vilsandi reidil purjelaeva pardal. Pikemad varajased vaatlusread Tallinnas pärinevad kõrgemalt ohvitserilt Jacob Brecklingilt (aastaist 1774-1777) ja Tallinna Toomkooli professorilt Carl Ludwig Carpovilt (1785-1800). Ilmavaatlusi rohkem kui 50 aasta jooksul alates 1838. a. tegi Paldiski kohtufoogt Carl Kalk. Tema vaatluspäevik on säilinud Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Fondis.
1805. aastal alustati Tallinna sadamas meteoroloogiliste vaatlustega, millele järgmisel aastal lisandus ka meretaseme mõõtmine. Tartus tekkisid 19. sajandi algul meteoroloogilisteks vaatlusteks sobivad eeldused ühenduses ülikooli taasavamisega. Arvatakse, et vaatluste algataja oli Georg Friedrich Parrot, Tartu Ülikooli professor ja rektor. Meteoroloogiaga tegeles Tartus ka kuulus astronoom Johann Heinrich Mädler (1794-1874).
Meteoroloogia kui iseseisev teadusharu hakkas arenema 19. sajandi teisel poolel Tartu Ülikooli Meteoroloogia Observatooriumi rajamisega 2. detsembril 1865 Arthur Joachim von Oettingen poolt. Sellega pandi alus vaatluste reale, mis kestab tänapäevani. A. Oettingeni teeneks on ka meteoroloogiajaamade võrgu loomine Baltimaades.
19. sajandil töötasid Tartus mitmed oma aja maailma silmapaistvad meteoroloogid nagu Ludwig Friedrich Kämtz (1807-1867), Johann Karl Weihrauch (1841-1891) ja Boriss Sreznewski (1857-1931). 1865. a. valiti L. F. Kämtz Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemikuks ning Füüsika Peaobservatooriumi direktoriks. B. I. Sreznewski lahkus Tartust 1918. a., oli Kiievi Observatooriumi direktor ja Ukraina akadeemik.
Aastast 1885 alustas tööd Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Seltsi vaatluspostide võrk, mille peamine ülesanne oli sademete mõõtmine. Kokku tegutses Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangus 361 mõõtmispunkti, nendest ligi pooled praegusel Eesti territooriumil.
Esimese maailmasõja päevil meteoroloogiajaamade tegevus soikus, vaatlustesse tekkisid lüngad. 1918. a. viibis lühiaegselt Tartus kuulus saksa meteoroloog Alfred Wegener (1880-1930). Tema mõjustusel hakkas trombe ehk tornaadosid uurima J. P. Letzmann, kes töötas Tartu Ülikoolis kuni 1939. aastani. Tänapäeval on Letzmanni tööd tornaadodest maailmas hästi tuntud.
Ilmaennustamine Eestis sai alguse Tartu Observatooriumis 20. sajandi algul B. I. Sreznewski algatusel. See jätkus Eesti iseseisvuse ajal Tartus ning peale sõda Tallinnas.
Eesti iseseisvuse ajal kahe ilmasõja vahel oli meteoroloogia areng Eestis suuresti seotud esimese eesti soost meteoroloogi professor Kaarel Kirde nimega. K. Kirde asus reorganiseerima meteoroloogiajaamade võrku. Avati või taasavati mitmeid jaamu, hiljem liideti Tartu Ülikooli meteoroloogia-observatooriumi vaatlusvõrguga ka põllumajandus-meteoroloogiline võrk. K. Kirde algatusel hakati Euroopa riikidega ilmatelegramme vahetama. Esialgu telegraafi teel, 1919. a. sügisest aga mindi üle raadiosidele.
Pärast Eesti NSV moodustamist 1940. a. juulis hakati hüdro-meteoroloogiateenistust ümber korraldama. 1941. a. jaanuaris loodi Nõukogude Eesti Hüdrometeoroloogiateenistuse Valitsus. Valitsusele anti üle kogu olemasolev meteoroloogia-, hüdroloogia- ja agrometeoroloogiajaamade võrk.
Teise maailmasõja päevil (1941. a. sügisest kuni 1944. septembrini) allutati hüdrometeoroloogiateenistus Hamburgi Hüdrometeoroloogia Observatooriumile. Osa vaatlusjaamadest jätkas küll tööd, kuid vaatlusandmeid ei avaldanud. Ilma prognoosimisega tegelesid okupatsiooniväed. Tsiviilasutusi ei teenindatud, ajakirjanduses ja raadiosaadetes keelati ilmateadete avaldamine. Teise maailmasõja järgsetel aastatel oli Eesti ja Läänemere hüdrometeoroloogiline teenindamine Punalipulise Balti Mere Laevastiku Hüdrometeoroloogiateenistuse Valitsuse käes. 1944. aastani teenindati ainult sõjaväge. 1945. a. hakati andma ilmaprognoose ka teistele tarbijatele.
1946. a. moodustati ENSV Hüdrometeoroloogia-teenistuse Valitsus (HMTV) asukohaga Tallinnas. Selle asutuse ülemaks määrati Grigori Portnov. HMTV, mille ülemaks oli 1949-1967 A. Smirnov, ülesandeks sai riiklike asutuste, majanduslike ja ühiskondlike organisatsioonide hüdrometeoroloogiline teenindamine. Seda hakkas tegema 1946. a. loodud prognooside osakond, mis 1952. a. sai Tallinna Ilmajaama nime. Alates 1967. a. kuni Eesti iseseisvumiseni oli HMTV ülemaks jälle G. Portnov.
1956. a. loodi Tallinna Hüdrometeoroloogiaobservatoorium, mille direktoriks sai Elmar Maanvere, kes töötas sellel ametipostil kuni aastani 1967. Anti välja teatmeteoseid, mitu aastaraamatut. Ilmus monograafia “Tallinna kliima” jm. 1983. a. 1. juulil moodustati ENSV Hüdrometeoroloogiakeskus, Tallinna hüdrometeoroloogia observatoorium ning Tallinna Ilmajaam ühendati selle koosseisu meteoroloogiliste, hüdroloogiliste ja agrometeoroloogiliste prognooside osakonnana.
1980-ndatel aastatel nimetati HTMV ümber Eesti Vabariiklikuks Hüdrometeoroloogia ja Looduskeskkonna Kontrolli Valitsuseks. Lisandusid atmosfääri ja hüdrosfääri puhtuse kontrolli alased kohustused.
Meteoroloogiat arendati ka mitmes teises Eesti asutuses – Tartu Ülikoolis ning Eesti Teaduste Akadeemia Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudis.
Tartus avati 1950. a. Eesti Teaduste Akadeemia juures aktinomeetria-jaam, mille juhatajaks sai Juhan Ross (1925-2002). See jaam, praeguse nimega Tartu-Tõravere Meteoroloogiajaam, on EMHI koosseisus alates 1964. a. ja kuulub maailma päikesekiirguse mõõtmiste baasjaamade hulka.
1966. a. asutati Eesti Agrometeoroloogia Laboratoorium (EAML), mis tegutses 1991. aastani Selle baasil moodustunud EMHI Meteoroloogiliste Teadusuuringute Osakond töötas kuni 2001. Oldi tunnustatud põldude mikrokliima ja saakide kujunemise matemaatilise modelleerimise alal endises Nõukogude Liidus ja välismaal
Tallinna Botaanikaaias töötas 1978-1996 Andres Tarandi juhendamisel kliimauuringute rühm, mis tõi selgust Eesti meteoroloogia varajasemasse ajalukku ning uuris Eesti linnade kliimat.
Eesti teadlased osalesid Andres Tarandi ja Tiit Kallaste juhtimisel UNEP Country Study uurimisprojektis.
1. novembril 1991 loodi Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut (EMHI), mille peadirektoriks kinnitati Peeter Karing. Maailma Meteoroloogia Organisatsiooni (WMO) liikmeks sai Eesti 1992. aastal. Ajavahemikul 2001 kuni 2012 juhtis Eesti meteoroloogiateenistust Jaan Saar. 2013. aasta 1. juunist kuulub endine EMHI Keskkonnaagentuuri koosseisu.
Kvalitatiivselt uueks sammuks ilmateenistuse arengus sai kaasaegse atmosfääri sondeerimissüsteemi DigiCora soetamine 1992. aastal (uuendatud 2010), uute Doppleri meteoradarite muretsemine Tallinn-Harku aeroloogiajaama 2001. a. (uuendatud 2009) ning Sürgaveresse 2008. a., samuti 2002. aastal alanud automaatjaamade paigaldamine meteoroloogilisse ja hüdroloogilisse vaatlusvõrku, millega jõuti põhimõtteliselt lõpule 2012. aastal.
Prognooside ja hoiatuste koostamisel aitavad sünoptikuid prognoosimudelid HIRLAM ja HIROMB ning Euroopa Keskulatusega Prognooside Keskusest saadud prognoosid.
Soovitame lugeda:
- Tooming, H. (Toim.). Inimene ja ilm. Tallinn: Valgus, 1970.
- Teaduse Ajaloo Lehekülgi Eestist VIII. Geofüüsikaliste uurimistööde ajaloost. Eesti Looduseuurijate Selts. Tallinn: Valgus, 1992.
- Meteorology in Estonia in Johannes Letzmann`s times and today. Tallinn: Estonian Academy Publishers, 1995.
- Meitern, H., Tarand, A. Ajaloolise kliima uurimisest tallinna Botaanikaaias.Taim ja keskkond : 40 aastat Tallinna Botaanikaaeda. Tallinn: Tallinna Botaanikaaed, 2001.
- Tarand, A. Varasemad ilmavaatlused Eestis.Universum valguses ja vihmas. Tallinn, 2005.
- Saar, J., Kallis, A. Eesti ilmateenistus tänapäeval. Universum valguses ja vihmas. Tallinn, 2005.
Eestis on hüdromeetrilistel vaatlustel pikaajalised traditsioonid ja suur kogemus nende teostamisel. Esimesed vaatlused olid visuaalsed ja nende kohta võib leida kirjeldusi vanadest väljaannetest. Arvatakse, et Narva joa vee-energia kasutamine algas juba XV sajandil. Spetsialiseeritud ja süstemaatilisi uurimistöid alustati 18. sajandil.
Hüdroloogia ajalukku Eestis aitavad pilku heita Andres Tarandi uurimused. Tema andmeil esimesed mereveetaseme mõõtmised Eestis tegi 1805-1813 Tallinna sadamas 7. klassi astronoom Ivanov. Narva-Jõesuus alustas Narva rae korraldusel mereveetaseme vaatlusi 1829 loots-kapten Larsen.
1865 asutas Arthur von Oettingen Tartu Observatooriumi. Juba 1866 (või 1867) rajati seal Anto Juske andmetel Suur-Emajõel Tartus Kivisilla juures veemõõtepost. 1879. a avati veemõõtepost Ülemiste järvel. 1902. a tegutses Eestis juba 10 veemõõduposti jõgedel ja järvedel. Algul kasutati neid eesmärgiga uurida laevasõidu ja vee-energia kasutamise võimalusi.
Eesti ühtse hüdromeetria vaatlusvõrgu loomist jõgedel ja järvedel alustas insener ja tehnikateadlane August Velner. Hiljem tegid Eesti hüdroloogia arendamiseks palju meteoroloog Kaarel Kirde, hüdroloogid E. Oldekop, K. Hommik, T. Eipre, A. Kask, K. Arukaevu, Harald-Adam Velner jt.
Narvas asutati peale Narva HEJ-i projekti valmimist 1921. a. Sisevete Büroo, mis viidi Teedeministeeriumi alluvusse ja 1924. a sügisel koos personaliga Narvast Tallinna.
Büroo peaülesanne oli koguda andmeid maaparanduse, vee-energia kasutamise, laevasõidu ja teiste veemajanduse valdkonda kuuluvate praktiliste küsimuste lahendamiseks.
1939 kuni 1941 Sisevete Büroo funktsioonid kuulusid Põllumajandusministeeriumile, ja 27. jaanuarist 1941 Eesti Hüdrometeoroloogia-teenistuse Valitsusele, mille hüdroloogia osakonna juhatajaks määrati A. Velner, kes töötas sellel postil kuni 1946.
Vanimad Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi fondis säilinud süsteemsed rannikuvaatluste seeriad pärinevad 1842. aastast, mil veetaseme mõõtmisi tehti Tallinna sadamas. Regulaarseid veetemperatuuri mõõtmisi alustati Eesti rannikul aastatel 1887 -1889 (Sõrve 1887, Tallinna sadam, Tahkuna, Vaindloo, Vilsandi, Osmussaar, Ruhnu 1898, Virtsu, Narva- Jõesuu 1899).
Veetaseme registreerimisega alustati Eesti rannikul 19. sajandi alguses Tallinna sadamas (1805–1813). 19. sajandi lõpuks oli 8 rannikujaama. Läbi eelmise sajandi on jaamade arv varieerunud. Neid on suletud ning taas avatud, mille tulemusel on veetaseme andmeread katkendlikud. Kõige rohkem oli veetaset registreerivaid jaamasid 1980-ndate keskpaigus, mil neid oli 21. Praegusel hetkel on kokku 25 rannikujaama, millest veetaset mõõdetakse 19-s jaamas.
Veetaseme määramiseks kasutati merelatti, mille pealt võeti lugem kuni 4 korda päevas. 1950-ndatel hakati veetaseme registreerimiseks kasutama mareograafe (mehaaniline isekirjutaja). Rannikujaamade automatiseerimist alustati 2007. aastal ja tänaseks on kõik mareograafid vahetatud automaatjaamade vastu.
Peale veetaseme mõõtmiste teostati rannikujaamades veel veetemperatuuri ja soolsuse mõõtmisi ning jääolude vaatlusi. Veetemperatuuri mõõtmisi alustati aastatel 1887–1889. Kõige vanemad säilinud jäävaatluste materjalid pärinevad 19. sajandi lõpust Naissaarelt.
Hüdrometeoroloogilisi vaatlusi avamerel (veetemperatuur, soolsus ja hoovused) teostati juba Eesti esimesel iseseisvuse ajal. Peale II Maailmasõda, 1948. aastal alustati reidi ja avamerevaatlusi Hüdrometeoroloogilise Teenistuse Valitsuse (HMTV) observatooriumi mereosakonna juhtimisel Tallinna lahel. Viiekümnendatel lisandusid vaatlused Narva, Liivi ja Pärnu lahes ning Väinameres. 1961 saadi esimene ekspeditsioonilaev Orion, millega tehti regulaarseid sesoonivaatlusi kevadel, suvel ja sügisel (talvel oli meri tavaliselt jääs ja laev remondis) Soome ja Liivi lahel, mõned vaatlusjaamad asusid ka Läänemeres, 10–20 miili Hiiumaast ja Saaremaast lääne poole.
Ekspeditsioonitöid merel jätkus ka sesoonitööde vaheaegadeks, sealhulgas sellisteks ettevõtmisteks nagu 1980. aasta Olümpiaregati teenindamine, Muuga sadama ja Leningradi kaitsetammi projekteerimiseks lähteandmete kogumine jne. Peale hüdroloogiliste uuringute tehti ka hüdrokeemilisi ja hüdro- ning mikrobioloogilisi vaatlusi.
1981. aastal saadi ekspeditsioonilaev Orbiit, millega töötati 1993. aasta lõpuni. Üheksakümnendate aastate alguses tehti ekspeditsioonitöid koostöös Mereinstituudiga, kellele 1994. aastal kogu vaatlusprogramm üle anti.
Vaatluslaev Orion, mis 1967. aastal nimetati ümber avariis hukkunud hüdrometeoroloogiateenistuse ülema järgi Aleksandr Smirnoviks.
Ajakohast vaatlusvõrgu kaarti vaata siit: www.ilmateenistus.ee/ilmateenistus/vaatlusvork
Siia kaardile kanname järk-järgult maakondade kaupa kontrollitud andmed ajalooliste seirejaamade kohta. Sinisega on märgitud hetkel töötavad jaamad:
Siit kaardilt näeb kõiki ajaloolisi seirejaamu, kaarti ei ole täiendatud, võib esineda erinevusi ülaltoodud kaardiga:
Vaata ka ülevaadet Tallinna ilmajaamade ajaloolistest asukohtadest https://arcg.is/1iria4