Elurikkus ja maakasutus

Keskkonnahoidlik areng elurikkuse ja maakasutuse valdkonnas

Elurikkus ja heas seisundis ökosüsteemid on meie ühiskonna jaoks kriitilise tähtsusega, olles meie majanduse ja heaolu vundamendiks. Need tagavad mitmekesised looduse hüved nagu toidu tootmine, välisõhu saasteainete puhverdamine, süsiniku sidumine, veerežiimi reguleerimise või puhkevõimalused ning toetavad nii kliimamuutustega kohanemist kui ka nende leevendamist. Elurikkuse ja maakasutuse valdkonnas laiemalt on keskkonnahoidlik areng ebaühtlane.

Euroopa Liidu elurikkuse strateegia seab eesmärgiks võtta aastaks 2030 kaitse alla 30% Euroopa Liidu maismaast ja siseveekogudest – 2023. aasta seisuga oli üleeuroopaliselt kaitse all 26,4%. Eestis katavad kaitstavad alad 2026. a jaanuarikuu seisuga Eesti territooriumist ligikaudu 20,1% (koos väiksemate veekogudega) ja 28,9% merealast. Maismaaökosüsteemide sidusus ehk omavaheline ühendatus ja elupaigahüve väärtus on Eestis oluliselt kõrgem just kaitstavatel aladel. Küll aga on viimase loodusdirektiivi (Natura 2000) hindamisperioodi andmetel soodsas seisundis elupaigatüüpide osakaal vähenenud, kuigi kolmel eelneval hindamisperioodil see kasvas. Euroopa Liidu looduse taastamise määrus on esimene omataoline kogu liitu hõlmav terviklik õigusakt ja peamine vahend 2030. aastaks seatud Kunmingi-Montreali ülemaailmsete elurikkuse eesmärkide saavutamiseks. Määrusega on seatud Euroopa Liidu tasandi sihid rakendada tulemuslikke taastamismeetmeid vähemalt 20% maismaa- ja merealadel aastaks 2030 (aidata Euroopa Liidu elurikkus taastamise teele) ning taastada kõik taastamist vajavad ökosüsteemid aastaks 2050. Selle saavutamiseks kehtestatakse liikmesriikidele siduvad eesmärgid ning nõue koostada riiklikud looduse taastamiskavad, mis toetavad elurikkuse säilitamist, taastamist ja ökosüsteemide vastupanuvõimet. Looduse taastamise kava koostamisest loe lähemalt Kliimaministeeriumi veebilehelt.

Magevee- ja mereressursside kaitsmiseks ja majandamiseks loodud kaks peamist õigusraamistikku – veepoliitika raamdirektiiv (VRD) ja merestrateegia raamdirektiiv (MSRD). VRD kohaselt peavad liikmesriigid saavutama oma pinna- ja põhjaveekogumite vähemalt hea seisundi ning MSRD kohaselt mereala hea seisundi. Eestis vete head seisundit saavutatud ei ole. Läänemere eutrofeerumine on tingitud liigsest toitainete (lämmastiku ja fosfori) juhtimisest merre, suuremad survetegurid on veel ohtlikud ained ja liiga suur kalapüük. Pinnaveekogumite märkimisväärseim survetegur on hajureostus.