Ilmanähtusi on Eestis mõõdetud juba 18. sajandi lõpust alates, täpsemalt aastast 1865, mil loodi Tartu Ülikooli Meteoroloogia Observatoorium.

Keskkonnaagentuur andis Riigi Ilmateenistuse 100. juubeli puhul välja raamatu: „100 aastat Eesti ilma (teenistust)“.

Raamat annab ülevaate ekstreemsetest ilmanähtustest, nende sagedusest ja territoriaalsest jaotumusest ning tutvustab asjakohaseid mõisteid.

Teatmik on kokkuvõte Eesti meteoroloogide viimase poole sajandi päikesekiirguse mõõtmistest ja peaks pakkuma huvi paljude elualade esindajatele, nagu näiteks meteoroloogid, klimatoloogid, bioloogid, põllumehed, arhitektid, helioenergeetikud ja meedikud.

Eesti looduse üheks lahutamatuks osaks on talvine lumikate. Lumikate integreerib endas mitme kuu ilmastikuolud, olles seetõttu heaks kliimamuutuste indikaatoriks. Teatmik pakub kokkuvõtte ja analüüsi Eestis 40 aasta jooksul tehtud lumikatte mõõtmistest ja vaatleb tulemusi mõnest rakenduslikust aspektist.

2007. aastal ilmunud bibliograafia annab ülevaate Eesti ühe tuntuima geofüüsiku professor Heino Toominga töödest. Mahukas, enam kui 600 kirjega ülevaade sisaldab nii H. Toominga kirjutatud raamatuid, toimetatud kogumikke, teaduslikke ja populaarteaduslikke artikleid kui ka käsikirju.

Kaasaegsetest metsataimekasvatuse tehnoloogiatest tulenevalt on metsapuu seemnete vajadus vähenenud ja nõudmised seemnete kvaliteedile tõusnud, seega on asjakohane seemnemajanduse tegevused ajakohastada.

Eestis tekkiva toidujäätmete ja toidukao ning nende tekkepõhjuste uuring viidi läbi kõigis toidutarneahela etappides, sh kodumajapidamistes, toitlustuses, kaubanduses, toidutööstuses ja esmatootmises.