Töö käsitleb Eesti pinnaveekogumite vesikonnatunnuste analüüsi ning moodustab olulise alusuuringu veemajanduskavade koostamisel aastateks 2028–2033. Analüüsi eesmärk oli ajakohastada veekogumite määratlusi, tüpoloogiat ja piiritlusi, lähtudes looduslikest ja inimtekkeliste mõjuteguritest. Töö käigus hinnati veekogumite looduslikke tunnuseid, ökoloogilist seisundit, seoseid kaitsealade ja elupaigatüüpidega ning määrati tugevasti muudetud ja tehisveekogumite staatus vastavalt kehtivatele juhistele ja metoodikatele.
Veekogumite määratlemine lähtus veeseaduse ja määruse nr 19 tingimustest, mille kohaselt vooluveekogumitena käsitletakse valgalaga vähemalt 10 km² jõgesid ja seisuveekogumitena vähemalt 0,5 km² pindalaga järvi. Lisaks määratleti kõik rannikuveealused kogumid sõltumata suurusest. Töö käigus täpsustati paljude kogumite tüüpe, eelkõige veekeemia (vee värvuse) alusel, kus uueks määratluse piiriks määrati keemilise hapnikutarbe väärtus 24,5 mgO/l, millest alla on heledaveeline ja üle on tumedaveeline). Kokku korrigeeriti veetüüpi 56 vooluveekogumis. Samuti arvestati kalastiku olemasolu põhjal määratletud KaVo-tüüpe, mille osas töötati välja ka ajutiste kogumite spetsiifilisem käsitlus (AVo ja KaHo). Veekogumite piire muudeti valgalade täpsustamise ja hüdromorfoloogiliste iseärasuste alusel neljal juhul, liideti väikeseid veekogumeid suurematega või olulisi veekogusid veekogumite külge.
Seisuveekogumite osas lisati kaks uut järve – Arjulaht ja Aidu järv – mille tingimused ja veepeegli pindala vastavad veekogumina määratlemise nõuetele. Rannikuveekogumite puhul säilis koguarv. Tähelepanu all olid madalad Haapsalu ja Matsalu lahed, mille kohta on 2025. aastal käimas eraldi uuring ja mis valmib 2027 aastaks, seega ettepanekut muutmiseks veel teha ei saa. Alla 10 km² valgalaga kogumite osas rakendati diferentseeritud käsitlust – 8 kogumi kohta tehti ettepanek jätta nimekirjast välja, kuid säilitati need, millel oli kaitseväärtuslik või ökosüsteemidele oluline tähendus.
Töö keskne osa oli tugevalt muudetud ja tehisveekogumite (TMV) eristamine. Tehisveekogumiteks klassifitseeriti 15 kogumit, kus puudus looduslik algupära ning mille jõesängid olid täielikult kujunenud inimtegevuse tulemusel. Tugevalt muudetud veekogumite määramisel rakendati LIFE IP CleanESTt projektis välja töötatud metoodikat, mis kombineerib ruumianalüüsi, seireandmeid ja eksperthinnanguid. TMV staatuse määramisel hinnati nii füüsikalisi muutusi kui ka loodusliku seisundi taastamise võimalikkust. TMV testimise tulemusel muudeti kuue kogumi staatus looduslikuks, kuna kõik bioloogilised näitajad olid heas seisundis. Kolm kogumit said TMV staatuse esmakordselt, kus peamisteks põhjusteks olid kaevanduste mõju ja ulatuslik maaparandus.
Kaitsealade ja loodusdirektiivi elupaikade seoseid hinnati mitmetasandiliselt. Natura 2000 aladega kattus 589 kogumit, neist 95 kogumit vähemalt 95% ulatuses. Selliste kattuvuste hindamine võimaldas tuvastada piirkonnad, kus loodusväärtused on tihedalt seotud veekogumitega ja võivad vajada eriseiret või keskkonnaeesmärkide täpsustamist. Lisaks viidi läbi prioriteetsuse hindamine, mis arvestas TMV staatust, ökoloogilist seisundit, kaitsealasid ja elupaigatüüpide esinemist. Kõrge prioriteetsusega kogumeid määrati 116, keskmisega 206.
Elupaigatüüpide puhul rakendati EK juhendmaterjali nr 12 alusel klassifikatsiooni vastavalt veemõju sõltuvusele. 61 elupaigatüübist sõltub 30 otseselt või kaudselt pinnaveest või põhjaveest. Töö toob välja, et selliste elupaikade seotus veekogumite määratlemise ja seireotsustega on oluline, et tagada direktiivide kooskõlaline rakendamine. Täiendavalt analüüsiti põhjaveest sõltuvate maismaaökosüsteemide paiknemist ja seoseid veekogumitega, tuginedes TLÜ uuringutele. Märgalade osakaalu ja põhjaveetoitluse ristvõrdlus näitas, et suur märgalakatvus ei tähenda tingimata põhjaveesõltuvust ning mõlemad näitajad tuleb käsitleda paralleelselt.
Analüüsi tulemused moodustavad aluse VMK järgmistele etappidele – seisundihindamisele, seirevõrgu kujundamisele, keskkonnaeesmärkide seadmisele ja meetmeprogrammi koostamisele. Lisaks toetavad need direktiivide sünkroniseerimist, eelkõige VRD ja loodusdirektiivi vahel. Uuringus kasutatud lisamaterjalid ja failid sisaldavad kogu tehnilist aluspõhja: seireandmed, TMV töögrupi memod ja muudatusettepanekute koondid. Töös esitatud lähenemine võimaldab terviklikku ja loodusväärtustega arvestavat veemajanduse kavandamist, mille alusel saab kujundada põhjendatud ja eesmärgipäraseid seire- ning meetmeotsuseid kogu Eesti pinnaveekogumite ulatuses.
Märksõnad: veemajanduskava