Käesolev “Ulukite jäljevihik” on mõeldud nii uudishimulikele loodusvaatlejatele, kui ka algajale jäljekütile.

Eestis hüvitatakse looduskaitseliselt oluliste loomaliikide tekitatud kahjustused ja kahjude ennetamiseks tehtud kulutused. Selle looduskaitselise meetme eesmärk on lisaks tekitatud kahjude otsesele korvamisele laiemalt ka inimese ja looduse suhetes tasakaalu hoidmine ning loodust arvestava jätkusuutliku keskkonnakasutuse arendamine.

Sõraliste puhul on läbi aastakümnete küttimismahtude üle otsustamisel kasutatud jahipiirkonna kasutajate poolt antavaid hinnanguid populatsioonide talvisele arvukusele.

Suurkiskjate puhul kasutatakse nende populatsioonide kevadise absoluutarvukuse hinnangute asemel mõõdikuna pesakondade arvu, mis annab täpsema pildi suurkiskjate tegelikust levikust ja asurkondade elujõulisusest ning on seega ka suurkiskjate kaitse ja ohjamise korraldamisel paremini kasutatav.

Eestimaa Looduse Fondi (ELF) poolt koordineeritud 2013. aasta inventuurist selgus, et Eesti territooriumist katavad sood ligi 278 000 ha ehk 6,1%.

Aastal 2020 katsid niidud ligi 150 000 ha ehk 3,3% Eesti territooriumist. Kaitstavatele aladele jääb 94 700 ha ehk 63% Eesti niitudest.

Looduskaitseseaduse järgi on kaitsealused liigid jaotatud nende ohustatuse järgi kolme kaitsekategooriasse. Kõige ohustatumad liigid kuuluvad I kaitsekategooriasse ning kõige vähem ohustatud III kaitsekategooriasse. I ja II kaitsekategooriasse kuuluvate liikide nimekirjad kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega ning III kaitsekategooria liikide nimekiri keskkonnaministri määrusega.

Võõrliigid on inimtegevuse tagajärjel väljapoole oma looduslikku levilat levinud liigid. Invasiivsed on need võõrliigid, kes on suutnud looduses püsima jääda ning oma arvukuse või elutegevusega ohustavad kohalikku elustikku ja kooslusi.

2019. aastal koostatud ülevaade metsaökosüsteemi seisundi indikaatoritest riiklike keskkonnaseirete põhjal.