Poollooduslikud kooslused, kus kadakas katab vähemalt kolmandiku alast. Kui kadakat on vähem, siis on tegemist looniiduga (6280) või kuiva niiduga lubjarikkal mullal (6210). Kadastikud on levinud peamiselt looaladel, vähemal määral sisemaa nõmmedel, kus alustaimestik meenutab kuivade nõmmede oma (4030). Seal, kus kadastikud on jäänud looduse hooleks – mahajäetud niitudel ja karjamaadel – muutuvad...
Kuivad nõmmed katavad lainjaid või enam-vähem tasase pinnamoega liiva-alasid sisemaal, kust nõmmemetsad (vahel ka palumetsad) on maha raiutud või metsapõlengus hävinud. Rannikulähistel levinud kanarbiku- ja kukemarjanõmmedega (2320) võrreldes on sisemaanõmmede taim- ja muldkattel enamasti pikem arengulugu: sageli on tegemist kunagistele metsa-aladele kujunenud teiskooslustega. Õhukese või keskmise...
Tasase või nõrgalt lainja pinnamoega ning kohati lahtise liivaga alad sisemaal. Sageli inimtekkesed – kujunenud seal, kus rohukamar on mingil põhjusel lõhutud: tugevast tallamisest (näiteks Värska suurimad liivikud tekkisid sõjaväe harjutusväljakutel), metsapõlengute järel (Kaibaldi liivik Hiiumaal) jne. Inimmõju lakates kasvavad lahtise liiva alad sisemaal vähehaaval kinni. Esimesena asuvad...
Kanarbiku- ja kukemarjanõmmed sisemaal, eelkõige rannikulähedastel liivatasandikel. Taimestu sarnaneb ruskete luidete (2140) omaga, ent siin käsitletav elupaigatüüp ei paikne luidetel (või kui, siis vanematel, merest kaugematel). Needki nõmmed on enamasti küllaltki lagedad, puudest kasvavad kohati vaid mänd ja kadakas. Puhma-rohurindes on hariliku kukemarja kõrval oluline koht kanarbikul...
Kõige rohkem on Eestis põhjavee uuristatud koopaid: neid leidub rohkesti Põhja-Eesti paekaldas ja sellesse lõikunud sügavates orgudes, samuti Lõuna-Eesti liivakiviseintes – Tilleorus, Suur- ja Väike-Taevaskojas, Võhandu ja Piusa orus, Koorkülas, Helmes jm. Lainete ja paguvee toimel tekkinud koopaid näeb Peipsi ja Võrtsjärve kalda liivakivipankades ning Põhja- ja Lääne-Eesti paepankades. Rohkesti...
Plaatloodusid eristame lubjakivide avamusaladel, kus väga õhuke mullakiht katab paekivi vaid osaliselt. Sellest tulenevalt pole ka taimestu täielikult välja kujunenud ning loopealsetele (6280) omased taimed kasvavad laiguti. See on äärmiselt kuiv kasvukoht, kuid ajuti, eelkõige kevaditi, võivad lohud siiski täituda veega. Lohkudes ning paepragudes võib ka mullakiht olla tüsedam. Plaatloodusid...
See elupaigatüüp hõlmab devoni liivakivi paljandeid Lõuna- ja Kagu-Eestis ürgorgude järskudel veerudel Ahja, Võhandu ja Piusa jõe kallastel, aga ka Kallastel Peipsi järve kaldal. Liivakivipaljandeid leidub samuti Põhja-Eesti pankrannikul ehk klindil, kus avanevad ordoviitsiumi liivakivi lademed. Hõlmab Paali kasvukohatüüpi 4112. Liivakivitaimestu kasvukohatüüp.
Niisuguseid paljandeid leidub Põhja-Eesti pankrannikul (klindil) – seal, kus tormilained ei küüni tavaliselt paeseinani (siit erinevus elupaigatüübist 1230), ent ka Soome lahte suubuvate jõgede – Keila, Jägala, Valgejõe, Narva jt. – kanjonorgudes ning Lääne-Eesti klindi sisemaale jäävatel paekõvikutel – Kirblas ja Saleveres. Hõlmab Paali kasvukohatüüpi 4111. Paekivitaimestu kasvukohatüüp.
Madalsoo on soode esimene arenguaste, kus rohkem kui 30 cm tüsedusest turbakihist hoolimata saavad taimed suurema osa toitaineid põhjaveest. See elupaigatüüp hõlmab liigirikkamat osa madalsoodest, mis enamasti toituvad lubjarikkast põhjaveest. Valitsevad madalakasvulised tarnad ja pruunsamblad, rohkesti leidub lubjalembeseid liike, teiste seas käpalisi. Eestis laieneb see elupaigatüüp ka...
See elupaigatüüp hõlmab allikaid, kus moodustub nõrglubi – poorne, peamiselt kaltsiumkarbonaadist koosnev sete. Nõrglubi ladestub, kui kaltsiumirikas (tavakeeli kare) põhjavesi immitseb maapinnale ja aurustub. Aurumata jäänud vesi valgub taimede vahele ja mulla ülakihtidesse, nii kujunevad nendegi allikate ümber allikasood: nõrglubjalasundit katab hästi lagunenud turvasmuld. Oru veerudel on...