Liigu edasi põhisisu juurde

Äikese analüüsid

Analüüsid
Ilm ja kliima
Äikesedetektor meteoroloogiajaamas
Äikesedetektor Lääne-Nigula meteoroloogiajaamas

Keskkonnaagentuuri seirevõrgus on kaks äikesedetektorit, mis kuuluvad ka Põhjamaade äikesedetektorite võrgustikku NORDLIS. 2005. aastal paigaldati esimene detektor Tartu-Tõravere meteoroloogiajaama, 2017. aastal teine detektor Lääne-Nigula meteoroloogiajaama. Detektorid registreerivad valdava osa pilv-maa välkude impulssidest ja olulise osa pilvevälkudest. Välguköökide asukoha määramise täpsuseks on sada kuni mõnisada meetrit. Äikeseanalüüsides keskendutakse pilv-maa välkudele, sest need kujutavad endast suuremat ohtu.

Analüüsides antakse ülevaade erinevate aastate äikesehooaegadest. Ära on toodud välkude jaotus kuude kaupa, välgulöökide päevane ning ruumiline jaotus ja võrdlus varasemate aastatega. Analüüsidest saab teada, millal registreeriti aasta esimene ja viimane välgulöök, palju on Eestis keskmiselt äikesepäevi ja millised olid äikesehooaja olulisemad sündmused.


2022

2022. aastal registreeris NORDLIS välgudetektorite võrgustik Eestis kokku 22009 pilv-maa välku. See on 21% vähem kui perioodi 2005-2021 keskmine. Võrreldes viimase kolme aastaga oli 2022. aastal äikest ligi kolmandiku võrra vähem.

Image
2022 äikesehooaeg Eestis

2021

2021. aastal registreeris NORDLIS välgudetektorite võrgustik Eestis kokku 33048 pilv-maa välku. See on 20% rohkem kui perioodi 2005-2020 keskmisest, milleks on üle 27 000 pilv-maa välgu. Kolmandat aastat järjest on pilv-maa välgulöökide arv ületanud 30 000 välgu aastas.

Image
Äikesepäevade arv 2021

2020

2020. aastal registreeris NORDLIS välgudetektorite võrgustik Eestis kokku 31082 pilv-maa välku. See on 14% rohkem kui perioodi 2005-2019 aastasest keskmisest, milleks on veidi üle 27 000 pilv-maa välgu. Teist aastat järjest on pilv-maa välgulöökide arv ületanud 30 000 välgu aastas. Vahepealsetel aastatel on olnud välkude hulk keskmisest väiksem, viimati oli sama palju äikest 2014. aastal.

Image
Välgulöökide tihedus 2020. aastal

2019

Pikaajalise keskmise järgi moodustavad juunikuu äikesed kogu aasta välkudest ligi kümnendiku, seevastu 2019. aasta välkudest üle poole (64 %) leidsid aset juunis. 2019. aasta juuni oli kõige äikeselisem juuni (pilv-maa välke kokku 21420) NORDLIS vaatluste algusest 2005. aastal. Varasem juunikuu maksimum oli ligi kaks korda väiksem.

Image
Välgulöögid 13. juunil 2019

2018

Välkude jaotust kuude kaupa iseloomustas 2018. aastal Eestile omane maksimum juulis ja augustis. Seejuures maist augustini lõi välku keskmisest vähem. Eriti vähe oli seda juunis, vaid 45 % perioodi 2005-2018 keskmisest. Mais moodustas välkude koguhulk 61, juulis 64 ja augustis 77 % keskmisest. Tavapärasest rohkem registreeriti välku aprillis ja septembris.

Image
Äikesepilv aastal 2018

2017

Välkude jaotus kuude ja päevade kaupa oli 2017. aastal üsnagi omapärane. Kui august välja arvata oli tegu väga äikesevaese suvega. Aprillis-mais moodustas välkude koguarv alla kümne protsendi, juulis umbes 20 % ning juunis, septembris ja oktoobris 50 % perioodi 2005-2017 keskmisest. Ainsana eristub august, kus välkude arv on ligi kaks korda keskmisest enam.

Image
Äikesepilv Põlva linna kohal 2017

2013

Läänemaalt üle Raplamaa Harjumaale kulgev väga suure välkude arvuga vöönd on põhjustatud 8.-9. augusti öö erakordselt võimsast äikesetormist. See oli kogu aasta tugevaim äike, mille jooksul registreeriti ligi 20 protsenti kõigist 2013. aasta pilv-maa löökidest.

Image
Äikesepilv Türisalus. Foto: Triinu Sarv

2012

Kõige äikeselisemaks kuuks oli 2012. aastal juuli, mis oli ühtlasi ka kõige soojem suvekuu. Juulis registreeriti enam kui 63 protsenti välkude aastasest koguarvust. Tavatult madal oli äikeseline aktiivsus mais ning eriti juunis. Need kaks kuud andsid kokku vaid 11 protsenti kõigist aasta välgulöökidest.

Image
Äikesepilv merel