Jäätmed

 UUS 2022! Jäätmete ringlussevõtu võimekuse analüüs

 Jäätmekäitluse trendid 2014-2018

JÄÄTMETEKE

Näitaja väljendab aasta jooksul tekkinud jäätmete, sh tava- ja ohtlike jäätmete, kogust miljonites tonnides.

Jäätmeteke sõltub suurel määral majandusolukorrast, kaubanduse edenemisest ja tarbimisest. Näiteks tekib majanduskasvu ajal jäätmeid rohkem, majanduslangus toob aga kaasa jäätmete vähenemise. Kõikjal EL-i riikides otsitakse meetmeid, mis katkestaksid jäätmetekke ja majanduskasvu omavahelise seose. Märksõnadeks on siin teadlikkuse kasv, säästev tootmine ja tarbimine, terviklik tootearendus, tootjavastutus ning toote keskkonnamõju jälgimine kogu olelustsükli vältel.

2000. aastast näitas jäätmeteke Eestis kasvutendentsi, jõudes 2007. aastal 21,2 miljoni tonnini. Jäätmete märgatav vähenemine toimus 2009. aastal, mil oli majanduskriis, langedes siis peaaegu 2002. aasta tasemele. Alates 2011. aastast oli jäätmeteke taaskord üle 20 miljoni tonni, kuni 2014. aastani oli jäätmeteke suhteliselt stabiilne, kuid alates 2015. aastast toimus kasv ning 2017. aastal oli teke juba üle 25 miljoni tonni. Peale seda on jäätmeteke langenud, jõudes 2020. aastal 2009. aasta tasemele. Langus on seotud põlevkivitööstuse tootmismahtude langusega.

Keskmiselt 80% jäätmetest on tekkinud töötlevas tööstuses, energeetikaettevõtetes ning reovee puhastamisel, millest põhiosa moodustavad põlevkivitööstuse ja -energeetikaga seonduvad jäätmed. Viimasel viiel aastal on nende osakaal kogu jäätmetekkest olnud 72%. Ehitusjäätmeid tekib aastas 14%, jäätmekäitlusettevõtetes 4% nn sekundaarseid jäätmeid, puidutööstuse jäätmeid (neist suurem osa taaskasutatakse) 1%, olmejäätmeid keskmiselt 2%, põllumajanduse ja toiduainete töötlemise jäätmeid 1%.

Ohtlike jäätmete osakaal jäätmete tekkes on varasemalt olnud märkimisväärselt suur. Perioodil 2014-2019 tekkis ohtlikke jäätmeid keskmiselt 10 miljonit tonni aastas, moodustades kogu jäätmetekkest 40-47%. Eestis tekkivatest ohtlikest jäätmetest moodustas põlevkivituhk u 90%. Alates 2020. aastast kuulub põlevkivituhk tavajäätmete alla ning seetõttu vähenes ohtlike jäätmete teke märkimisväärselt, moodustades 2021. a üldisest jäätmetekkest 8%. Hoolimata sellest, tekkis enim ohtlikke jäätmeid (fenoole sisaldavad vesipõhised jäätmed, põlevkivi poolkoks jt.) ikkagi põlevkivitööstuses. Põlevkivitööstusega mitteseotud peamised ohtlikud jäätmed olid õli sisaldavad jäätmed, ohtlike ainetega saastunud pinnas (pinnas ja kivid, süvenduspinnas), ohtlikke vedelikke sisaldavad romusõidukid, ohtlikke aineid sisaldavad või nendega saastunud ehitusmaterjalid, jäätmete põletamisel tekkinud jäätmed, jäätmete füüsikalis-keemilisel töötlemisel tekkinud jäätmed ning jäätmete mehaanilise töötlemise jäätmed.

 

JÄÄTMETE LADESTAMINE JA TAASKASUTUS

Näitaja väljendab taaskasutatud ja ladestatud jäätmete kogust miljonites tonnides ning taaskasutatud ja ladestatud jäätmete protsentuaalset osakaalu kõigist tekkinud jäätmetest.

Jäätmete taaskasutamine on jäätmekäitlustoiming, mille peamine tulemus on jäätmete kasutamine kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi materjale, mida muidu oleks sellel otstarbel kasutatud, või jäätmete ettevalmistamine nende eelnimetatud otstarbel ja viisil kasutamiseks kas tootmises või majanduses laiemalt. Kui jäätmeteks muutunud tooteid või nende komponente ei ole võimalik korduskasutada, tuleb jäätmete energiakasutusele eelistada nende ringlussevõttu materjalina või toormena. Selline jäätmekäitlustoimingute eelistusjärjekord eeldab jäätmete liigiti kogumist, et neid oleks võimalik suunata ringlusesse ja seeläbi vähendada prügilatesse ladestatavate jäätmete kogust miinimumini.

Viimasel kümnendil on taaskasutatud keskmiselt 48% tekkinud jäätmetest. Mõneti vähenes taaskasutamise osakaal majanduskriisi tingimustes aastatel 2008–2009 üldise taaskasutusturu languse tõttu. Aastatel 2011–2013 taaskasutati üle 50% tekkinud jäätmetest. Peamiselt tulenes see põlevkivi aheraine taaskasutuse suurenemisest, mida tingis mitme asjaolu kokkulangemine: aherainekillustikuga suleti poolkoksimäed ja õlitootmisjääkide pigijärved, alustati suurte tee-ehitusobjektidega, kus aherainet kasutati muldkeha täitematerjalina ning toimusid aherainest rajatava puhke- ja vabaajakeskuse ehitustööd. Aheraine taaskasutusvõimalused on muutuvad: kui aastatel 2010–2013 taaskasutati keskmiselt 78% tekkinud aherainest, siis varematel aastatel 20%.  Viimastel aastatel on taaskasutuse osakaal jälle tõusnud ning peamiselt on aheraine leidnud kasutust kaevandamisalade korrastamisel või täitematerjalina ehitussektoris ja taristuehitusel.

Jäätmete taaskasutamine võimalikult suures ulatuses on üks jäätmemajanduse esmaseid prioriteete. 2007. a vastu võetud Eesti keskkonnastrateegiast tuleneva eesmärgi kohaselt on aastal 2030 tekkivate jäätmete ladestamine vähenenud 30% ning taaskasutamine, sh ringlussevõtt, suurenenud.

Peamiseks jäätmete kõrvaldamise viisiks aastatel 2000–2021 on olnud jäätmete ladestamine prügilatesse. Kui prügilatesse ladestatavad jäätmekogused jäid aastatel 2000-2018 enam-vähem samale tasemele (keskmiselt 11 miljonit tonni), siis ladestamise osakaal võrreldes jäätmetekkega on aasta-aastalt vähenenud. Aastatel 2000-2009 ladestati keskmiselt 65% jäätmetest,  järgmisel kümnendil 2010-2019 aga 50% jäätmetest. Alates 2019. a on jäätmete ladestamise osakaal oluliselt vähenenud moodustades aastatel 2019-2021 keskmiselt 36%.

Jäätmete ladestamine jääb valdavaks jäätmete kõrvaldamisviisiks seni, kuni toimub põlevkivi kaevandamine ning kasutamine energia ja põlevkiviõli tootmisel. Põlevkivi kaevandamise ja -energeetikaga seonduvad jäätmed moodustasid aastatel 2000-2009 kogu prügilatesse ladestatud jäätmete hulgast keskmiselt 94%, aastatel 2010-2019 keskmiselt 98%. Peamiselt olid need termilistes protsessides tekkinud jäätmed, sealhulgas põlevkivi kolde- ja lendtuhk ning ohtlikke aineid sisaldavad või aluselised tahked gaasipuhastusjäätmed. Olme- ja muid jäätmeid ladestati perioodil 2010-2019 keskmiselt 2%.

OLMEJÄÄTMETE TEKE JA SKP SUHTELINE MUUTUS INDEKSINA

Näitaja väljendab olmejäätmete aastast tekkekogust kilogrammides inimese kohta ning SKP suhtelist muutust ja seost olmejäätmete tekkega.

Olmejäätmed on kodumajapidamisjäätmed ning kaubanduses, teeninduses või mujal tekkinud oma koostise ja omaduste poolest samalaadsed jäätmed. Olmejäätmed (alamkood 20) moodustavad alla 3% kogu jäätmetekkest. Aastatel 2000-2021 tekkis ühe elaniku kohta keskmiselt 344 kg olmejäätmeid. Kõige väiksem oli olmejäätmete teke aastatel 2010-2013, keskmiselt 288 kg inimese kohta ning üheks põhjuseks oli nende aastate tagasihoidlikum majanduskasv. Alates 2014. aastast on olmejäätmete teke suurenenud, saavutades 2021. aastal sama taseme nagu aastatel 2006-2008, kus olmejäätmeid tekkis veidi üle 390 kg inimese kohta .

SKP suhteline muutus olmejäätmete tekkega võrreldes näitab, et jäätmetekke kasv on olnud majanduskasvust väiksem, seega on eestimaalased olnud mõistlikud tarbijad. Samas on olmejäätmete vähenemine mõneti ka näiline ja tingitud olmes tekkivate pakendijäätmete liigiti kogumise edenemisest. Liigiti kogutud pakendijäätmed kajastuvad jäätmearvestuses eraldi jäätmegrupina, mistõttu jäävad need selle näitaja hulgast välja, kuigi tekivad valdavalt olmes. Alates 2010. aastast on olmejäätmete liigiti kogumine olnud keskmiselt 57 kg inimese kohta aastas ehk 18% tekkest. Stabiilsus näitab, et teatud tulemuslikkus liigiti kogumisel on saavutatud, kuid olmejäätmete ringlussevõtu oluliseks suurendamiseks, mille eelduseks on liigiti kogutud olmejäätmete osakaalu tõus, tuleb kõvasti pingutada ja luua läbimõeldud ning süsteemne lahendus. Euroopa Liidu liikmesriikidel on kohustus aastaks 2025 võtta ringlusesse 55% tekkivatest olmejäätmetest.

Liigiti koguti 2021. aastal vaid 39 protsenti olmejäätmetest, ülejäänud koguti kokku segaolmejäätmetena. Viimasel viiel aastal koguti enim liigiti paberi- ja kartongijäätmeid (26%), biolagunevaid köögi-ja sööklajäätmeid (15%), biolagunevaid aia- ja haljastujäätmeid (15%), suurjäätmeid (9%) ning pinnast ja kive (8%).

Aasta 2000 on võetud baastasemeks, millest lähtuvalt on indeks esitatud (indeks aastal 2000 = 100%).

PAKENDIJÄÄTMETE TEKE JA TAASKASUTUS

Näitaja väljendab aasta jooksul tekkinud ja taaskasutatud pakendijäätmete kogust tuhandetes tonnides.

Pakend on mis tahes  materjalist valmistatud toode, mida kasutatakse  kauba mahutamiseks, kaitsmiseks, käsitsemiseks, kättetoimetamiseks või esitlemiseks selle kauba olelusringi vältel: toormest kuni valmiskaubani ning tootja käest tarbija kätte jõudmiseni. Peale kauba pakendist väljavõtmist muutub pakend pakendijäätmeteks ja edasi tuleb tegeleda nende jäätmete kogumise, taaskasutamise või kõrvaldamisega. Eestis rakendatakse pakendijäätmete kogumise ja taaskasutuse korraldamisel tootjavastutuse põhimõtet, mille kohaselt pakendiettevõtjad (pakendiseaduse kohaselt on pakendiettevõtja isik, kes majandus- või kutsetegevuse raames pakendab kaupa, veab sisse või müüb pakendatud kaupa) peavad turule lastud kauba pakendi ja sellest tekkinud pakendijäätmed kokku koguma ja taaskasutama  ning kandma ise kõik jäätmekäitlusega seotud kulud.

Ajavahemikul 2001-2008 suurenes pakendijäätmete tekkekogus keskmiselt 11% aastas, jõudes 2008. aastal 214 tuhande tonnini. 2008. aasta pakendijäätmete tekkekogus suurenes järsult eelkõige plast- ja klaaspakendijäätmete osas. 2009. ja 2010. aastal toimus pakendijäätmete mõningane vähenemine, mis oli tingitud majandussurutisest ja tarbimise langusest. Alates 2011. aastast tarbimine aga taas hoogustus ja ka pakendijäätmete teke suurenes. Pakendijäätmete koguste vähenemine 2018. aastal on põhjustatud arvutusmetoodika täiendamisest Euroopa Liidu Statistikaameti antud soovitustega. 2018.-2020. aastal on tekkekogused püsinud samal tasemel. Keskmiselt on aastatel 2010-2020 tekkinud ühe elaniku kohta ca 159 kg pakendijäätmeid aastas. Liigiti tekib kõige enam paber- ja kartongpakendijäätmeid ning plastpakendijäätmeid, järgnevad klaas-, metall- ja puitpakendijäätmed.

Alates 2010. aastast taaskasutatakse Eestis keskmiselt 80% pakendijäätmete kogumassist. Enim taaskasutatakse paber- ja kartongpakendijäätmeid. 2010. aastal vähenes klaasi taaskasutamine. Põhjuseks oli ehitussektori madalseis, kus klaas on tooraineks betoonplokkide tootmisel. Järgnevatel aastatel on klaasi taaskasutamine järk-järgult taas suurenenud. 2019.aastal kasvas klaaspakendi taaskasutamine hüppeliselt - ca 79% võrra, mis põhjustas ühtlasi taaskasutamise, sh ringlussevõtu tõusu kogu pakendijäätmete osas. Hüppeline kasv oli peamiselt tingitud ajutiselt ladustatud klaaspakendite koguste vähenemisest. Laoseisude vähendamist ning ringlussevõtu suurenemist mõjutas muuhulgas ka 2019. aastal ühe jäätmekäitleja tegevuse hindamine vastavaks Euroopa Komisjoni määruse nr 1179/2012 nõuetele, mille järgi loeti selle käitleja poolt teostatud toimingu tulemus vastavaks toote nõuetele.

2013. aastast alates toimus eelkõige plastpakendi taaskasutamise hüppeline tõus. Põhjuseks oli 2013. a suvel tööd alustanud Eesti Energia AS Iru Elektrijaama jäätmeplokk. Pakendijäätmete taaskasutamise hulka arvestati ka põletatud segaolmejäätmetes sisalduv pakendijäätmete kogus. Kuna plastpakendijäätmete osakaal segaolmejäätmetes on suur, siis suureneski ennekõike plastpakendi taaskasutus. Keskmiselt 50% tekkinud plastpakendijäätmetest põletati. Eelnevatel aastatel  segaolmejäätmed, sh selles sisalduvad pakendijäätmed ladestati prügilatesse.  2014.-2017. a võeti ringlusesse  keskmiselt 28% plastpakendijäätmetest. Alates 2018. aastast on küll ringlusse võetud plastpakendijäätmete kogused veidi suurenenud, kuid ringlussevõtu määra suurenemise rohkem kui 10% võrra 2018. aastal tõi kaasa nimetatud metoodika muudatus, mille tulemusena vähenesid tekkinud pakendijäätmete kogused. 2019-2020. aastal on plastpakendijäätmete ringlussevõtu määr püsinud 41% juures.

ELEKTROONIKAJÄÄTMETE KOGUMINE

Näitaja väljendab kogutud elektroonikajäätmete kogust aastas inimese kohta kilogrammides 2015. aastani. Alates 2016. aastast väljendab näitaja mitu protsenti viimasel kolmel aastal turule lastud  elektri- ja elektroonikaseadmete keskmisest massist aasta kohta koguti elektroonikajäätmetena kokku kõnealusel kalendriaastal.

Elektri- ja elektroonikaseadmed on probleemtooted, sest nendest tekkinud jäätmed võivad põhjustada ohtu keskkonnale ja tervisele. Probleemtoodetele rakendatakse tootjavastutust, mille järgi on tootjal kohustus koguda ja suunata edasisele käitlemisele – taaskasutusse, ringlussevõtuks või kõrvaldamiseks – enda poolt turule lastud probleemtoodetest tekkinud jäätmed. Seoses elektroonikaromude kogumisega on seetõttu tootjatele sätestatud kogumise määrad. Selle kohaselt pidid tootjad 2013. aastani koguma vähemalt 4 kg ja alates 2014. aastast 5 kg inimese kohta kodumajapidamiste elektroonikaromusid.

Veidi üle 4 kg aastas koguti kodumajapidamistest elektri- ja elektroonikaseadmeid ehk elektroonikaromusid aastatel 2007-2012. Vaid 2009. aastal koguti 3,6 kg inimese kohta, mis oli seotud majanduse madalseisuga, mil inimesed ei soetanud nii palju uusi elektri- ja elektroonikaseadmeid. Alates 2013. aastast ei ole kg inimese kohta kogumise määra saavutatud. Üheks põhjuseks võib olla väiksem tarbimine või asjaolu, et vanad
elektri- ja elektroonikaseadmed on välja vahetatud ning uued veel toimivad. Teatud osa kodumajapidamiste tarbeelektroonikast võib sattuda ka olmejäätmete hulka. Lisaks on probleem veel ka selles, et metallina suuremat väärtust omavatel seadmetel on oht sattuda metallijäätmete hulka ja need ei kajastu elektroonikaromude arvestuses. Selleks, et elektroonikaseadmed liiguksid komplektsetena jäätmekäitlejatele ja kogumispunktidesse, ei tohi jäätmeseaduse kohaselt ükski jäätmekäitleja võtta vastu ohtlike jäätmete hulka liigituvate elektroonikaseadmete osi või mittekomplektseid seadmeid. 

Alates 2016. aastast muutus kogumise määra arvutamine. Enam ei ole kasutusel kg elaniku kohta vaid kogumise määr on konkreetse kalendriaasta protsendimäär, mis saadakse kalendriaasta jooksul kogutud elektroonikaromude massi jagamisel kolme eelmise aasta jooksul turule lastud elektri- ja elektroonikaseadmete keskmise massiga aasta kohta. 2016. aastal tuli tagasi koguda vähemalt 45%. Kogumise määr tõuseb aastatega: kui 2016. aastal tuli tagasi koguda vähemalt 45%, siis 2017. aastal 52%, 2018. aastal 59% ja 2019. aastal juba 65%. Kuna uue kogumise määra arvestusse kaasatakse ka mujalt kui kodumajapidamistest pärit elektroonikaseadmeid, suutis Eesti esialgu sihtarvud täita. 2016. aastal oli kogumise määr 59,8%, 2017. aastal 59,1% ja 2018. aastal 62,6%. Kuigi kogutud kogused on suurenenud, siis kolme aasta keskmine turule lastud kogus on suurenenud veelgi rohkem ja kogumise määr on jäänud saavutamata: 2019. aastal oli Eesti kogumise määr 64,2% ja 2020. aastal 61,5%.