Rohevõrgustik (RV) on eri tüüpi ökosüsteemide ja maastike säilimist tagav ning asustuse ja majandustegevuse mõjusid tasakaalustav looduslikest ja poollooduslikest kooslustest koosnev süsteem, mis koosneb tugialadest ja neid ühendavatest rohekoridoridest (Planeerimisseadus).
Projekti eesmärgiks oli analüüsida kohalike omavalitsuste (KOV) üldplaneeringute rohevõrgustiku osa ning puuduste leidmisel anda soovitusi planeeringute kvaliteedi tõstmiseks. Lisaks analüüsile koostati rohevõrgustiku paremaks planeerimiseks ja toimivuse tõstmiseks juhend, mis on mõeldud nii planeerijatele, kohalikele omavalitsustele kui ka ministeeriumitele ja nende allasutustele. Mõlemad dokumendid koos lisadega leiab lehekülje lõpus.
Töös on läbivaks teemaks rohevõrgustiku elementide (tugialade ja koridoride) määramine ning fookus on seitsmel peamisel aspektil, millega rohevõrgustiku planeerimisel kokku puututakse:
- rohevõrgustiku alade täpsustamine üldplaneeringus
- rohevõrgustiku kasutustingimuste täpsustamine üldplaneeringutes
- rohevõrgustiku struktuur ja ökosüsteemid
- ökosüsteemide seisund ja sidusus rohevõrgustikus
- maardlad rohevõrgustikus
- hooned rohevõrgustikus
- liiklustaristu rohevõrgustikus.
Joonis 1. Rohevõrgustiku alad. Rohelisega on märgitud üldplaneeringute rohevõrgustikud, mis saadi analüüsi teostamise ajaks.
Lillaga on märgitud maakonnaplaneeringutes esitatud rohevõrgustiku alad.
Kokku analüüsiti 40 KOV-i üldplaneeringuid, kellelt õnnestus kaardikihte saada (joonis 1). Analüüsi tulemusel selgus, et kõik KOV-id ei ole eristanud RV elemente (koridor ja tugiala) või pole määranud nende hierarhilist tasandit (riiklik, maakondlik ja kohalik). Puudub ka ülevaade, miks konkreetsed alad on RV koosseisu määratud ja mis funktsiooni nad peavad täitma, mistõttu on ka asjakohaste kasutustingimuste seadmine raskendatud. Sellega seoses on töös toodud soovitused, mida kasutustingimuste sõnastamisel tuleks jälgida. Koos kasutustingimuste väljatöötamisega, peavad toimuma muudatused ka seadusandluses, et ei tekiks vastuolusid ning määratud kasutustingimused oleksid seadusandluse poolt toetatud. Hierarhia määramisel oleks võimalik määrata ka planeeritud alade lõikes vastutajad (valitsus või KOV), vastavalt planeeritud ala olulisusele.
Rohevõrgustiku aladest moodustab keskmiselt 8,3% põllumajandusmaa. Kuna põllumajandusmaastike looduslik mitmekesisus on madal, siis ei toeta need piisavalt erinevate liikide elupaiga ja levikuvõimalusi. Seetõttu on töös antud soovitus põllumaadele rohevõrgustikku mitte planeerida. Kui seda pole võimalik teha, siis tuleks nende alade ökoloogilist seisundit ja elupaikade sidusust tõsta, luues sinna erinevaid maastikuelemente (puude- ja põõsastega ribastruktuurid).
Koridoride laiuste kohta on antud soovitused eelkõige metsakoosluste liikidest lähtuvalt ning on toodud välja, kuidas peaks koridoride laius sõltuvalt pikkusest ja kõrgtaimestiku (puude ja põõsaste) osakaalust muutuma. Lisaks on esitatud soovitused ka metsamaa järjepidevuse ja pool-looduslike koosluste säilitamise, taastamise ja hooldamise kohta, et ökosüsteemide seisund ja RV toimimine pareneks.
Rohevõrgustiku üksikelementides võivad maardlad hõlmata väga ulatusliku ala või lõigata läbi RV koridore, takistades nende toimimist. Sellest lähtuvalt on antud soovitus, et võimalusel planeerida rohevõrgustik väljapoole aktiivse maavaravaruga maardlate alasid, et vältida konflikte maavara kaevandamise ja rohevõrgustiku toimimise vahel. Kui seda pole võimalik teha, siis on soovitus RV alas kaevandamist viia läbi etapiviisiliselt, et ühel ajahetkel ei oleks kogu RV element täielikult läbi lõigatud. Võimalusel tuleb korrastamist teostada paralleelselt kaevandustegevusega, et taastada RV toimimine võimalikult kiiresti.
Probleemiks on ka see, et rohevõrgustiku planeerimisel pole sageli arvestatud juba olemasolevate hoonete paiknemisega või on uusi hooneid ehitatud RV alasse nii, et see takistab rohevõrgustiku toimimist. Osades tihedama asustusega piirkondades lõikavad hooned läbi koridore või tugialasid, nii et see takistab nende funktsioneerimist. Töös antakse soovitusi vajalike hoonete vahekauguste kohta RV tugialades ja koridorides, et tagada rohevõrgustiku parem toimimine.
Liiklustaristu analüüsimisel selgus, et liikidele on takistuseks laiad (>8 m) ja kõrge liiklussagedusega teed (>6000 sõidukit ÖP). Sellistel teelõikudel esines ka rohkem loomaõnnetusi, mistõttu tuleks neis kohtades seada kiiruspiirangud või teavitussildid. Rohevõrgustiku alale jäävate loomatõkkeaedade puhul tuleb võimaldada teest ülepääsu kohad, kas ökoduktide, tunnelite või katkestuskohtadega, et oleks tagatud liikidele oluliste liikumiskoridoride säilimine. Töös on nimetatud ka Keskkonnaministeeriumi ettepanekud ehitusseadustiku muudatuseks seoses ökoduktide kaitsevööndi ulatusega ja tingimustega, et ökoduktide toimivust parendada.
Kuna rohevõrgustik peab tagama väga erinevate funktsioonide ja ökosüsteemi hüvede püsima jäämise ning sobivad liikumis ja elupaigatingimused erinevatele liikidele, kelle nõudmised elukeskkonnale võivad olla kohati omavahel vastuolus (metsa vs avamaastiku liigid), siis oleks tulevikus mõistlik kajastada rohevõrgustikku mitme erineva teemakaardina. Näiteks metsaliigid ja nende elupaikasid toetavad erinevad metsakooslused rohevõrgustikus, avatud pool-looduslikke kooslusi vajavad liigid ja neile sobilikud niidukooslused rohevõrgustikus jt.
Praegust rohevõrgustikku analüüsides tuli välja mitmeid puudusi, mis saavad alguse kogu rohevõrgustiku planeeringu käsitlusest. Praegune rohevõrgustiku planeering on võrdlemisi pinnapealne, planeeritud alade puhul ei ole tehtud korralikku inventuuri ning ei ole sõnastatud nende funktsioone. Kuna hierarhiad on varasemalt määratud kaardistatud alade suuruse, mitte väärtuse alusel, siis on ka hierarhia tasemete põhjendatus praeguses hetkes küsitav. Seetõttu ei ole ka võimalik eristada, mis rohevõrgustiku alad on olulised või vähem olulised. Kuna seadusandlus hetkel rohevõrgustiku käsitlust piisavalt ei toeta, siis ei peeta ka seatud kasutustingimustest piisaval määral kinni. Seetõttu on üldine ettepanek, et kogu praeguse planeerimise loogika tuleks üle vaadata ning uuendada erinevate ministeeriumite ja huvipoolte koostöös.