Eesti suuremad veetarbijad on Ida-Virumaal paiknevad elektrijaamad, mis tarbivad ligikaudu 67% kogu veevõtust. Ligikaudu 18% veevõtu kogustest moodustab kaevandustest ja karjääridest väljapumbatav kuivendusvesi.
Veevõtt iseloomustab inimtegevuse survet keskkonnale. Veevõtuks on veeseaduse kohaselt vaja vee-erikasutusluba, kui soovitakse võtta pinnavett, sealhulgas jääd, enam kui 30 kuupmeetrit ööpäevas või võetakse põhjavett rohkem kui 150 kuupmeetrit kuus või rohkem kui 10 kuupmeetrit ööpäevas. Indikaator näitab vee-erikasutusluba omavate isikute (sh vee-ettevõtjate) aastaaruannetes raporteeritud veevõttu põhjaveest ja pinnaveekogudest miljonites kuupmeetrites aastas. Kuna vee erikasutusluba pole vajalik kõigile veevõtjatele, kes võtavad eelpoolmainitud hulkadest vähem vett, on tegelik veevõtt Eestis tõenäoliselt mõnevõrra suurem. Näiteks pole veevõtu arvestuses oma kaevuga individuaalelamud, sest nende veevõtt jääb allapoole nimetatud künniskogust.
Umbes 67% Eesti koguveevõtust moodustab Ida-Virumaa elektrijaamade jahutusvesi. Jahutusvett võetakse peamiselt Narva jõest ning see juhitakse pärast jahutusprotsesse jõkke tagasi (2021. aastal 0,67 mld kuupmeetrit). Vee keemiline koostis jahutusprotsessi käigus ei muutu (st vesi ei vaja hilisemat puhastamist), kuid tagasijuhitav vesi võib temperatuurilt olla veidi soojem kui jõevesi. Kuna elektrijaamad paiknevad üksteise suhtes allavoolu, on ka jahutusvesi nn topeltkasutuses – ülesvoolu asuv Eesti elektrijaam juhib oma jahutusvee tagasi Narva jõkke, millest võtab omakorda vett allavoolu asuv Balti elektrijaam.
Elektrijaamade jahutusvee kogus sõltub elektritoodangust, mis 2016.-2017. aastatel küll suurenes, kuid alates 2018. aastast oli tugevas langustrendis. Eesti elektritoodang elektrijaamades oli 2020. aastal ligikaudu 42% väiksem kui 2019. aastal. Tootmismahu vähenemine oli peamiselt tingitud madalast elektri turuhinnast ja kõrgel püsinud CO2 turuhinnast. Langustrendi lõpetas aga 2021. aasta, mil elektritoodang kasvas võrreldes eelneva aastaga 37% ning ka kasutatud jahutusvee kogused tõusid 2019. aasta tasemele.
Teine suurem võetava vee liik on kaevandustest ja karjääridest väljapumbatav kuivendusvesi. Selle kogus sõltub paljuski sademete hulgast: mida rohkem on sademeid, seda suuremad on ka ärajuhitavad kaevandus- ja karjäärivee kogused, kus maapinda imbunud sademevesi on segunenud põhjaveega.
2019. ja 2020. aastal oli sademeid normi jagu, erinevalt aastast 2018, mis paistis silma äärmiselt sademetevaesena ja Eesti keskmine sademete hulk oli Riigi Ilmateenistuse meteoroloogia aastaraamatu andmetel kõigest 506 mm. Samuti oli keskmisest mõnevõrra sademetevaesem aasta 2021, kui aasta keskmine sajusumma oli 618,4 mm. Viimase 10. aasta keskmine sademete hulk on 647 mm. Seetõttu vähenes väljapumbatava kaevandus- ja karjäärivee hulk 2018. aastal võrreldes 2017. aastaga 18%. Viimasel kolmel aastal on väljapumbatava vee hulk olnud stabiilne.
Ülejäänud pinna- ja põhjaveevõtt moodustab seega 13% koguveevõtust. Põhjaveevõtt on olnud läbi aastate väga stabiilne. 2020. aastast alates on mõnevõrra suurenenud mereveevõtt, mida kasutatakse Sillamäel jahutusveena.
Täpsema ülevaate Eesti iga-aastase pinna- ja põhjaveevõtu kohta saab veekasutuse ning põhjavee bilansi aruannetest.