See elupaigatüüp hõlmab devoni liivakivi paljandeid Lõuna- ja Kagu-Eestis ürgorgude järskudel veerudel Ahja, Võhandu ja Piusa jõe kallastel, aga ka Kallastel Peipsi järve kaldal. Liivakivipaljandeid leidub samuti Põhja-Eesti pankrannikul ehk klindil, kus avanevad ordoviitsiumi liivakivi lademed. Hõlmab Paali kasvukohatüüpi 4112. Liivakivitaimestu kasvukohatüüp.
Niisuguseid paljandeid leidub Põhja-Eesti pankrannikul (klindil) – seal, kus tormilained ei küüni tavaliselt paeseinani (siit erinevus elupaigatüübist 1230), ent ka Soome lahte suubuvate jõgede – Keila, Jägala, Valgejõe, Narva jt. – kanjonorgudes ning Lääne-Eesti klindi sisemaale jäävatel paekõvikutel – Kirblas ja Saleveres. Hõlmab Paali kasvukohatüüpi 4111. Paekivitaimestu kasvukohatüüp.
Madalsoo on soode esimene arenguaste, kus rohkem kui 30 cm tüsedusest turbakihist hoolimata saavad taimed suurema osa toitaineid põhjaveest. See elupaigatüüp hõlmab liigirikkamat osa madalsoodest, mis enamasti toituvad lubjarikkast põhjaveest. Valitsevad madalakasvulised tarnad ja pruunsamblad, rohkesti leidub lubjalembeseid liike, teiste seas käpalisi. Eestis laieneb see elupaigatüüp ka...
See elupaigatüüp hõlmab allikaid, kus moodustub nõrglubi – poorne, peamiselt kaltsiumkarbonaadist koosnev sete. Nõrglubi ladestub, kui kaltsiumirikas (tavakeeli kare) põhjavesi immitseb maapinnale ja aurustub. Aurumata jäänud vesi valgub taimede vahele ja mulla ülakihtidesse, nii kujunevad nendegi allikate ümber allikasood: nõrglubjalasundit katab hästi lagunenud turvasmuld. Oru veerudel on...
Sellesse elupaigatüüpi kuuluvad meil haruldase ja kaitstava lääne-mõõkrohu kasvukohad. Lääne-mõõkrohi, sageli koos raudtarnaga, on paiguti levinud nii lubjarohke põhjaveega madalsoodes kui ka toiterikka mullaga soostuvatel niitudel. Hõlmab rohketoitelise madalsoo kasvukohatüüpi ja rohketoitelise soostuva niidu kasvukohatüüpi.
See elupaigatüüp hõlmab eelkõige allikasoid, kuid ka ümbritseva soota allikaid, mis on olulised elupaigad mitmetele haruldastesse liikidesse kuuluvatele loomadele ja taimedele. Allikad ja allikasood paiknevad seal, kus põhjavesi voolab või igritseb maapinnale – nõlvade ning veerude jalamil või veekogude kalda-alal. Eestis teatakse olevat umbes 3000 allikat, neist enamik on väikesed (vooluhulk alla...
Valgest ja tumedast nokkheinast Rhynchospora alba, R. fusca, vahelmisest ja ümaralehisest huulheinast Drosera intermedia, D. rotundifolia, harilikust sookollast Lycopodiella inundata moodustunud väga püsivad esikkooslused avatud märjal turbaalal, mõnikord ka liival. Vaipsoodes, rabades, samuti immitseva veega või külmaerosiooniga märgadel nõmmealadel, uhtealadel ja oligotroofsete järvikute...
Siirdesoo on vaheaste madalsoo arengus kõrgsooks ehk rabaks. Kui mätta- ja peenravahede taimed ammutavad siin enamiku toitaineid veel põhjaveest, siis mätastel ja peenardel kasvavad taimed oma juurtega enam põhjaveeni ei küüni ning toituvad peamiselt sademeveega toodavast ainesest. Seetõttu kasvavad mättavahedes madalsoole omased tarnad ja teised rohttaimed, mätastel aga lisaks turbasammaldele...
Siia elupaigatüüpi arvatakse kuivendamisega rikutud rabad, kus turbateke on katkenud ning algne, looduslikule rabale omane taimestu tugevasti muutunud või kadunud. Taastumisvõimelisteks peetakse neist selliseid, mille veerežiimi on võimalik ennistada, nii et kolmekümne aasta jooksul võiks taastuda turbatekkeks vajalik taimkate. Kuivendatud rabadel pole kaitseväärtust, ent nad võivad olla olulised...
Rabad ehk kõrgsood on soode arengu viimane aste, kus taimede surnud osadest ladestunud turvas on juba nii tüse, et taimede juured ei küüni enam toitainerikka veeni: toitaineid toovad rabasse peamiselt sademed. Turbakihi keskmine tüsedus Eesti rabades on 3,2 meetrit, seni teadaolevalt tüsedaima turbalasundiga Vällamäe soos 17 meetrit. Raba taimestus valitsevad turbasamblad ja puhmastaimed...