“Pange soojalt riidesse, võimalikult mitmekihiliselt, paksud sokid ja talvesaapad jalga – õhutemperatuur on 25 kraadi ümber, tuul tekitab aga 10-kraadise külmatunde! Ajuti võib ka lund sadada.” Nii soovitati 2009. aasta jaanuari tähtsal päeval uue USA presidendi Barack Obama ametisse pühitsemise tseremooniale kogunenuile. Prognoos oli päris täpne: Celsiuse kraadides mõõdeti keskpäeval, vande andmise ajal -4º, tajutav külmatunne oli aga tuule tõttu –12 ºC ümber. Õnneks paistis ebatalviselt särav päike ning ka lumepilved triivisid Washingtonist lõuna poolt mööda.
Traditsioon – halb ilm?
1949. aastal vastas vastvalitud USA president Harry Truman ametlikule ametissepühitsemise tseremoonia kutsele: “Kui ilm lubab, loodan kohal olla!” Üheks selle tähtsa päevaga kaasnevaks traditsiooniks on ju aastaid olnud halb ilm. Kuidas suhtuti “kõrgemal pool” üleeile ametisse astuvasse presidenti, võisime ise kuulda – näha või lugeda.
Miks on aga valitud sääraseks peoks südatalvine päev? 1933. aastal tehti USA konstitutsiooni parandus – tseremoonia viidi üle 4. märtsilt 20. jaanuarile. Üheks põhjuseks oli see, et vastne riigipea saaks varem tööpostile asuda. Teiseks loodeti vähemalt vihmast lahti saada, klimatoloogiliselt oli too aeg samuti vähem tormine.
Ka ilmataat tegi pealinna kliimas muudatusi. Seda sai esimesena tunda Franklin D. Roosevelt. Pidustuste ajal 1937. aasta jaanuaris sadas maha rekordiline paduvihm – 45 mm, mis on mõne meie kuusummaga võrreldav. Lombid jäätusid. “Kui nemad kannatavad seista, kannatan ka mina”, teatas Roosevelt. Saatuse iroonia: selle aasta 4. märtsil oli sooja 20 °C, paistis päike.
Ilmad kui ended
Paljud jälgivad suure hoolega inauguratsiooni päeva ilma, lootes sellest näha vastse presidendi ametiaja õnnestumise ennet. Mõned näited ajaloost. Abraham Lincolni teise ametiaja algustseremoonia kulges jubeda ilmaga: kaks päeva sadas lakkamatult vihma, paraad kulges paksus poris. Märtsikuu kohta oli ilm külm ja tuul vinge. Kuu aja pärast oli ta mõrvatud!
USA ajaloo noorima presidendi John F. Kennedy inauguratsiooni eelõhtul tuli maha 20 cm lumevaip. Tühistati vastuvõtte, külalised ei suutnud lennukitega pealinna jõuda. Tseremoonia ajal lõppes sadu, kuid külmenes. Paraadi lõpuks jäi kohale esialgseist sadadest tuhandeist lõdisevaist inimestest vaid Kennedy pere liikmed. JFK sai riigitüüril olla vaid alla kolme aasta.
Vahel ei oota ilmataat ära inimeste tegusid ning katkestab ebasoosingus olevate tegelaste tegemisi. Nii lõppes traagiliselt 1841. aastal tseremoonia William Harrisonile. Endise sõdurina keeldus 68-aastane vastne president kasutamast kinnist sõidukit. Ta luges oma veidi alla kahe tunni pikkuse kõne (Barack Obama kõne oli igaks juhuks vaid veerandtunnine!) maha palja päi külma vinge tuule käes. Paari päeva pärast jäi ta kopsupõletikuga voodisse ning kuu aja pärast heitis hinge.
Vahemärkus: alles 1921. aastal kuulis laiem üldsus valjuhääldite kaudu tribüünil räägitavat, seni saadi kehva ilmaga peetud kõnedest aimu vaid ajalehtedest paari päeva pärast!
Ilm mõjutab kogu pidustuste aega, mitte vaid ametissevannutamist ja paraadi.
Ulysses Granti kõne ajal 1873. a märtsis oli ilm niivõrd jõle, et külmast (-10 ºC ikkagi) kanged sineliteta auvalves seisnud West Pointi kadetid kukkusid teadvusetult maha. Et pidulik ball peeti kütmata hoones, ei suudetud seal kaua kasukates tantsida.
Obamal vedas peale ilma ka nädalapäevaga. Kujutage ette, mis oleks võinud öelda astroloogia-usulised, kui 20. jaanuar oleks langenud kaduneljapäevale! Veel üks lisapõhjus FBIle karta presidendi elu pärast.
Peale salateenistuste on inauguratsiooni päeva eel kibedad ajad ka ilmateenistusel.
6. novembril 1984. aastal helistati Valgest Majast Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi meteoroloog Hurd Willettile. Esitati vaid üks küsimus: milline on ilm 75 päeva pärast Roland Reagani teise ametisseastumise pidustustel? Vastus tuli paari minuti pärast – “Cold as hell!” (põrgukülm). Täpselt selline ilm ka tuli. Õhus oli küll “vaid” -14 °C, vinge tuul tekitas aga tunde, nagu valitseks 30-kraadine pakane. Paraad jäeti ära, pidu peeti Kapitooliumis. Et nii pikaajaline prognoos selliselt täkke läheb, juhtub küll harva.
Ühendriikide esimestel presidentidel säärast peamurdmist polnud – nende inauguratsioonid toimusid ruumis. Alles 1817. aastast sai ka laiem üldsus lähemalt näha uue riigipea ja Esimese Leedi esimesi samme.
Kohe algasid vintsutused. 1825. aasta 4. märtsil sai John Quincy Adams, amatöör-meteoroloog muide, oma pidupäeval ajal kaela 20 mm vihmavett. Abraham Lincolnil ei vedanud ilmaga isegi kahekordselt: esimesel korral oli pealinn tolmutormi küüsis, neli aastat hiljem uppus paksu mudasse.
Kuidas läks Joe Bidenil? Tähtsal päeval oli Washingtonis sooja 6 °C, tuule kiiruseks mõõdeti puhanguti 12,6 m/s. Muide, Donald Trumpi inauguratsioon toimus veidi soojemas õhkkonnas (+9 °C, tibutas küll kerget vihma).
Varumeestel veab
Huvitav on märkida, et kõigil neil, kes said presidendiks tapetud, muidu surnud või tagasiastunud riigipeade asemele, on vandepäeval alati vedanud ka ilmaga. Kõige soojemas õhkkonnas (32 °C) pühitseti ametisse Nixoni järeltulija Gerald Ford. Oli ka augustikuu.
Märkimisväärne on ka see, et kaks uuele tööpostile asuvat presidenti – Thomas Jefferson ja John Quincy Adams – tegid oma tähtsal päeval ka ilmavaatlusi.
Ülevaade on koostatud varem Maalehes ilmunud artiklite põhjal.
Ain Kallis
Keskkonnaagentuuri klimatoloog