IV perioodi veemajanduskavade veekasutuse majandusanalüüs annab ülevaate Eesti veekasutuse liikidest, nendega seotud kuludest ja tasudest ning veeteenuste majanduslikust mõjust, et toetada säästliku ja kulutõhusa veemajanduse planeerimist.
Eestis on üsna arenenud eesmärgipärase hinnastamise (ingl. k. incentive pricing) ehk stiimulite süsteem, välja töötatud üsna palju erinevaid meetmeid, mis suunavad nii ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutatavaid kui ka sellega ühendamata majandussektoreid vett efektiivsemalt kasutama. Samas on mõned erandid ja stiimulid oma mõju kaotamas ning need on soovitav üle vaadata.
Arvestades tõsiasja, et Eestis veepuudust üldiselt ei esine, siis on kasutusel selge tarbimisest sõltuv veetariif (üldjuhul ilma abonenttasuta ja arvestiga), mis on enamikele tarbijagruppidele taskukohane. Ainult viienda sissetuleku kvintiili kuuluvates leibkondades (kõige madalama sissetulekuga leibkondades) moodustab vee- ja kanalisatsiooniteenustele tehtud kulutuste osakaal keskmisest ekvivalentnetosissetulekust üle 3%. Võrreldes eelmise vee majanduskavade rakendamise perioodiga ei ole vee- ja kanalisatsiooniteenuste kättesaadavus oluliselt muutunud.
Veetariifide osas ja planeeritava veemajandusreformi kontekstis (mis mõjutab tarbijate veetariife) soovitavad uuringu autorid:
- Kaaluda vee- ja kanalisatsiooniteenust osutatavatel ettevõtetel sesoonsete tariifide kehtestamist eriti nendes piirkondades, kus esineb lokaalset veenappust. Lisaks võib kaaluda kõrgemate tariifide kehtestamine suuremate tarbimise mahtude puhul, nn suurenevate plokktariifide süsteemi (ingl. k. increased block tariffs), mille puhul kõrgemat veetariifi rakendatakse suurema veetarbimise puhul. Peab arvestama, et abonenttasu kehtestamine veemajandustaristu töökorrashoidmise eesmärgil pärsiks tarbijate huvi vett efektiivselt kasutada ning vee tarbimist vähendada.
- Veemajandusreformi kontekstis oleks vaja selgemini defineerida reformi eesmärk. Valdkonna finantsilise jätkusuutlikkuse ja keskkonnahoiu (vee sääst) vahel on teatud vastuolud, sest finantsilist jätkusuutlikkust (eriti arvestades kahanevat elanikkonda ning prognoositud investeeringute vajadust) saab tagada kas tõstes hinda (ehk veetariifi, millel on kokkulepitud ülempiir ja mille ületamisel on selged sotsiaalmajanduslikud tagajärjed) või kui suureneb vee - ja kanalisatsiooni teenuste tarbimine elanikkonna ja ettevõtete poolt. Veepoliitika raamdirektiivi kontekstis võiks tähendada valdkonna finantsilise jätkusuutlikkuse tagamine suurenevat survet keskkonnale.
- Nii veemajandusreformi kui ka VRD eesmärkide kontekstis on soovitav läbi viia uuring veetarbimise elastsuse hindamiseks. Uuring aitaks prognoosida tarbijate käitumist planeeritud tariifide tõusude korral. Eeldusel, et veemajandusreformi eesmärgiks on sektori jätkusuutlikkuse tagamine (mitte niivõrd veesääst, vaid rahaliste vahendite tagamine vajalike investeeringute toetamiseks, vt eelmine punkt), on vaja leida optimaalne tase, mille puhul veeteenuste hind tagaks maksimaalse tulu, hoides kaasnevad keskkonnakulud minimaalsena. Kuigi regulatsioon võimaldab hinna korrigeerimist, mõjutavad hinnamuutused tarbimismahte vastavalt nõudluse elastsusele ning seetõttu ei ole võimalik üheselt eeldada, et hinnatõus kompenseerib tarbimise vähenemise igal juhul ja igas olukorras.
Käesolevas töös on välja toodud orienteeruvad summad, mis on vajalikud selleks, et taastada (heit)vett loodusliku foonini veesaastega seotud valdkondade jaoks (ehk olme-, tööstus-, karjääri- ja kaevandusvee, ning jahutusvee jaoks) - kokku (sõltuvalt tehnoloogiast) 53-241 miljonit eurot aastas. Need summad on välja toodud 2023. aasta hindades ning neid võib lugeda veesaastega seotud „saastaja poolt“ kompenseerimata keskkonnakuludeks. Arvestades, et 2023. aastal on vee erikasutusõiguse tasuna laekunud 14,0 miljonit eurot ning vee saastetasuna 4,1 miljonit eurot, on keskkonnakulud olemasolevate instrumentidega suures osas kompenseerimata.
Lisaks viitavad keskkonnatasude laekumiste andmed sellele, et käesolev süsteem maksustab pigem loodusvara kasutamist (veevõttu), mitte keskkonna saastamist (veeheidet). Kuigi veevõtuga seotud keskkonna- ja ressursikulud ei ole selles töös hinnatud, ei ole veevõtt hinnatud oluliseks koormuseks paljudes veekogumites, mis viitab sellele, et veevõtuga seotud keskkonna- ja ressursikulud ei ole kõrged. Keskkonna- ja ressursikuludele täpsemaks (veekogumite tasemel) hindamiseks on vaja eraldi uuringuid.
Kokkuvõttes on Eestis üsna hea ja diferentseeritud veehinna poliitika, mis motiveerib vee kasutajaid kasutama veeressursse efektiivselt, eriti veesaaste valdkonnas. Samas on veesaaste valdkonnas rida meetmeid (stiimuleid), mis enam ei motiveeri vee kasutajaid veesaastet vähendama. Kuna veepuudust Eestis üldjuhul ei esine ei ole ka veetariifid ja vee erikasutusõiguse tasu ja seotud stiimulid võrreldes veesaaste valdkonnaga nii hästi väljatöötatud. Arvestades veemajanduse valdkonna väljakutseid, majanduskasvu vajadusi ning ka eelseisvaid kliimamuutusi, on soovitav ennetavalt suunata tarbijaid vett efektiivselt (st säästlikult) kasutama, kaaludes erinevaid veetariifide süsteeme eriti sesoonsete veenappusega piirkondades.
„Saastaja maksab“ printsiip on kõige paremini rakendutud veeteenuste puhul. Samas on rida muid kasutusi, mille tegevus mõjutab veeseisundit, kuid mis ei kompenseeri kuidagi nende tegevuse poolt tekitatud kulusid keskkonnale (st teistele sektoritele ja loodusele). Kõige suurema mõjuga on siin põllumajandus hajukoormuse tekitajana, mis põhjustab lisakulusid nii vee- ja kanalisatsiooniteenustele joogivee puhastamiseks kui ka looduskeskkonnale (eelkõige eutrofeerumise näol).
Märksõnad: veemajanduskava