Selline artikli pealkiri äratab ehk ka koduperenaiste tähelepanu.
Et “loodus ei salli tühjust”, et õhk igale poole tungib, seepärast avaldab ta oma raskusega ka igal pool mõju, mida me nimetame harilikult õhurõhumiseks. “Õhusammas, millel aluspinnaks 1 ruutsentimeeter ja kõrguseks kogu õhkkonna (atmosfääri – A.K.) kõrgus, kaalub keskmiselt 1033 grammi. Kui inimese kehapinda 1,6 ruutmeetri suuruseks arvata, siis rõhub õhk tema peale 16 500 kg raskusena. Et sellest palju pole märgata, oleneb asjaolust, et rõhumine ei avaldu mitte ainult ülevalt, vaid ka igast küljest ja seest”. Nii kirjeldati 80 aasta eest esimestes eestikeelsetes meteoroloogiaõpikutes õhurõhu olemust.
Tänapäeval teab iga lapski, et “kui baromeeter langeb, tuleb torm” (ja mitte pahandus, et too riistapuu kukkudes katki läheb). Raske on ka uskuda, et alles 17. sajandil tehti eksperimente, mis tõestasid, et õhk kaalub midagi, ning et seda on võimalik mõõta. Itaallane Torricelli tegi aastal 1643 järgmise katse: ta pööras elavhõbedaga täidetud meetri pikkuse klaastoru ümber ja, ennäe imet – vedel metall ei voolanudki välja, vaid jäi 76 cm kõrgusele pidama. Teadlane järeldas, et just atmosfääri õhu rõhk ei lase elavhõbedal voolata torust välja kaussi. Seda avastust peeti kaua salajas, sest mehel oli silme ees oma sõbra Galileo Galilei saatus (ohtlik on vaielda kompetentsete organitega teemal, mille või kelle ümber kõik peab tiirlema!).
Prantsuse füüsik Blaise Pascal kordas Torricelli katset, kuid tegi seda veiniga. Vedelik oli kättesaadavam ja meeldivam, kuid toru pidi olema koguni 14 m pikkune (elavhõbe on veinist ligi 14 korda raskem). Tema teine katse oli hoopis olulisem: nimelt saatis Pascal oma venna elavhõbebaromeetriga (sellise nime pani mõõteriistale iirlane Robert Boyle: kreeka keeles baros – kaal, metreo – mõõtma) kilomeetri kõrguse mäe otsa. Seal osutus õhurõhk olema kõvasti madalam kui mäe jalamil. Rõhk langes umbes 1mm Hg 10 meetri kohta. See avastus näitas, et baromeetrit on võimalik kasutada ka kõrguste mõõtmisel. Kui tõusta 5,6 kilomeetri kõrgusele, rõhub teie selga vaid pool sellest õhu raskusest võrreldes rõhuga merepinnal. Ainult, et hingata pole nagu midagi – hapnikku napib.
Muide, tollal, 18. sajandi lõpul, tuli baromeetrite kasutajail ette vahel hoopis eriskummalisi raskusi, ja nimelt arstide tõttu: nood laenasid ilmahuvilistelt elavhõbedat oma praksise tarvis. Seda kasutati tollal lahtistina!
Ilm, õhk ja selle rõhk
Esimesed baromeetri kasutajad tegid teisigi kasulikke tähelepanekuid – märkasid, et õhurõhk muutub ka aja jooksul, edasi polnud raske seostada selle näitaja ning ilma muutumisi. Eriti tuntud baromeetri propageerija oli 19. sajandil Briti admiral Robert FitzRoy, üks sünoptikateaduse rajajaid. Tollal polnud ei laialdast ilmajaamade võrku rääkimata meteosatelliitidest. Parimaks abimeheks meremeestele oli ikkagi baromeeter. Kui õhurõhk hakkas kiirelt langema, heisati sadamates erilised tormimärgid, mis hoiatasid läheneva ilmamuutuse eest.
Õhurõhu muutuste jälgimine võimaldab kõigil meist sünoptiku ametit proovida. Paljudel ripub seinal nn aneroidbaromeeter (aneroid – ilma vedelikuta). Selle põhiosaks on õhuke kettakujuline peaaegu õhutühi karbike. Õhurõhu suurenemine surub karbi kaant sissepoole, selle vähenemisel kaas aga tõuseb. Viimasega on ühendatud osuti, mille otsa kohal asuvale skaalale on märgitud õhurõhu jaotused. Need on kas millimeetrites elavhõbeda sammast või uuematel – millibaarides ehk hektopaskalites (viimased on arvuliselt võrdsed). Võrdluseks: 1 mm elavhõbedasamba rõhule vastab 1,33 hPa ehk mb. (1mb võrdub omakorda 0,75 mm Hg). Normaalrõhuks loetakse 1013,25 mb (hPa) ehk 760 millimeetrise elavhõbedasambaga võrdset õhurõhku merepinna kõrgusel ning 0 ºC juures. Et kõikides ilmajaamades mõõdetud näitajad oleksid võrreldavad (mõned asuvad ju kõrgel mägedes), rehkendatakse neis õhurõhud sellisteks, mis oleks seal merepinna kõrgusel.
Kui õhurõhu andmed on kantud kaardile, saab leida alad kõrgema või madalama õhurõhuga. Kõik oleme kuulnud antitsüklonitest ehk kõrgrõhualadest. Talvel on seal tavaliselt selgemad ja külmemad ilmad, tsüklonid ehk madalrõhualad kannavad meile talvel soojemat, suvel niiskemat, jahedamat õhku. Madalrõhulohuks või kõrgrõhuharjaks kutsutakse vastavalt tsükloni või antitsükloni väljasopistunud osi.
Kõige madalamad õhurõhud maakeral on registreeritud orkaanide tsentris (12.X 1979 taifuunis Tip 870 mb), kõrgeimaks on seni Siberis mõõdetud 1083,3 mb (Agata, 31. XII 1968).
Ain Kallis (Maaleht 22.06.2004)