Veevõtt iseloomustab inimtegevuse survet keskkonnale. Kui planeeritav pinnaveevõtt (sh jää) ületab 30 kuupmeetrit ööpäevas või põhjaveevõtt 10 kuupmeetrit ööpäevas (või 150 kuupmeetrit kuus), on veeseaduse kohaselt tarvis veeluba. Veeloa omanikud esitavad veekasutuse aastaaruandega ammutatud vee kogused ja nende andmete põhjal on koostatud juuresolevad indikaatorid. Kuna veeluba pole vajalik kõigile veevõtjatele, on tegelik veevõtt Eestis tõenäoliselt mõnevõrra suurem. Näiteks pole veevõtu arvestuses erakaevudega majapidamised, sest nende veevõtt jääb allapoole nimetatud künniseid.
Eesti suurema veevõtu moodustab jahutusvesi Ida-Virumaal paiknevate elektrijaamade tarbeks. Mahult järgneb kaevandustest ja karjääridest väljapumbatav kuivendusvesi.
Suurema enamuse Eesti veevõtust moodustab Ida-Virumaa elektrijaamade jahutuseks võetav vesi. Jahutusvett võetakse peamiselt Narva jõest ning see juhitakse pärast jahutusprotsesse jõkke tagasi. Jahutusprotsess vee keemilist koostist ei muuda ja jahutusvesi ei vaja hilisemat puhastamist, kuid tagasijuhitav vesi võib temperatuurilt olla veidi soojem, kui jõevesi. Kuna elektrijaamad paiknevad üksteise suhtes allavoolu, on ka võetav jahutusvesi korduvkasutuses – ülesvoolu asuv Eesti elektrijaam juhib oma jahutusvee tagasi Narva jõkke, millest võtab omakorda vett allavoolu asuv Balti elektrijaam.
Teine suurem võetava vee liik on kaevandustest ja karjääridest väljapumbatav kuivendusvesi, mille kogus sõltub paljuski sademete hulgast. Mida rohkem on sademeid, seda suuremad on ka ärajuhitava kaevandus- ja karjäärivee kogused. Ülejäänud pinna- ja põhjaveevõtt moodustab kogu veevõtust väiksema osa. Põhjaveevõtt on aastate lõikes olnud stabiilne.
Täpsema ülevaate Eesti iga-aastase pinna- ja põhjaveevõtu kohta saab veekasutuse ning põhjaveebilansi aruannetest.