Pilved

Keskmised pilved koosnevad enamasti allajahtunud veepiiskade segust jääkristallide ja lumekübemetega. Optilistest nähtustest võivad õhukeste pilvede korral esineda tarad. Keskkihi pilvedest päike läbi ei paista või paistab tuhmilt.

Keskmise kihi pilveliigid on kõrgrünkpilved (Altocumulus – Ac), kõrgkihtpilved (Altostratus – As) ja kihtsajupilved (Nimbostratus – Ns).

Kõrgrünkpilved – Altocumulus (Ac)

Kõrgrünkpilved on värvilt valged, hallid või sinakad, kujult vöödid, vallid, tükid või tombud. Erinevalt kiudrünkpilvedest põhjustavad varjusid.

Sadu nad tavaliselt ei anna, kuid vahel võib siiski langeda peenikesi vihmapiisku või üksikuid lumehelbeid. Optilistest nähetest on kõrgrünkpilvedele iseloomulikud tarad ja irisatsioon poolläbipaistvates pilveservades.

Kõrgrünkpilved tekivad õhu lainelise liikumise tagajärjel kõrgel asuva inversiooni piiril, enamasti külma ja oklusioonifrondi ees, aga ka võimsate rünkpilvede hajumisel või konvektsiooni tagajärjel kõrgemal kui 2 km.

Alaliigid:

• Altocumulus stratiformis (Ac str) – pilveelementidest koosnevad ulatuslikud pilvekihid, enamlevinud alaliik.
• Altocumulus lenticularis (Ac len) – säravvalged ja pisut kiulised, läätsetaolised pilvemoodustised, mis võivad ilmuda eespool kiiresti liikuvat külma fronti. Seda liiki frondiga kaasneb äike ja tugev hoogsadu: läätsekujulised kõrgrünkpilved on läheneva rajuilma tunnus. Esinevad sageli mägede tuulealustel nõlvadel.
• Altocumulus castellanus (Ac cas) – pikad kitsad pilvetriibud, mille alumine serv on sirge, ülemisel pinnal aga kerkivad tornid, kühmud, kuplid. Nende pilvede esinemine näitab ebastabiilsust antud kihis, tekivad tõusvad õhuvoolud. Kui konvektsioonivoolud ulatuvad 5 – 6 km kõrgusele, on äikesepilvede teke võimalik.
• Altocumulus floccus (Ac flo) – puuvillatupsukeste sarnased, tihti piirjooni muutvad pilved.
• Altocumulus volutus (Ac vol) – torukujuline pilvemass, sageli ümber horisontaaltelje pöörlev.

Vormid:

• Altocumulus undulatus (Ac un) – lainelised pilved.
• Altocumulus translucidus (Ac tr) – pilvekiht, millest päike ja kuu paistavad läbi. Nendele pilveliikidele on iseloomulik pärg ehk tara kuu või päikese ümber. Tara põhjal võib ennustada ilma. Kui tara mõõtmed suurenevad, siis väheneb pilvi moodustavate osakeste läbimõõt ning ilm paraneb. Kui aga tara läbimõõt väheneb, läheb sajule.
• Altocumulus opacus (Ac op) – tihe läbipaistmatu pilvemassiiv.
• Altocumulus perlucidus (Ac pe) – pilvekiht, mille elementide vahelt paistavad päike, kuu või selge taevas.
• Altocumulus duplicatus (Ac du) – mitmekihilised kõrgrünkpilved.
• Altocumulus radiatus (Ac ra) – ridadena joonduvad kõrgrünkpilved, mis võivad näiliselt horisondil koonduda.
• Altocumulus lacunosus (Ac la) – augulised kõrgrünkpilved;

Erikujudest on jälgitavad virga ja mamma.

Kõrgkiht-, kõrgrünk-, kihtrünkpilved – Altostratus, Altocumulus, Stratocumulus (As, Ac, Sc) (foto: Päivi Palts, 2013)	Kelvini-Helmholtzi laine kõrgrünkpilvedes – Altocumulus fluctus (Ac flu) (foto: Janek Pärn, 2012)	Tornjad kõrgrünkpilved – Altocumulus castellanus (Ac cas) (foto: Reet Sepp, 2012)
Tupsulised kõrgrünkpilved – Altocumulus floccus (Ac flo) (foto: Reet Sepp, 2013)	Tühikutega kõrgrünkpilved – Altocumulus perlucidus (Ac pe) (foto: Ülle Mürksepp, 2011)	Tühikutega lainelised kõrgrünkpilved – Altocumulus perlucidus undulatus (Ac pe un) (foto: Koidula Kliimann, 2012)
Lainelised kõrgrünkpilved – Altocumulus undulatus (Ac un) (foto: Kylliki Vilu, 2012)	Tupsulised kõrgrünkpilved – Altocumulus floccus (Ac flo) (foto: Ülle Mürksepp, 2012)	Läätsjad kõrgrünkpilved – Altocumulus lenticularis (Ac len) (foto: Janek Pärn, 2012)
Läätsjad kõrgrünkpilved – Altocumulus lenticularis (Ac len) (foto: Janek Pärn, 2012)	Auguga kõrgrünkpilved – Altocumulus cavum (Ac cav) (foto: Aime Vahur, 2016)	Läbipaistvad tühikutega kõrgrünkpilved – Altocumulus translucidus perlucidus (Ac tr pe) (foto: Tiit Harjak, 2012)
Läbipaistvad kõrgrünkpilved – Altocumulus translucidus (Ac tr) (foto: Ilme Parik, 2012)	Auguga kõrgrünkpilved – Altocumulus cavum (Ac cav) (foto: Kadi Soo, 2016)
Augulised-kärgstruktuuriga kõrgrünkpilved – Altocumulus lacunosus (Ac lac) (foto: Ivo Aksli, 2012)	Kihtjad kõrgrünkpilved – Altocumulus stratisformis (Ac str) (foto: Henry Küla, 2011)	Sajujoontega kõrgrünkpilved – Altocumulus virga (Ac vir) (foto: Ain Vindi, 2016)
Tornjad kõrgrünkpilved – Altocumulus castellanus (Ac cas) (foto: Ain Vindi, 2016)

Kõrgkihtpilved – Altostratus (As)

Ühtlane hall pilvemass, mis katab kogu taeva. Päike ja kuu paistavad nagu läbi mattklaasi või ei paista üldse (varju ei anna). Halonähtusi ei esine, vaid mõnikord võib esineda kahvatu tara^?. Kõrgkihtpilved koosnevad tavaliselt jääkristallidest ja väiksematest veepiisakestest. Talvel võivad anda lund. Suvel vihm tavaliselt aurustub enne maapinnale jõudmist, kuid võib anda ka nõrka vihma.

Kõrgkihtpilved moodustuvad sooja õhu jahtumise tagajärjel libisemisel mööda frontaalpinda (soojal frondil,  ka 1. liiki külmal frondil ja oklusioonifrondil).

Tihenedes lähevad kõrgkihtpilved vahetult üle laussajupilvedeks.

Alaliigitus puudub.

Vormid:

• Altostratus undulatus (As un) – lainelised kõrgkihtpilved.
• Altostratus translucidus (As tr) – ühtlane valkjashall või sinakashall udutaoline pilvkate, millest päike ja kuu paistavad nagu läbi mattklaasi.
• Altostratus opacus (As op) – ühtlane hall pilvkiht, mis varjab päikese ja kuu täielikult.
• Altostratus duplicatus (As du) – mitmekihilised kõrgkihtpilved.
• Altostratus radiatus (As ra) – ridadena joonduvad kõrgkihtpilved.

Erikujud:

• Altostratus virga (As vir) – sajujoontega kõrgkihtpilved.
• Altostratus praecipitatio (As pra) – sajused kõrgkihtpilved.
• Altostratus pannus (As pan) – räbaldunud pilvedega kõrgrünkpilved.
• Altostratus mamma (As mam) – mullilise alaosaga kõrgkihtpilved.

Erikujudest on jälgitavad virga, praecipitatio, pannus ja mamma.

Mitmekihilised kõrgkihtpilved – Altostratus duplicatus (As du) (foto: Külliki Vilu, 2013)	Ridadena joonduvad kõrgkihtpilved – Altostratus radiatus (As ra) (foto: Merle Poll, 2013)	Lainelised kõrgkihtpilved – Altostratus undulatus (As un) (foto: Kaie Avistu, 2013)
Mullilised kõrgkihtpilved – Altostratus mamma (As mam) (foto: Kersti Kaiv, 2016)	Ridadena joonduvad kõrgkihtpilved – Altostatus radiatus (As ra) (foto: Kersti Kaiv, 2016)	Ridadena joonduvad kõrgkihtpilved – Altostratus radiatus (As ra) (foto: Ivo Aksli, 2015)
Kelvini-Helmholtzi laine kõrgkihtpilvedel – Altostratus fluctus (As flu) (foto: Ivo Aksli, 2013

Kihtsajupilved – Nimbostratus (Ns)

Tumehall, vahel kollaka või sinaka varjundiga pilvekiht, millest päike ja kuu läbi ei paista. Saju korral on pilvkate ühtlane, saju vaheaegadel ebaühtlane, kohati isegi laineline. Kihtsajupilved esinevad tavaliselt koos hatakpilvedega  (pannus – pilved, mis tekivad sademete aurumise tulemusel pilve all).

Alumise piiri kõrgus keskmistel laiustel maapinnast kuni 3 km (koos hatakpilvedega). Kihtsajupilved loetakse keskmise kihi pilvede hulka, kuid tavaliselt ulatuvad nad ka teistesse kihtidesse.

Sajab lausvihma või lund (vahetevahel ka vaheaegadega), harva jäävihma. Vahel (eriti sügisel), suure õhuniiskuse korral (madal pilv) annab madal pilv ka uduvihma.

Kihtsajupilvedel ei eristata alaliike ega vorme.

Erikujud:

• Nimbostratus virga (Ns vir) – sajujoontega kihtsajupilv.
• Nimbostratus praecipitatio (Ns pra) – sajused kihtsajupilved.
• Nimbostratus pannus (Ns pan) – räbaldunud pilvedega kihtsajupilved (vene koolkonna järgi Ns Fractonimbus – Ns Frnb).

Kihtsajupilved tekivad tavaliselt kõrgkihtpilvede tihenemise tagajärjel sooja frondi, aga ka 1. liiki külma frondi ja sooja oklusioonifrondi ees. Ülemineku tinglikuks tunnuseks on laussaju algus. Kihtsajupilved võivad moodustuda ka kihtrünkpilvedest pilveelementide ühinemise tagajärjel.

Kihtsajupilv hatakpilvedega – Nimbostratus pannus (Ns pan) (foto: Jüri Kamenik, 2013)

Enamik pilte pärineb ilm.ee korraldatud pilvepiltide konkursi “Pilvejaht” osavõtjatelt.

Halli või tumehalli värvusega ning võrdlemisi tihedad pilved. Katavad taeva ühtlase kihina, päike ja kuu reeglina läbi ei paista. Alumiste pilvede hulka kuuluvad kihtrünkpilved (Stratocumulus – Sc) ja kihtpilved (Stratus – St)

Kihtrünkpilved - Stratocumulus (Sc)

Stratocumulus on kõige levinum pilvede põhiliik Eestis, mille aluse kõrgus on tavaliselt 0,3 –1,5 km. Kihtrünkpilved koosnevad suurtest pilvetükkidest ja -laamadest, mis liitudes moodustavad kihi. Esinevad ka pikkade kitsaste vallide või triipudena, mille vahelt on näha taevast.

Kihtrünkpilved võivad anda lühiajalist nõrka vihma või lund. Kui Sc alumine piir on madalal, võib esineda uduvihma. Päike ja kuu võivad paista läbi õhukeste pilveservade või pilvede vahede. Optilistest nähtustest võib õhukestes kihtrünkpilvedes jälgida pärga ehk tara, harva ka irisatsiooni.

Alaliigid:

• Stratocumulus stratiformis (Sc str) – kõige tavalisem alaliik, suurtest pilveelementidest koosnevad ulatuslikud pilvekihid.
• Stratocumulus lenticularis (Sc len) – läätse e. sigarikujulised. Esinevad sagedamini  mägede tuulealustel nõlvadel.
• Stratocumulus castellanus (Sc cas) – tornikujulised äikese-eelsed pilved, millest võivad areneda võimsad rünkpilved (Cumulus congestus) või isegi rünksajupilved (Cumulonimbus).
• Stratocumulus floccus (Sc flo) – tupsulised kihtrünkpilved.
• Stratocumulus volutus (Sc vol) – torukujuline pilvemass, sageli ümber horisontaaltelje pöörlev.

Pilvevormid:

• Stratocumulus undulatus (Sc un) – lainelised kihtrünkpilved.
• Stratocumulus translucidus (Sc tr) – läbipaistvad kihtrünkpilved.
• Stratocumulus perlucidus (Sc pe) – pilvekiht, mille elementide vahelt paistavad päike, kuu või selge taevas.
• Stratocumulus opacus (Sc op) – läbipaistmatud tumehallid pilved.
• Stratocumulus duplicatus (Sc du) – mitmekihilised kihtrünkpilved.
• Stratocumulus radiatus (Sc ra) – ridadena joonduvad kihtrünkpilved.
• Stratocumulus lacunosus (Sc la) – augulised kihtrünkpilved.
• Stratocumulus cumulogenitus diurnalis (Sc cugen diur) – päevased kihtrünkpilved. Tekivad tavaliselt pärastlõunal rünkpilvede (Cu med või Cu con) laialivalgumisel inversioonikihi all (vene koolkond).
• Stratocumulus cumulogenitus vesperalis (Sc cugen vesp) – ebamäärase kujuga kihtrünkpilved. Tekivad õhtul konvektsioonipilvede laialivalgumise tagajärjel, kui tõusvad õhuvoolud nõrgenevad. Sageli värvib loojuv päike nad punaseks, oranžiks, kollaseks (vene koolkond).

Erikujud:

• Stratocumulus virga (Sc vir) – sajujoontega kihtrünkpilved.
• Stratocumulus mamma (Sc mam) – mullilised kihtrünkpilved.
• Stratocumulus praecipitatio (Sc pra) – sajused kihtrünkpilved.
• Stratocumulus fluctus (Sc flu) – lainelise ülaosaga pilved.
• Stratocumulus asperitas (Sc as) – kaootilis-lainelised pilved.
• Stratocumulus cavum (Sc cav) – auguga pilvekiht.

Kihtrünkpilved moodustuvad ühe ja sama õhumassi sees:

• õhu lainelise liikumise tagajärjel inversioonikihi all (alla 2 km);
• rünkpilvede ja rünksajupilvede laialivalgumisel tõusvate õhuvoolude nõrgenemise tulemusel.

Kihtjad kihtrünkpilved – Stratocumulus stratisformis (Sc str) (foto: Jüri Kamenik, 2008)	Kihtrünkpilved – Stratocumulus (Sc) (foto: Reet Sepp, 2012)	Tühikutega kihtrünkpilved – Stratocumulus perlucidus (Sc pe) (foto: Ülle Mürksepp, 2012)
Läätsjad kihtrünkpilved – Stratocumulus lenticularis (Sc len), madalad ja räbaldunud rünkpilved – Cumulus humilis, fractus (Cu hum, fra) (foto: Kersti Kaiv)	Lainelised kihtrünkpilved – Stratocumulus undulatus (Sc un) (foto: Lauri Leesmaa, 2013)	Lainelised kihtrünkpilved – Stratocumulus undulatus (Sc un) (foto: Lauri Leesmaa, 2013)
Lainelised kihtrünkpilved – Stratocumulus undulatus (Sc un) (foto: Terle Roondik, 2013)	Lainelised kihtrünkpilved – Stratocumulus undulatus (Sc un) (foto: Ülle Mürksepp, 2012)	Sajused kihtrünkpilved – Stratocumulus praecipitatio (Sc pra) (foto: Ülle Mürksepp, 2012)
Tihedad lainelised kihtrünkpilved – Stratocumulus opacus undulatus (Sc op un) (foto: Terle Roondik, 2013)	Rida-kihtrünkpilved – Stratocumulus radiatus (Sc ra) (foto: Eve Kõrts, 2011)	Lainelised läbipistvad kihtrünkpilved – Stratocumulus undulatus translucidus (Sc un tr) (foto: Eve Kõrts, 2012)
Kihtjad lainelised kihtrünkpilved – Stratocumulus stratosformis undulatus (Sc stra un) (foto: Koidula Kliimann, 2013)	Mullilised rünksajupilved – Cumulonimbus mammatus (Cb mam), rullpilv – Stratocumulus volutus (Sc vol) (foto: Priit Retsep, 2010)	Mullilised kihtrünkpilved – Stratocumulus mammatus (Sc mam), lainelised kõrgkihtpilved – Altostratus undulatus (As un) (foto: Ülle Mürksepp, 2012)
Kaootilis-lainelised kihtrünkpilved – Stratocumulus undulatus asperitas (Sc un as) (foto: Kairo Kiitsak, 2016)	Kaootilis-lainelised lainelised kihtrünkpilved – Stratocumulus undulatus asperitas (Sc un as) (foto: Janek Pärn, 2016)	Kelvini-Helmholtzi lained kihtrünkpilvedel – Stratocumulus fluctus (Sc flu) (foto: Tiit Harjak, 2012)
Läätsjad kihtrünkpilved – Stratocumulus lenticularis (Sc len) (foto: Kersti Kaiv, 2016)	Rullpilv – Stratocumulus volutus (Sc vol) (foto: Lea Pihlak, 2016)	Tornjad kihtrünkpilved – Stratocumulus castellanus (Sc cast) (foto: Kersti Kaiv)

Kihtpilved – Stratus (St)

Tavaliselt hall ühtlane udutaoline lainelise ehitusega pilvekiht, vahel ka rebitud pilvetükid (St fr). Aluse kõrgus tavaliselt 100 – 600 m, vahel sulavad ühte maapealse uduga. Päike ja kuu reeglina läbi ei paista, kuid läbi õhukese või rebenenud pilveloori on päike eristatav. Kihtpilvest sajab uduvihma või lumeteri, võib sadada ka nõrka lund ja vihma (St-ga varjatud kõrgemalasuvatest pilvedest).

Alaliigid:

• Stratus nebulosus (St neb) – udutaoline ühtlane hall või kollakas-hall pilvekiht, mis võib olla nii madal, et peidab endasse kõrghoonete ülemised osad.
• Stratus fractus (St fra) – helehallid rebenenud pilvetükid, tekivad St lagunemisel või tõusva udu laialivalgumisel.

Vormid:

• Stratus opacus (St op) – läbipaistmatud kihtpilved;
• Stratus translucidus (St tr) – läbipaistvad kihtpilved;
• Stratus undulatus (St un) – harva esinev lainelise ehitusega pilvekiht.

Erikujud:

• Stratus praecipitatio (St pra) – sajused kihtpilved.
• Stratus fluctus (St flu) – lainelise ülaosaga kihtpilved.

Lainelised kihtpilved – Stratus undulatus (St un) (foto: Ülle Mürksepp, 2012)	Udutaolised kihtpilved – Stratus nebulosus (St neb) (foto: Eve Kõrts, 2013)	Udutaolised kihtpilved – Stratus nebulosus (St neb) (foto: Jüri Kamenik, 2013)
Hatakpilved – Stratus fractus (St fra) (foto Eve Kõrts, 2012)

Enamik pilte pärineb ilm.ee korraldatud pilvepiltide konkursi “Pilvejaht” osavõtjatelt.

Üksikud vertikaalsuunas arenenud pilvemassiivid, mille tume alus asub alumiste pilvede kihis ja valged kuplitaolised tipud võivad ulatuda isegi ülemisse kihti. Need pilved on iseloomulikud soojale aastaajale. Tavaliselt ilmuvad nad taevavõlvile märtsi lõpus, harva ka veebruaris ja kaovad septembri lõpus või oktoobri alguses. Vertikaalse arengu pilved on rünkpilved (Cumulus) ja rünksajupilved (Cumulonimbus).

Rünkpilved– Cumulus (Cu)

Tavaliselt on rünkpilved selgete piirjoontega, kuid tugeva puhangulise tuule korral võivad pilveservad olla rebitud. Rünkpilved võivad esineda üksikute pilvedena, vahel võivad aga pilvekogumikud katta kogu taeva, asetsedes korrapäratult või moodustades valle ja ahelikke, mille alused asetsevad ühel tasapinnal.

Rünkpilvede aluse kõrgus on tavaliselt 0,3-1,5 km, kuid võib kuivadel kuumadel päevadel ulatuda 2 km-ni. Vertikaalne ulatus mõnesajast meetrist kuni mõne kilomeetrini.

Pilve keskosa on tume ja läbipistmatu, servadest paistab läbi päike, mille ümber vahel moodustub pärg.

Sademeid tavaliselt ei anna. Harva esineb üksikuid piisku või nõrka sadu. Selleks ajaks, kui piisad maapinnale jõuavad, on pilv juba hajunud. Niisugust sadu nimetatakse vihmaks selgest taevast.

Alaliigid:

• Cumulus humilis (Cu hum) – lamedad, ka hea ilma pilved, jälgitavad peamiselt soojal aastaajal.
• Cumulus mediocris (Cu med) – keskmised rünkpilved, mille aluse pikkus võrdub kõrgusega.
• Cumulus congestus (Cu cong) – võimsad rünkpilved, mille kõrgus on aluse pikkusest vähemalt 2 korda suurem. Rünkpilvede tipud on pimestavalt valged ja ümarad, sarnanevad lillkapsale.
• Cumulus fractus (Cu fra) – rebenenud servadega üksikud valged rünkpilved, on pidevas muutumises. Nad võivad olla Cu hum algetapiks, aga ka nende lagunemisproduktiks.

Pilvevormid:

• Cumulus radiatus (Cu ra) – pilved asuvad reas, peaaegu paralleelselt tuule suunaga (pilvede tänav).

Erikujud:

• Cumulus pileus (Cu pil) – tipplooriga rünkpilved (kaabut meenutav).
• Cumulus velum (Cu vel) – seelikuga rünkpilv, tekib kui pilv kasvab läbi mõne teise pilvekihi.
• Cumulus virga (Cu vir) – sajujoontega rünkpilv.
• Cumulus praecipitatio (cu pra) – sajused rünkpilved.
• Cumulus pannus (Cu pan) – räbaldunud pilvedega rünkpilved (harva).
• Cumulus arcus (Cu arc) – pagipilvedega rünkpilved (harva).
• Cumulus fluctus (Cu flu) – pilvede ülaosa on laineline (Kelvini-Helmholtzi lained).
• Cumulus tuba (Cu tub) – lehterpilvega rünkpilved (väga harva).

Rünkpilved tekivad hommikul, maksimummõõtmed saavutavad nad keskpäevaks, õhtuks valguvad laiali, minnes tihti üle kihtrünkpilvedeks. Rünkpilved tekivad termilise konvektsiooni tagajärjel.

Vahe tegemine Cumulus  congestuse ja Cumulonimbuse vahel: Cumulonimbuseks loetakse tinglikult pilve, mille tipp on omandanud selgelt kiulise ehituse (“jääga kaetud”) või millest langevad hoogsademed.

Võimsad rünkpilved – Cumulus congestus (Cu cong) (foto: Ülle Mürksepp, 2012)	Rünk-, kihtrünk-, kõrgrünk-, kiudpilved (Cu, Sc, Ac, Ci) (foto: Koidula Kliimann, 2012)	Lamedad ja räbaldunud rünkpilved (Cu hum, fra) (foto: Ain Avik, 2012)
Lamedad ja räbaldunud rünkpilved – Cumulus humilis ja fractus (Cu hum, fra) (foto: Ülle Kütsen, 2013)	Lamedad ja räbaldanud rünkpilved – Cumulus humilis fractus (Cu hum, fra) (foto: Koidula Kliimann, 2012)	Mütsiga e. tipplooriga rünkpilved – Cumulus pileus (Cu pil) (foto: Kersti Kaiv, 2013)
Rünkpilvede read – Cumulus mediocris radiatus (Cu med ra) (foto: Silvi Arold, 2016)

Rünksajupilved – Cumulonimbus (Cb)

Tumeda alusega võimsad heledad pilvemassid, mille tipud on kiulise ehitusega. Külmal ajal võivad olla võrdlemisi lamedad. Tihti on jälgitavad üksikute pilvedena, aga ka pilvevallina (külma frondi üleminekul). Kogu taevast reeglina ei kata, kuid esineb juhtumeid, kus pilvede kuhjudes kogu nähtav taevalaotus on mõneks ajaks kaetud.

Aluse kõrgus tavaliselt 0,6-1,5 km, võivad ulatuda ka 2 km-ni. Kihi paksus 3-4 km, tipud ulatuvad vahel tropopausi välja (üle 13 km).

Päike ja kuu pilvedest läbi ei paista. Hoogsadude ajal on jälgitav vikerkaar.

Sademed on alati intensiivsed, muutliku tugevusega ja enamasti lühiajalised: hoogvihm ja rahe (suvel), lume- või jääkruubid (kevadel-sügisel) ning hooglumi, sageli lörts (talvel). Tihti kaasneb rünksajupilvedega äike.

Alaliigid:

• Cumulonimbus calvus (Cb calv) – ümaratipulised ehk nn kiilaspäised rünksajupilved.
• Cumulonimbus capillatus (Cb cap) – kiudpilvedega ehk nn juustega rünksajupilv – pilve ülaosas on tuule suunas väljaveninud peenikesed kiudpilved, mis koosnevad jääkristallidest.

Vorme ei esine.

Erikujud:

• Cumulonimbus calvus arcus (Cb calv arc) – kiilaspäised rünksajupilved äikesevalliga, millega võib kaasneda pagi.
• Cumulonimbus capillatus arcus (Cb cap arc) – juustega rünksajupilv äikesevalli, räbaldunud pilveserva ehk boakraega (kaasneda võib tromb või vesipüks).
• Cumulonimbus incus (Cb inc) – sepaalasit meenutava moodustisega pilve tipus.
• Cumulonimbus mamma (Cb mam) – udarat meenutav rünksajupilv.
• Cumulonimbus praecipitatio (Cb pra) – sajused rünksajupilved.
• Cumulonimbus virga (Cb vir) – sajujoontega rünksajupilved.
• Cumulonimbus pannus (Cb pan) – pilveräbalatega rünksajupilv.
• Cumulonimbus pileus (Cb pil) – tipplooriga rünksajupilved.
• Cumulonimbus virga (Cb vir) – sajujoontega rünksajupilved.
• Cumulonimbus velum (Cb vel) – seelikuga rünksajupilv.
• Cumulonimbus tuba (Cb tub) – lehterpilvega rünksajupilved.
• Cumulonimbus cauda (Cb cau) – sabapilv.
• Cumulonimbus murus (Cb mur) – pilvesein.

Rünksajupilved tekivad:

• võimsatest rünkpilvedest termilise konvektsiooni teel;
• atmosfäärifrontide piirkonnas sooja õhu kiire tõusu tagajärjel.

Termilise konvektsiooni teel tekivad rünksajupilved suvel ja sügise alguses.

Atmosfäärifrontidega kaasnevad rünksajupilved ilmuvad kõige sagedamini 2. liiki külmal frondil, kus kiiresti liikuv külm õhk tungib kiiluna sooja õhu alla ja sunnib selle maruliselt tõusma. Samasuguse põhimõtte järgi arenevad rünksajupilved külma tüüpi oklusioonifrondil. Suvel võivad rünksajupilved areneda ka 1. liiki külmal frondil ja sooja tüüpi oklusioonifrondil. Haruldased on rünksajupilved soojal frondil. Sel juhul on nad väga võimsad, nendega kaasneb intensiivne äike ja tugev vihm.

Ümaratipuline rünksajupilv – Cumulunimbus calvus (Cb calv), Cs (foto: Kristjan Lust, 2012)	Kiudpilvedega seelikuga rünksajupilved – Cumulonimbus capillatus velum (Cb cap vel), Cu, Sc, Ci, Ac (foto: Ilme Parik, 2012)	Rünksajupilv – Cumulonimbus capillatus (Cb cap) (foto: Kersti Kaiv, 2012)
Sajujoontega rünksajupilved – Cumulonimbus capillatus calvus virga (Cb cap calv vir), Ci (foto: Kersti Kaiv, 2013)	Lehtriga rünksajupilv – Cumulonimbus tuba (Cb tub) (foto: Kersti Kaiv, 2013)	Mullilised rünksajupilved – Cumulonimbus mamma (Cb mam) (foto: Tiit Harjak, 2012)
Mullilised rünksajupilved – Cumulonimbus mamma – (Cb mam) (foto: Gaida Jakson, 2013)	Mullilised rünksajupilved – Cumulonimbus mamma (Cb mam) (foto: Helle Koka, 2013)	Mullilised rünksajupilved – Cumulonimbus mamma (Cb mam), Cu, Sc (foto: Gaida Jakson, 2012)
Riiulpilv – Shelf cloud (Cb arc) (foto: Terle Roondik, 2013)	Äikesevalliga rünksajupilv – Cumulonimbus arcus (Cb arc) (foto: Timo Palanen, 2012)	Sajused rünksajupilved – Cumulonimbus praecipitatio (Cb pra) (foto: Kersti Kaiv, 2013)
Äikesevalliga rünksajupilv – Cumulonimbus arcus (Cb arc) (foto: Kalev Matsoo, 2012)	Rünksajupilve – Cumulonimbus arcus erim riiulpilv (foto: Riina Mändel, 2013)	Sajune rünksajupilv – Cumulonimbus humilis praecipitatio (Cb hum pra) (foto: Janek Pärn, 2012)
Rünksajupilved – Cumulonimbus calvus, capillatus (Cb calv, cap), rünkpilved Cumulus congestus (Cu con) (foto: August, 2013)	Juustega rünksajupilv vikerkaarega – Cumulonimbus capillatus (Cb cap) (foto: Vello Mägi, 2013)	Mütsiga e. tipplooriga rünksajupilv – Cumulonimbus pileus (Cb pil) (foto: Krista Mullamaa, 2011)
Mulliline rünksajupilv talvel – Cumulonimbus mamma (Cb mam) (foto: Kyllili Vilu, 2011)	Mulliline rünksajupilve alasi – Cumulonumbus incus mamma (Cb inc mam) (foto: Ivo Aksli, 2016)	Rünksajupilv – Cumulonimbus arcus praecipitatio (Cb arc prae) (foto: Ilme Parik, 2013)

Optilised nähtused:

• Glooria ehk Brockeni viirastus: glooria on optiliste nähtuste kompleks, mis on nähtav, kui objekti vari on projitseeritud päikese vastas asuvatele pilvedele või uduseinale. Objekti ümber tekivad valguse difraktsiooni tagajärjel värvilised rõngad. Nähtus on nime saanud Harzi mäestiku kõrgeima tipu Brockeni järgi, mis on uduvinesse ja uttu mähkunud kuni 300 päeva aastas ja kus "viirastust" võib sageli näha. 
• Halo: haloks kutsutakse mitmesuguseid jääkristallidega seotud valgusnähtusi - rõngaid, ringe, sambaid. Kitsamas mõttes tähendab halo rõngast päikese või kuu ümber. Harilikult on halo läbimõõt 22° (väike halo), harvem 46° (suur halo). Halod tekivad valguskiirte peegeldumisel või murdumisel pilvede jääkristallides. Kui kristalle on vähe, tekib kahvatu halo. Halo sisemine äär on sinikas, väline rohekas või punakas. Kõige sagedamini esineb halosid kevadel  ja suvel. Halonähtuste kaudu on võimalik kindlaks teha väga õhukeste kiudpilvede või kiudkihtpilvede olemasolu, mida silmaga ei ole märgata. Halod ilmuvad tavaliselt madalrõhkkondade eel ja on seega üheks ilmade muutumise ennustajaks. 
• Irisatsioon: irisatsioon (kreeka sõnast vikerkaar) on pilvede õhukeste servade sillerdamine (küütlemine). Jälgitav kõrgrünk- ja kiudrühkpilvede õhukestes servades päikesevalguse difraktsiooni tagajärjel ühesuguse suurusega veepiisakestelt. 
• Miraaž - miraaž tekib siis, kui valguskiired läbivad oma teel erineva tihedusega õhukihte. Miraaž kujutab endast reaalselt eksisteeriva objekti kujutist horisondi kohal, enamasti on kujutis moonutatud. Kujutis võib olla kas pärispidine või ümberpööratud. Eristatakse ülemist, alumist ja külgmiraaži. Ülemine miraaž tekib, kui alumised õhukihid on ülemistest tunduvalt jahedamad, õhu tihedus ülespoole väheneb - kujutis on maast lahti rebitud ja ripub õhus (esineb tihti polaaraladel). Alumine miraaž tekib, kui alumised õhukihid on soojemad ülemistest, õhu tihedus kõrgusega suureneb - kujutis on ümberpööratud (kõrbetes). Eestis on miraaže nähtud saarte rajoonis, Soome lahel, Peipsil ja üksikutel juhtudel laiade asfalteeritud sirgete maanteelõikude kohal. 
• Tara ehk pärg: tara ehk pärg on mõne kraadi laiusega värvilised rõngad kuu- või päikeseketta ümber. Lähima rõnga värvus on valkjas, valge või nõrgalt rohekas, kollakas või sinakas, millele järgnevad eredamavärvilised rõngad (helesinised, oranžid, punakad ja lillakaspunased). Nad võivad kaasneda kõrgrünkpilvede ja kihtrünkpilvedega. Eriti hästi on tara nähtav talveöödel kuu ümber, kui kõrgrünkpilved on kõrgel ja õhukesed. Kui valgus läbib neid jääkristallidest või veepiiskadest koosnevaid pilvi, toimub valguslainete difraktsioon (lainete kõrvalekaldumine sirgjoonelisest teest ja paindumine tõkete taha), mille tulemusel tekivadki värvilised rõngad. Jääkristallidest koosnevate pilvede tarad on heledamad kui veepiiskadest koosnevate pilvede tarad. Tara ümbermõõt on pöördvõrdelises seoses pilvepiiskade suurusega. Tara mõõtmete suurenemine tähendab pilvi moodustavate osakeste läbimõõdu vähenemist ja viitab ilma paranemisele, tara läbimõõdu vähenemine aga tähendab osakeste suurenemist ja saju võimalust. 
• Udukaar: udukaar on vikerkaare eriliik, mis tekib kui päike paistab vaatleja selja tagant läbi udu. Kuna udupiisad on väikesed, püsib vikerkaar kahvatu, muutudes piiskade suuruse vähenedes valkjaks. 
• Valepäikesed: valepäikesed ehk ebapäikesed (sapid) on eredad säravad täpid mõlemal pool päikest, mis tekivad valguskiirte peegeldumisel või murdumise tagajärjel jääkristallides, kui päike asub horisondi lähedal. Päikesepoolselt küljelt on ebapäikesed punased, edasi järgnevad kollased, rohelised toonid. 
• Valgussambad: valgussambad on halonähtused, mis tekivad nii all- kui ülalpool päikese- ja kuuketast. Nad tekivad, kui horisontaalsetelt plaadikestelt ja vertikaalsete prismade otstelt peegelduvad päikesekiired. Külmadel talveöödel võib märgata sambaid ka tänavalaternate ja autotulede kohal. Tavaliselt on sambad valged, aga päikesetõusu või loojangu ajal on nad tihti oranži või punaka värvusega. 
• Vikerkaar: vikerkaar on optikanähtus, mis paistab inimesele spektrivärvustes kaarekujulise valgusribana. Vikerkaare põhjustab päikesekiirte murdumine ja peegeldumine vihmapiiskadelt vihmaseinal või vihmapilves, kui päikesevalgus langeb viimasele vaatleja selja tagant. Hästi nähtava peavikerkaare kõrval on mõnikord näha nõrgemaid, ümberpööratud spektriga kõrvalvikerkaari. Mõnikord ei moodustu vikerkaar mitte otseste päikesekiirte, vaid kuukiirte arvel (kuuvikerkaar). Tavaliselt eristatakse vikerkaarevärve lainepikkuse kahanemise järjekorras seitset värvust: punane, oranž, kollane, roheline, sinine, tumesinine ja violetne. Enamasti ei ole siiski neid kõiki võimalik eristada. Vikerkaar saab tekkida üksnes siis, kui päike ei ole horisondist kõrgema kui 40°.
• Virmalised: polaarvalgus, helendus atmosfääri ülaosas põhja- (põhjavalgus) ja lõunapolaaralade kohal (lõunavalgus), 60-100, kõige sagedamini 100 km kõrgusel. Kuju järgi võivad olla difuussed (aeglaselt muutuvad laigus või ribad), kiirjad (kiiresti muutuvate kiirte-, kardina- või kroonikujulised) vms. Virmalisi põhjustab kosmiline kiirgus (päikesetuul). Harilikult on virmalised sinakasvalged või kollakasrohelised, harvem punakad ja violetsed. Eestis esineb virmalisi 4-5 korda aastas, peamiselt märtsis ja septembris. 
• Äike: äike ehk pikne on kompleksne elektriline atmosfäärinähtus, mis tekib tavaliselt tõusvate õhuvoolude ja konvektsioonipilvede intensiivse arengu tagajärjel ja mis koosneb mitmest komponendist, nagu rünksajupilved, sajualad, laengud ning muidugi välgud ja müristamine. Tekkepõhjustest ja tingimustest lähtuvalt jagunevad äikesed õhumassisisesteks ja frontaalseteks. Välk on võimas nähtav elektrilahendus, mis esineb äikesepilves, pilvede vahel või pilve ja õhuvoolude ja konvektsioonipilvede intensiivse arengu tagajärjel. Tavaliselt on ühe välgu kestvus 0,2 sekundit. Sähvatusele järgneb lööklaine, mis tekib välgu kuumusest plahvatuslikult paisuvast õhust ning põhjustab kõue ehk müristamise. Müristavat häält tekitab ka välgukanalis tekkiv paukgaas. Mida kaugemal välku lööb, seda pikem on välgu ja müristamise vaheline aeg (1 kilomeetrile vastab 3 sekundit). Välgu liikidest enam esineb joonvälku, mis kujutab endast harilikult 2...3 km pikkust mitmeharulist välgukanalit. Välgutaolised nähtused on kettvälk (koosneb helendavaist punktidest) ja haruldane keravälk (tulekera mõõtmed, värvus ja kestus on väga erisugused). 

Irisatsioon (foto: Merle Poll, 2012)	Irisatsioon (foto: Rein Selge, 2012)	Seniidikaar (foto: Ilme Parik, 2012)
Ebapäike (foto: Merle Poll, 2012)	Ebapäike (foto: Henri Küla, 2012)	Halo (foto: Vello Mägi, 2013)
Halo (foto: Evelin Nummert, 2013)	Halo (foto: Ülle Mürksepp, 2012)	Halo (foto: Ülle Mürksepp, 2012)
Kõrgrünkpilvede halo (foto: Jüri Voit, 2013)	Multihalo (foto: Ain Vindi, 2016)	Miraaž (foto: Peeter Teedla, 2011)
Udukaar (foto: Ivo Aksli, 2013)	Udukaar (foto: Evelin Nummert, 2013)	Vikerkaar (foto: Vello Mägi, 2013)
Vikerkaar (foto: Viiu Härm-Rummo, 2013)	Vikerkaar (foto: Eve Kõrts, 2012)	Virmalised (foto: Janek Pärn, 2011)
Virmalised (foto: Evelin Nummert, 2011)	Äike (foto: Lauri Leesmaa, 2013)	Äike (foto: Ain Avik, 2012)
Äike (foto: Jüri Voit, 2013)	Glooria ja Brokeni viirastus (foto: Lea Marmor, 2013)	Glooria (foto: Ain Vindi, 2016)
Päikesesammas (foto: Krista Mullamaa, 2011)	Valgussambad (foto: Ain Avik, 2012)

Erilised ja helkivad ööpilved

Pilved võivad moodustuda vabas õhus või üht liiki pilv (nn. ema-pilv) võib muutuda teist liiki pilveks.

Kui pilv või selle osa omandab mõne teise pilveliigi tunnused, ent algne pilveliik on veel küllalt hästi ära tuntav, siis märgitakse seda pilve nimetuses –genitus liitega, näiteks Stratocumulus cumulogenitus.

Kui pilv või selle suurem osa on läbi teinud täieliku transformatsiooni, nii et lähtepilve tunnuseid enam pole, siis võib kasutada liidet –mutatus, näiteks Stratocumulus stratomutatus.

Päevased kihtrünkpilved – Stratocumulus cumulogenitus diurnalis (Sc cugen diur) (foto: Ivo Aksli, 2011)

Õhtused kihtrünkpilved – Stratocumulus cumulogenitus vesperalis (Sc cugen vesp) (foto: Reet Sepp, 2012)

• Stratocumulus cumulogenitus diurnalis (Sc cugen diur) – päevased kihtrünkpilved. Tekivad tavaliselt pärastlõunal rünkpilvede (Cu med või Cu con) laialivalgumisel inversioonikihi all (vene koolkond).
• Stratocumulus cumulogenitus vesperalis (Sc cugen vesp) – ebamäärase kujuga kihtrünkpilved. Tekivad õhtul konvektsioonipilvede laialivalgumise tagajärjel, kui tõusvad õhuvoolud nõrgenevad. Sageli värvib loojuv päike nad punaseks, oranžiks, kollaseks (vene koolkond).

Pilved võivad moodustuda ka lokaalsetest looduslikest teguritest või inimtegevuse tagajärjel.

• Flammagenitus: metsatulekahjude või vulkaanipurske soojusest põhjustatud konvektsiooni tagajärjel tekkinud pilved – Cumulus congestus flammagenitus (Cu con flgen). [Märkus: Cumulus flammagenitus on tuntud ka kui “pyrocumulus“].
• Homogenitus: inimtegevuse tagajärjel arenenud pilved. Näiteks, õhusõiduki kondensatsioonijäljed (Contrails), mis on püsinud vähemalt 10 min, nimetatakse Cirrus homogenitus (Ci hogen); elektrijaama jahutusseadmetes moodustunud Cumulus homogenitus – Cumulus homogenitus (Cu hogen).
• Cataractagenitus – suure joa kohal veeauru ülesliikumise tagajärjel arenenud pilved – N. Cumulus mediocris cataractagenitus (Cu med cagen), Stratus Fractus cataractagenitus (St fr cagen).
• Silvagenitus: metsade kohal aurumise tõttu suurenenud niiskuse tagajärjel arenenud pilved, nt. Stratus fractus Silvagenitus (St fra sigen).

Kondensjäljed – Cirrus homogenitus (Ci hogen) (foto: Kadi Soo, 2016)	Kondensjäljed – Cirrus homogenitus (Ci hogen) ja Cirrocumulus homomutatus (Cchomut) (foto: Ülle Mürksepp, 2012)	Kondensjäljed – Cirrus homogenitus (Ci hogen) ja Cirrus homomutatus (Ci homut) (foto: Anneli Teder, 2016)
Kondensjäljed – Cirrus homogenitus (Ci hogen) ja Cirrus homomutatus (Ci homut) (foto: Ülle Loog, 2016)	Kondensjäljed – Cirrus homogenitus (Ci hogen) ja Cirrus homomutatus (Ci homut)(foto: Marko Välja, 2009)	Korstnapilv – Cumulus homogenitus (Cu hogen) (foto: Reet Sepp, 2017)
Korstnapilv –Stratus homogenitus (St hogen) (foto: Ain Vindi, 2017)

Kelvini-Helmholtzi lainepilved

Harvaesinevad ja raskesti jälgitavad pilved, mis tekivad tuulenihke tingimustes. Pilved on jälgitavad vaid paari minuti jooksul. Erineva suuna ja liikumiskiirusega õhumasside eralduspinnal areneb alati teatav õhulaine. Laineharjal õhuosakeste tõusmisel ja jahtumisel võib küllaldase niiskuse tingimustes tekkida pilv, lainepõhjal aga laskuvas õhuvoolus pilv nõrgeneb või kaob. Antud pilves on vertikaalsed õhupöörised sedavõrd tugevad, et kannavad pilve üle laineharja teisele poole alla. Sellises õhuringluses võib tekkida merelainetele sarnanev pilv, mis viitab tugevale turbulentsile pilvede tasapinnal. Pilved on nime saanud šoti füüsiku Kelvini ja saksa füüsiku Helmholtzi nime järgi, kes kirjeldasid esimestena säärast nähtust vedelikes. Pilved on jälgitavad ülemiste või keskmiste pilvede puhul. 

Kelvini-Helmholtzi lained helkivatel ööpilvedel (foto: Janek Pärn, 2016)

Undulatus Asperitas, As tr. (foto: Jan Lepamaa, 2013)

Polaarstratosfääripilved ehk pärlmutterpilved

Talvisel ajal polaaraladel stratosfääris 15–25 km kõrgusel tekkivad pilved. Tegemist on tavaliselt vikerkaarevärviliste, sageli lainekujuliste pilvedega, mis on eriti eredalt nähtavad enne või pärast päikesetõusu või-loojangut. Eestis on polaarstratosfääripilvede esinemine väga harukordne.

Pärlmutterpilved Simuna kandis Foto: Janek Pärn, 2019

Pärlmutterpilved Tartus 02.12.2019. Foto: Ain Vindi

Pärlmutterpilved Tartus Foto: Kairo Kiitsak, 2019

Helkivad ööpilved

Helkivad ööpilved on hõbehallid või valkjad, vahel ka kuldsed pilved, mis on nähtavad 50-70° põhja- ja lõunalaiusel suvel kesköö paiku. Pilved asuvad 75-85 km kõrgusel ja on nähtavad, kui allpool horisonti olev päike neid valgustab. Pilved koosnevad väikestest jääkristallikestest, mis võivad tekkida otse veeaurust või veeauru tahkumisest tolmukübemetele. Veeaur satub stratosfääri ja sealt edasi mesosfääri troopikavööndi troposfääri äikesepilvede toel kerkiva õhuvooluga. Osa veeauru tekib keemiliste protsesside tulemusena. 

Foto: Janek Joab, 2013	Foto: Kersti Kaiv, 2013	Foto: Külliki Vilu, 2013
Foto: Janek Pärn, 2012	Foto: Evelin Nummert, 2011	Foto: Jyri Voit, 2013
Foto: Silvar Mehik, 2012

Enamik pilte pärineb ilm.ee korraldatud pilvepiltide konkursi “Pilvejaht” osavõtjatelt.