Keskkonnaülevaade - megatrendid

Megatrendide mõistmine ja analüüs on oluline, et säilitada otsustusprotsesside tõhusus ja relevantsus kiiresti muutuvas maailmas. Keskkonnaülevaates antakse ülevaade viiest globaalsete megatrendide kategooriast:

• Kliimamuutus (climate change)
• Loodusvarade nappus (resource scarity)
• Tehnoloogia areng (technological innovation)
• Demograafilised muutused (demographics)
• Linnastumine (urbanization)

• Gobaalne ehk kogu maailma keskmine temperatuur on Copernicuse andmetel võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse perioodiga (1850-1900. a) tõusnud 1,3 °C.
• Inimtekkeline kliimamuutus jätkub ega peatuks ka siis kui kasvuhoonegaaside heide täielikult lakkaks. Majandus- ja rahvastikukasv suurendavad heitkoguseid, määrates globaalse soojenemise kiiruse.
• Oluliste muudatusteta kliimapoliitikas suureneb globaalne keskmine temperatuur aastaks 2100 IPCC andmetel hinnanguliselt 3,5 °C võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse tasemega. Ka kõige optimistlikuma stsenaariumi korral on võimalik vaid kliimamuutuse kiiruse vähendamine ja mõjude leevendamine.
• Inimtekkelise kliimamuutuse negatiivsed mõjud on juba praegu nähtavad. Nende hulka kuuluvad äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemine (kuumalained, põuad, vihmavalingud), aga ka aeglasemad, süsteemsemad muutused nagu kõrbestumine, elurikkuse vähenemine ja ökosüsteemide seisundi halvenemine.
• Kliimamuutus põhjustab tõsiseid, laiaulatuslikke ja võimalik, et pöördumatuid muutusi inimestele, varadele, majandusele ja ökosüsteemidele kogu maailmas. Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamata jätmisel võib maailma majandus kaotada sajandi keskpaigaks hinnanguliselt 10% oma väärtusest.
• Oluline globaalne temperatuuri tõus muudab sajandi lõpuks paljud tihedalt asustatud piirkonnad elamiskõlbmatuks või sobimatuks toidutootmiseks, suurenevad probleemid toidu- ja veejulgeolekuga.
• Lisaks kasvavale keskkonnariskile peetakse kliimamuutust üha enam ka julgeoleku küsimuseks. See võib koos demograafiliste, poliitiliste ja majanduslike trendidega võimendada olemasolevaid pingeid ja ebastabiilsust, näiteks sundrände, ressursside nappuse või konfliktide kaudu.

Ilma- ja kliimateemadel loe edasi siit.

• Inimkond on jõudnud punkti, kus olemasolevad ressursid ei ole enam kasvava nõudluse juures piisavad.
• Globaalselt on materjalikasutus kasvanud 27 miljardilt tonnilt 1970. aastal 89 miljardi tonnini 2017. aastaks. OECD hinnangul suureneb materjalikasutus olulise sekkumiseta 2060. aastaks 167 miljardi tonnini, mida veab eeskätt üleilmne SKP kolmekordistumine ja arenevate riikide industrialiseerumine.
• Kõige suurema osa globaalsest materjalikasutusest moodustavad mittemetalsed mineraalid (näiteks liiv, kruus ja lubjakivi), ent keskkonnamõju on massiühiku kohta suurem metallidel – eelkõige niklil, vasel ning absoluutarvudes raual.
• Loodusvarade piiratus on ka üks järgmise kümnendi suurimaid globaalseid riske. Maailmapanga hinnangul kuulub loodusvarade nappus järgneva kümne aasta kümne kõige olulisema riski hulka.
• Euroopa Liidu ressursikasutus on oluliselt kõrgem kui keskmise ja madala sissetulekuga riikides ning ületab planeedi "ohutut taluvuspiiri". Kui kogu maailma tarbimine oleks samal tasemel nagu Euroopa Liidus, ei suudaks Maa ökosüsteemid neid vajadusi toetada. Eurostati andmetel on elaniku kohta arvestatav ressursikasutus Euroopa Liidu kõrgeim Soomes, Rumeenias, Luksemburgis ja Eestis.
• Kasvanud on Euroopa Liidu sõltuvus väljastpoolt pärit kriitilistest toorainetest. Kui 2011. aastal määratleti Euroopa Liidu jaoks kriitiliseks 14 toorainet, siis 2023. aastaks oli see kasvanud 34-ni. Ühtlasi pärineb hinnanguliselt 90% neist Euroopa Liidule kriitilistest materjalidest Hiinast.
• Ressursikasutuse kasvu aitab aeglustada teenuste sektori osakaalu suurenemine majanduses ja teisese toorme kasutuselevõtt. Sekundaarsete materjalide keskkonnamõju on kilogrammi kohta hinnanguliselt kümme korda väiksem kui primaarsetel, mistõttu võib siin olla oluline roll ringmajandust soodustaval poliitikal.

• Kiire tehnoloogia areng on üks kõige nähtavamaid ja igapäevaselt tajutavamaid megatrende, aga ka oluline kestlikkuse võimendaja. See on toonud kaasa nii olulisi võimalusi keskkonnaseisundi parandamiseks kui ka uusi keskkonnaprobleeme ning võib põhjustada ootamatuid ja raskesti prognoositavaid tagajärgi.
• Tehnoloogia arenguga võib suureneda koormus keskkonnale. Näiteks on fossiilkütuste kasutuselevõtt küll võimaldanud kiiret majandusarengut ja elatustaseme tõusu, kuid on kaasa aidanud kliimamuutusele, õhukvaliteedi halvenemisele ning loodusvarade ammendumisele. Kasvavad andmemahud, tehisintellekti laialdane rakendamine või näiteks krüptorahade kaevandamine suurendavad märgatavalt energiakulu. Andmekeskuste suur energiatarve ja elektroonikaseadmete lühike elutsükkel põhjustavad üha kasvavat elektritarbimist ning elektroonikajäätmete hulka.
• Energeetikasektorit on kujundanud uute tehnoloogiate, kasvõi taastuvenergia (näiteks päikese-, tuule-, biomassienergia), energiasalvestuse (näiteks akud, pump-hüdrojaamad), elektritranspordi ning energiatõhususe lahenduste (näiteks digitaliseerimine ja nõudluspõhine juhtimine) kiire areng.
• Tehnoloogiline innovatsioon toetab lahenduste leidmist keskkonnaprobleemidele, toidu- ja veepuudusele ning sotsiaalsetele ja tervisega seotud kitsaskohtadele. Näiteks aitavad tehisintellektil või kaugseirel põhinevad analüütikalahendused tõhustada energia- ja ressursikasutust, optimeerida logistika- ja tarneahelaid, jälgida keskkonnaseisundit ning juhtida operatiivselt keerukaid süsteeme. Samal ajal tõstavad uued tehnoloogiad küsimusi andmekaitse, läbipaistvuse või algoritmide kallutatuse üle.
• Tehnoloogiline innovatsioon on üks peamisi kestlikkuse võimendajaid, kuid selle potentsiaali realiseerumine ja negatiivsete mõjude vältimine eeldab teadlikku suunamist, järelevalvet ja efektiivset rahvusvahelist koostööd. Investeeringud teadus- ja arendustegevusse ning teadmussiirdesse on võtmetähtsusega majanduskasvu ja inimarengu lahtisidumisel loodusressursside kasutamisest.

• Maailma rahvaarv ületas 8 miljardi piiri 2022. aasta lõpus ning kasvab sajandi keskpaigaks peaaegu 10 miljardini, stabiliseerudes sajandi lõpuks.
• Suur osa kasvust toimub madala sissetulekuga riikides, eriti Sahara-taguses Aafrikas, kus rahvaarv võib 2050. aastaks kahekordistuda. Need piirkonnad on sageli kõige haavatavamad nii kliimamuutuste kui ka ressursside ammendumise suhtes. Kuigi süsinikujalajälg on seal elaniku kohta madal, toob kiire rahvastikukasv kaasa suurema kumulatiivse keskkonnakoormuse eeskätt vee, energia ja maaressursside kasutamise osas. Lisaks võib kiire rahvastikukasvuga piirkondades toimuda kiire ja planeerimata linnastumine, millega haldussüsteemid ja infrastruktuur ei suuda sammu pidada.
• Sisseränne on peamine kasvutegur 52 riigis, sealhulgas Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Austraalias. Kliimamuutuse mõjude, näiteks sagenevate loodusõnnetuste ja veepuuduse, tõttu võivad migratsioonimustrid tulevikus veelgi teravneda. See aga võib tuua lisasurvet sihtriikide looduskeskkonnale.
• Globaalne rahvastik vananeb. Kui 1950. aastal moodustasid üle 65-aastased vaid 5% elanikkonnast, siis 2100. aastaks võib nende osakaal tõusta veerandini. Murranguline pöördepunkt saabus 2018. aastal, mil üle 65-aastaseid oli maailmas esmakordselt rohkem kui alla 5-aastaseid. Kiiremini vananevad Euroopa, Jaapan ja Ameerika Ühendriigid. See võib muuta tarbimismustreid, mõjutada linnaplaneerimist ja elukeskkonna vajadusi.

Loe edasi ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) veebilehelt ning tutvu statistikaga siin.

• Kujunemisjärgus suurlinnad esindavad maailma suurimat võimalust kliimasõbraliku ja ressursitõhusa linnaruumi loomiseks. Küll aga toimub kiire linnade kasv peamiselt Aafrikas ja Aasias ehk piirkondades, kus on sageli piiratud institutsionaalne või rahaline võimekus investeerida keskkonnaseisundi säilimisse ja taastamisse või kliimamuutustega kohanemiseks.
• Enamik maailma inimestest elab linnades alates 2007. aastast, kuid ÜRO hinnangul võib see osakaal sajandi keskpaigaks kasvada 70%-ni. Linnastumine on inimkonna ajaloos suhteliselt uus nähtus, mis sai hoo sisse 20. sajandi alguses Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning see on laienenud üle maailma.
• Kuigi linnad katavad vaid ligikaudu 2% maismaast, pärineb sealt hinnanguliselt üle 60% energiatarbest, 70% kasvuhoonegaaside heitest ning 70% globaalsest jäätmetekkest. Samal ajal võivad linnad pakkuda võimalusi oluliseks ressursside kokkuhoiuks – näiteks on võimalik asjakohase linnaplaneerimisega saavutada suurem energiatõhusus, ühistranspordi ulatuslikum kasutus ja madalam süsinikujalajälg elaniku kohta.
• Tänapäeval on linnastumine eriti kiire arengumaades, kus tööstuse ja teenuste kontsentreerumine linnadesse on need muutnud majanduskasvu mootoriteks. Ligikaudu 90% megalinnadest (>10 mln elanikku) asub just madala sissetulekuga riikides.
• Linnad on haavatavamad kliimamuutuste suhtes. Kuumasaared, õhusaaste ning vähene rohealade olemasolu suurendavad riskide mõju. Linnaökosüsteemide võimekus pakkuda loodushüvesid, nagu temperatuuri reguleerimine või õhusaaste sidumine, on sageli piiratud. Halvasti planeeritud linnastumine võib viia keskkonnaseisundi halvenemiseni nii linnades kui ka neid ümbritsevates maapiirkondades.

Loe edasi Euroopa Komisjoni ülevaatest, ÜRO Keskkonna Programmi (UNEP) raportist. Tutvu maailma riikide linnastumise statistikaga siin.