Liigu edasi põhisisu juurde

Hüdroloogilised aastaraamatud

Väljaanded & ülevaated
Vesi

Hüdroloogilisi aastaraamatuid koostatakse alates 1923. aastast. Aastaraamatus esitatakse lõppenud aasta hüdroloogiliste vaatluste ja mõõtmiste peamised tulemused.

1942-1990 olid aastaraamatud venekeelsed ning hüdroloogiline informatsioon Eesti territooriumi kohta oli osa endise NSVL territooriumil kogutud ja avaldatud hüdroloogilistest vaatlusandmetest.

Aastast 1991 on aastaraamatud taas eestikeelsed koos inglise keelsete tabelite pealkirjadega ning ilmuvad ainult digitaalsetena. Alates 2016. a ei avaldata  hüdroloogia aastaraamatus enam andmetabeleid. Jõgede päeva keskmised vooluhulgad (m3/s) on masinloetaval kujul leitavad Keskkonnaagentuuri Ilmateenistuse kodulehel SIIN. Algandmed väljastatakse tasuta, kuid töödeldud andmed on tasulised. Telli omale huvipakkuvad andmed SIIT või saada kiri e-posti aadressile @email

 

Jõgi2020. aastal kuulus hüdromeetriavõrgu koosseisu 55 veetaseme jaama jõgedel, millest 54-s arvutati äravool, ja 6 veetaseme jaama järvedel-veehoidlatel.

Hüdroloogilist aastaraamatut kaardiloona vaata SIIT.  

Palume tagasisidet aastaraamatule: https://getfoureyes.com/s/8hL0W/

Jõgi2019. aastal kuulus hüdromeetriavõrgu koosseisu 55 veetaseme jaama jõgedel, millest 54-s arvutati äravool, ja 6 veetaseme jaama järvedel-veehoidlatel.

Hüdroloogilist aastaraamatut kaardiloona vaata SIIT

Palume tagasisidet aastaraamatule vastates kolmele kiirele küsimusele siin: https://4eyes.io/s/fc0Lh

Valgu hüdromeetriajaam2018. aastal kuulus hüdromeetriavõrgu koosseisu 55 veetaseme jaama jõgedel, millest 54-s arvutati äravool, ja 6 veetaseme jaama järvedel-veehoidlatel.

Hüdroloogilist aastaraamatut kaardiloona vaata SIIT.

2017/2018 hüdroloogiline aasta algas sademetest tingituna väga veerohkelt, kuid kevadine suurvesi jäi pigem tagasihoidlikuks. Kevadise suurveeperioodi äravool moodustas aastasest äravoolust vähem kui on olnud suurveeperioodi pikaajaline keskmine äravool. Suve iseloomustasid vähesed sademed ja kõrged õhutemperatuurid. Aasta keskmine äravool tervikuna oli pikaajalise keskmise lähedal. 2017/2018 aastal oli keskmine veetase Peipsi järvel 19 cm ja Võrtsjärvel 8 cm pikaajalisest keskmisest kõrgem.

Pinnavee hüdromeetriavõrk seisuga 1.01.2017

2017. aastal kuulus hüdromeetriavõrgu koosseisu 56 veetaseme jaama jõgedel, millest 55-s arvutati äravool, ja 6 veetaseme jaama järvedel-veehoidlatel. Täpsem ülevaade hüdromeetriavõrgust on leitav interaktiivsel veeseire kaardil.

Loe aastaraamatut SIIT

Jõed ja järved hüdroloogilisel aastal 2016/2017

Hüdroloogilised vaatlused ja mõõtmised toimusid Keskkonnaagentuuri hüdromeetriajaamades. Ülevaade on hüdroloogilise aasta (1. oktoober 2016 – 30. september 2017) kohta.

Jõgede päeva keskmised vooluhulgad (m3/s) on masinloetaval kujul Keskkonnaagentuuri Ilmateenistuse kodulehel.

Algandmed väljastatakse tasuta, kuid töödeldud andmed on tasulised. Telli omale huvipakkuvad andmed tellimisvormi kaudu või saada e-posti aadressile @email.

Aastaraamatu koostamiseks kasutatud algandmed säilitatakse Keskkonnaagentuuri hüdroloogia osakonnas digitaalselt töötabelitena ning vaatlusvihikud arhiveerituna Keskkonnaagentuuri EMH Fondis.

Olukord jõgedel

Eesti jõgede sesoonseid muutusi äravoolus käsitletakse hüdroloogiliste aastaaegade kaupa järgmiselt: sügis (oktoober ja november), talv (detsember–veebruar), kevad (märts–mai) ja suvi (juuni–september).

Hüdroloogiline aasta on periood, mida rakendatakse hüdroloogiliste vaatlusandmete töötlemisel, et saada jõgede iseloomulikke karakteristikuid erinevates looduslikes faasides, alates sügistalvisest veetõusust kuni suvise miinimumi lõpuni. Hüdroloogiliseks aastaks loetakse ajavahemikku 1. oktoobrist kuni 30. septembrini.

Järvede puhul on tinglike hüdroloogiliste aastaaegadena eristatud sügist (oktoober ja november), talve (detsember–märts), kevadet (aprill–juuni) ja suve (juuli–september).

Sügis 2016

Oktoobri alguse vähesed sademed ja keskmisest jahedam sügisilm tõid endaga kaasa madalad veetasemed Eesti jõgedel. Kuu lõpus alanud sajud lisasid jõgedesse vett ja keskmisest sajusem november ajas mõned jõed lausa üle kallaste.

Sügise maksimaalsed veetasemed ja vooluhulgad mõõdeti novembri viimases dekaadis. Jõhvis registreeriti novembris 89 mm ja Jõgeval 80 mm sademeid, mis vastavad 1,4-kordsele kuu sajunormile, seega kujunes eriti veerohkeks novembritulv Ida- ja Lõuna-Eesti jõgedel: Tagajõel, Alajõel, Purtse, Kunda ja Rannapungerja aga ka Kääpa ja Pedja jõel. 2016. aasta novembri keskmine äravool ületas pikaajalist novembri keskmist äravoolu kaks või lausa kolm korda. Siiski, uusi ajaloolisi novembrikuu rekordeid maksimumides ei sündinud.

Taimestiku mõju oli piirkonniti varieeruv. Kui Viljandi ja Narva regioonis vähenes see oluliselt oktoobri lõpuks, siis Tartu piirkonnas sai suurem osa jõgedest taimestikuvabaks alles pärast novembrikuu jäänähete perioodi.

Veetemperatuurid jõgedel langesid püsivalt alla 10 °C juba oktoobri alguspäevadel. Püsivat veetemperatuuri minekut alla 0,2 °C ei toimunud. Vooluhulkade mõõtmiste ajal täheldati mitmeid erinevaid jäänähteid, kuid täielikku jääkatet enamikul jõgedel ei registreeritud.

Sügise keskmised vooluhulgad varieerusid piirkonniti. Oktoobris ja novembris oli äravool Lääne- ja Loode-Eesti jõgedel ning Saaremaal Lõve jõel 50–80% pikaajalisest keskmisest. Ida- ja Kagu-Eesti jõgede keskmine vooluhulk oli aga suurem, ulatudes veidi üle pikaajalise keskmise.

Talv 2016/2017

Neljandat aastat järjest saab iseloomustada talve veerežiimi üsna sarnaste sõnadega: soe ja heitliku õhutemperatuuriga, lumevaene, jääkate lühiajaline, ebastabiilne või ei tekkinud seda üldse, muutlik veerežiim koos talvise tulvaga ja veevaene suurveeperiood.

Jaanuari esimestel päevadel tõusis veetase sademete tõttu, kuid sellele järgnes kiire õhutemperatuuri langus, mis põhjustas omakorda ummistusi jõgedes. Paljudel jõgedel jäid jaanuari alguse veetõusud kvartali kõrgeimaks.

Enamikel jõgedel püsis veetase talvises madalseisus kuni veebruari viimase kümnepäevakuni v.a Põhja-Eesti jõed (Loobu, Vääna, Keila, Pudisoo, Valgejõgi, Vihterpalu) ja Peipsi põhjaossa suubuvad jõed (Alajõe, Tudulinna), kus oli ka veebruari algul lühiajaline veetaseme tõus külmapaisutuse tõttu. Erandlik oli Pirita jõgi, kus põhjajää hoidis veetaset kõrgel pea terve veebruarikuu.

Talve jäänähted olid jõgedel väga varieeruvad. Oli jõgesid, kus jäänähted ei tekkinudki; olid jõed, kus dokumenteeriti erinevat tüüpi jäänähteid (näiteks kallasjää Purtse ja Kunda jõel); jõed, kus esines lühiajaline jääkate (Tagajõel, Alajõel); ja jõed, kus tekkis täielik jääkate (Navesti, Pärnu, Halliste, Sauga, Reiu, Emajõe, Ahja, Mustjõe). Jõgede jääst vabanemine toimus pikkamisi alates veebruari lõpust.

Detsembris, jaanuaris ja veebruaris oli äravool Lääne- ja Loode-Eesti jõgedel ning Saaremaal Lõve jõel 70–90% pikaajalisest keskmisest. Ida- ja Kagu-Eesti jõgede keskmine vooluhulk oli aga suurem, moodustades kuni 170% pikaajalisest keskmisest. Pärnu vesikonna jõgede talvine äravool ületas 20% pikaajalist keskmist äravoolu. Kokkuvõttes ületas talveperioodi äravool tervikuna pikaajalise keskmise 10–20% võrra.

Kevad 2017

Kevadel oli õhutemperatuur küllaltki muutlik. Suurvesi algas märtsi alguses ja jätkus märtsi viimases dekaadis. Veetasemete maksimumid olid mullustest tagasihoidlikumad. Jää sulas märtsi lõpuks valdavalt jõe sängis, uhket jääminekut esines harva ning lobjakaummistusi oli rohkelt.

Kevadel oli sademeid keskmiselt. Aprilli jooksul veetase enamjaolt langes kuni viimase dekaadi vihmasadudeni, mil veetase asus tõusule. Aprilli lõpus ja mai alguses esinesid enamus jõgedel ka kevade maksimum veetasemed.

Veetemperatuur tõusis peaaegu kõigis jõgedes püsivalt üle 10 °C alles mai teise dekaadi keskel, mistõttu lükkus taimestiku tekke algus jõgedes mai lõppu.

Keskmine kevadine äravool moodustas 80% selle perioodi pikaajalisest keskmisest. Emajõel Tartus, Kasari jõel, Lõve jõel ja Põltsamaa jõel moodustasid äravoolud pikaajalisest keskmisest 90%, Ahja jõel 70%. Suures-Emajões Rannu-Jõesuu hüdromeetriajaamas sellel kevadel tagasivoolu Võrtsjärve ei esinenud ja seetõttu oli aprilli äravool 70% kõrgem kui pikaajaline keskmine.

Suvi 2017

Suve iseloomustas keskmisest jahedam ning sagedaste sadudega ilm. Sadude periood juuni teises dekaadis tõstis väheke veetasemeid. Juulis veetasemed oluliselt ei tõusnud. Augusti sajuhulk küündis juba veidi üle pikaajalise keskmise ning septembri vihmasajud kergitasid veetaset veelgi. Septembri teise dekaadi vihmatulvas sadas peaaegu iga päev ning mõnes kohas täitus ööpäevaga peaaegu kaks sajunormi, mistõttu mitmel jõel (näiteks Ahja, Väike-Emajõgi, Porijõgi, Elva, Purtse) ületas tulvatipp kevadist suurvee tippu või küündis selle lähedale (näiteks Kunda ja Halliste jõel). Suve kokkuvõtteks ületas enamus jaamades veetase pikaajalist keskmist.

Veetaimestiku areng oli jaheda kevade ja tagasihoidliku suve kohta keskmine. Taimestiku mõju hakkas kahanema septembri keskpaigas.

Kõrgeim veetemperatuur esines Lõuna-Eesti jõgedel augusti keskpaigas, kuid Põhja-Eesti jõgedel juba juuli lõpus. 15.08. mõõdeti Narva jõel Vasknarva jaamas veetemperatuuriks 21,7 °C ja Pärnu jõel Oore jaamas 23,4 °C ning 27.07. Pirita jõel Kloostrimetsa jaamas 22,8 °C. Kõige kõrgem veetemperatuur registreeriti 12.08. Suures-Emajões Rannu-Jõesuu jaamas 23,6 °C. Veetemperatuurid langesid koos õhutemperatuuridega ja enamikus jaamades langes veetemperatuur püsivalt alla 10 °C septembrikuu viimastel päevadel.

Suurimad äravoolud (150–180% pikaajalisest keskmisest) mõõdeti Tagajõel, Rannapungerja, Ahja, Tõlliste ja Alajõel. Väiksemad vooluhulgad (20–40% pikaajalisest keskmisest) registreeriti Luguse, Esna ja Kasari jõel. Väikese-Emajõe äravool Tõlliste jaamas oli septembris 230% pikaajalisest keskmisest. Suve äravool üle kogu Eesti oli pikaajalisest keskmisest 90%.

Olukord järvedel

Üle kolme aasta oli 2016. aasta detsember esimene kuu, mil veetase Peipsi järves oli taas võrdne pikaajalise keskmisega. Viimati oli sama veeseis septembris 2013. 2017. aasta alguses ületas Peipsi veetase pikaajalist keskmist (viimati 3,5 aastat tagasi). Võrtsjärve veetase püsis sügisest kevadeni üle pikaajalise keskmise (kõige rohkem talvel 32 cm üle pikaajalise keskmise), kuid suveks langes alla pikaajalise keskmise.

Veetemperatuur langes Peipsi järvel alla 10 °C oktoobri alguses. Veetemperatuur tõusis Peipsi järves Mustvee jaamas üle 10 °C sarnaselt jõgedega mai keskpaigas. Veetemperatuur tõusis Peipsi järves Mustvee jaamas maksimumini 26. juulil (23,5 °C).

Esimesed jäänähted registreeriti Peipsil 4.–5. novembril (9–11 päeva pikaajalisest keskmisest varem). Mehikoormas tekkis mõne päevaga küll jääkate, kuid see ei olnud püsiv. Korralik jääkate tekkis alles jaanuari alguses. Suurim jää paksus (37 cm) mõõdeti veebruari keskel Mustvee jaamas. Võrtsjärve jäärežiim oli sarnane Peipsiga: jääkate hakkas tekkima novembri algul. Suurim jääpaksus (39 cm) Võrtsjärvel mõõdeti 15. veebruaril.

Jääkatte lagunemine algas Mehikoormas märtsi alguses ja kestis kolm nädalat, mis on tavalisest pea kolm nädalat varem. Mustvees kulus aga ainult üks nädal jääkatte lagunemise algusest kuni jääst vabanemiseni, kuna laguneva jääkatte puhusid minema 26.–27. märtsi läänetuuled. Võrtsjärve jääst vabanemine toimus 27. märtsil.

Kokkuvõte

2016/2017 hüdroloogiline aasta kuulub oma äravoolu mahu poolest viimase viieteistkümne aasta veevaesemate aastate hulka. Selles perioodis olid veevaesemad veel 2002/2003, 2005/2006, 2013/2014, 2014/2015 hüdroloogilised aastad. Aasta keskmine äravool tervikuna oli 10% pikaajalisest keskmisest väiksem. Kevadise suurveeperioodi äravool moodustas aastasest äravoolust oluliselt vähem kui on olnud pikaajaline keskmine. 2016/2017 hüdroloogilisel aastal oli keskmine veetase Peipsil ja Võrtsjärvel pikaajalise keskmise lähedal.

Pinnavee hüdromeetriavõrk seisuga 1.01.20162016. aastal kuulus hüdromeetriavõrgu koosseisu 56 veetaseme jaama jõgedel, millest 55-s arvutati äravool ja 6 veetaseme jaama järvedel-veehoidlatel. Täpsem ülevaade hüdromeetriavõrgust on leitav interaktiivsel veeseire kaardil.

Loe aastaraamatut SIIT

Jõed ja järved hüdroloogilisel aastal 2015/2016

Hüdroloogilised vaatlused ja mõõtmised toimusid Keskkonnaagentuuri hüdromeetriajaamades. Ülevaade on hüdroloogilise aasta (1. oktoober 2015 – 30. september 2016) kohta.

Jõgede päeva keskmised vooluhulgad (m3/s) on masinloetaval kujul Keskkonnaagentuuri Ilmateenistuse kodulehel.

Algandmed väljastatakse tasuta, kuid töödeldud andmed on tasulised. Telli omale huvipakkuvad andmed tellimisvormi kaudu või saada e-posti aadressile @email.

Aastaraamatu koostamiseks kasutatud algandmed säilitatakse Keskkonnaagentuuri hüdroloogia osakonnas digitaalselt töötabelitena ning vaatlusvihikud arhiveerituna Keskkonnaagentuuri EMH Fondis.

Olukord jõgedel

Eesti jõgede sesoonseid muutusi äravoolus käsitletakse hüdroloogiliste aastaaegade kaupa järgmiselt: sügis (oktoober ja november), talv (detsember–veebruar), kevad (märts–mai) ja suvi (juuni–september).

Hüdroloogiline aasta on periood, mida rakendatakse hüdroloogiliste vaatlusandmete töötlemisel, et saada jõgede iseloomulikke karakteristikuid erinevates looduslikes faasides, alates sügistalvisest veetõusust kuni suvise miinimumi lõpuni. Hüdroloogiliseks aastaks loetakse ajavahemikku 1. oktoobrist kuni 30. septembrini.

Järvede puhul on tinglike hüdroloogiliste aastaaegadena eristatud sügist (oktoober ja november), talve (detsember–märts), kevadet (aprill–juuni) ja suve (juuli–september).

Sügis 2015

Oktoober oli erakordselt väheste sademetega: kuu keskmine sademete hulk oli 12 mm (norm 73 mm). Veidi kosutust tõi november, kui vihma sadas aastate keskmise lähedaselt. Oktoobris ja novembris langes veetase kõigis jõgedes allapoole pikaajalist keskmist.

Veetaimestik püsis soojade sügisilmade tõttu kaua ja kõdunes alles novembri keskpaigas, paljudes jõgedes kogunisti detsembri esimeses pooles.

Veetemperatuurid jõgedel langesid püsivalt alla 10 °C oktoobri esimeses dekaadis. Novembri teises pooles langesid õhutemperatuurid miinuspoolele ning maha sadas ka mõnesentimeetrine lumekiht, kuid püsivat veetemperatuuri minekut alla 0,2 °C sügiskuudel ei toimunud. Jäänähteid vooluhulkade mõõtmiste ajal ei täheldatud.

Sügise keskmised vooluhulgad varieerusid piirkonniti, kuid jäid siiski kõikjal pikaajalistest keskmisest madalamaks. Oktoobris ja novembris moodustas äravool Ida- ja Lääne-Eesti ning Pärnu vesikonna jõgedes 20–40% pikaajalisest keskmisest. Lõuna-Eesti ja Pärnu ülemjooksu jõgede keskmine äravool oli veidi suurem (kuni 70% pikaajalisest keskmisest).

Talv 2015/2016

Vihmasajud jätkusid ka detsembris ning kuu kokkuvõttes sadas normist veidi rohkem. Jõgede veetasemed tõusid enamjaolt üle pikaajalise keskmise. Jaanuari alguseks jõudsid veetasemed langeda, erandina ulatus Valgejõel veetase pikaajalise keskmiseni.

Jaanuari algus kujunes lumiseks ja tavapärasest külmemaks. Madalad õhutemperatuurid põhjustasid esimeste jäänähete tekkimise enamikel jõgedel. Pärnu jõel ja selle lisajõgedel tekkisid esimesed jäänähted juba detsembri viimastel päevadel.

Loobu, Jägala, Pirita, Audru, Reiu, Sauga, Purtse ja Kunda jõgedel püsivat jääkatet kvartali jooksul ei tekkinudki. Võrreldes pikaajalise keskmisega (90–130 päeva) oli jäänähete periood erakordselt lühike (50–60 päeva). Hoolimata lühiajalisest jäänähete perioodist, tekkis suhteliselt paks jääkate Tagajõele, kus 20. jaanuaril mõõdeti 38 cm (pikaajaline keskmine 34 cm). Veebruari keskel ja märtsi alguses esines jääst vabanenud jõgedel õhutemperatuuri lühiajalise languse tõttu veesisest lobjakat ning mõnedes jaamades kallasjääd.

Jaanuari lõpus alguse saanud keskmisest soojemate ja sajusemate talveilmade tõttu lagunes jääkate enamikel jõgedel veebruari alguses, Pärnu piirkonna jõgedel veebruari keskel. Sellest tingituna tõusis kiiresti ka veetase. Lume sulamisest, jääminekust ja sademetest tingitud maksimaalsed veetasemed esinesid veebruari alguses. Vaatamata jätkuvatele sademetele ning tavapärasest soojematele ilmadele, hakkas veebruari keskpaigas veetase taas langema.

Detsembris, jaanuaris ja veebruaris moodustas äravool Lääne-Eesti ja Pärnu vesikonna jõgedel 150–230% pikaajalisest keskmisest. Ida- ja Lõuna-Eesti jõgede keskmine äravool oli 20% üle pikaajalise keskmise. Näiteks Tõlliste jaamas Väike-Emajõel oli äravool 50% suurem, kuid Ahja jõel 20% väiksem pikaajalisest keskmisest. Kokkuvõttes ületas talveperioodi äravool tervikuna pikaajalise keskmise 40% võrra.

Kevad 2016

Käesoleval aastal algas suurvesi oma tavalisel ajal ehk märtsi kolmandal dekaadil. Suurvesi saavutas tipu Põhja- ja Kirde-Eesti ning Pärnu piirkonna jõgedel aprilli alguses, Lõuna-Eesti jõgedel aprilli keskpaigas. 2016. aasta suurvesi oli kolmandat aastat järjest veevaene. LõunaEesti jõgedel kestis see kuni aprilli keskpaigani, Põhja-Eesti jõgedel oli vähese lumega talve tõttu tavapärane suurvesi pea märkamatu.

Aprilli keskel sagenesid sajud ja põhjustasid selleks ajaks juba märkimisväärselt langenud veetaseme ning vooluhulkade tõusu. Suurimad sajud esinesid Lõuna-Eestis: Valgas sadas ühe päevaga vihmavett peaaegu terve kuu sajunormi (30 mm, mis on 92% kuu sajunormist).

Maikuu veetasemed jäid enamikel jõgedel allapoole pikaajalist keskmist. Sademeid esines aastate keskmisest oluliselt vähem: Eesti keskmine sajuhulk oli 17 mm (aastate keskmine 41 mm). Kääpa jõel jäi veetase keskmisega samale tasemele, Kunda, Keila, Kasari ja Valgejõel aga veidi üle selle.

Veetaimestiku kasv algas mai keskpaigas ning saavutas keskmise tiheduse juuni lõpus. Sellest tulenevalt tõusid jõgedel veetasemed, kuid samas langesid vooluhulgad. Veetemperatuur tõusis püsivalt üle 10 °C mai alguses Lõuna-Eesti ja mai keskel Põhja-Eesti jõgedel.

Keskmine kevadine äravool moodustas 90% selle perioodi pikaajalisest keskmisest. Väiksem äravool oli saartel: Lõve jõe äravool moodustas vaid 50% pikaajalisest keskmisest. Lõuna-Eesti jõgedes oli äravool pikaajalise keskmise lähedal, Pärnu vesikonnas veidi alla pikaajalist keskmist.

Suvi 2016

Juunikuu alguspäevade ilmad olid soojad ning kuivad, kuid seejärel algasid vihmasajud, mis kestsid kuu lõpuni ja tõstsid ka jõgede veetasemeid. Võrreldes pikaajalise keskmisega, olid veetasemed madalamad Emajõel, Narva, Lõve ja Vääna jõel. Augusti keskpaigas esines tulvavesi, mille tipp ületas osadel jõgedel (Põltsamaa, Ahja, Kääpa, Kunda, Purtse, Alajõgi) isegi kevadise suurvee taseme. Juuli ja augusti rohked sajud hakkasid vähenema septembris ning see kajastus ka jõgede voolurežiimis.

Vee soojenemise tõttu arenes keskmisest tihedam veetaimestik juuli lõpus ja augusti alguses. Suur taimestiku paisutav mõju hakkas kahanema augusti lõpus ja septembri alguses, mil osa taimestikku lamandus.

Kõrgeim veetemperatuur sattus enamikul jõgedel juulikuusse. 28. juulil mõõdeti Narva jõel Vasknarvas veetemperatuuriks 24,9 °C, 27. juulil Tarvastu jõel ja 29. juulil Emajõel Tartus 24,0 °C ning 27. ja 30. juulil Pärnu jõel Tahkuse jaamas 23,7 °C. Kõige kõrgem veetemperatuur mõõdeti juba juuni lõpus Rannu-Jõesuus: 26. juunil 26,4 °C. Erandiks osutus Lõve jõgi, mis saavutas veetemperatuuri maksimumi alles augusti lõpus. Septembri lõpuks veetemperatuur püsivalt alla 10 °C ei jäänud.

Kvartali suurimad äravoolud (190–230% pikaajalisest keskmisest) esinesid Pudisoo, Jägala, Pedja ja Kääpa jõel, Alajõel, Valgejõel ja Tagajõel. Väiksemad vooluhulgad (60–70% pikaajalisest keskmisest) olid Luguse, Vihterpalu ja Kasari jõel ning Leivajõel. Suve äravool üle kogu Eesti moodustas pikaajalisest keskmisest 140%. Rannu-Jõesuu jaama tavapärasest väiksem äravool oli tingitud augusti keskel Emajõel aset leidnud vooluseisakust.

Olukord järvedel

Peipsi veetase püsis terve hüdroloogilise aasta pikaajalisest keskmisest madalamana. Siiski septembri lõpus oli veetase asunud tõusule ning pikaajalisest keskmisest jäi puudu vaid 15 cm (terve hüdroloogilise aasta jooksul jäi veetase Mustvee jaamas keskmiselt 51 cm alla pikaajalisele). Võrtsjärves Rannu-Jõesuu hüdromeetriajaamas ületas veetase pikaajalist keskmist küll mõnel kuul (märts, aprill, august, september), kuid aasta lõikes jäi veetase ikkagi pikaajalisele keskmisele alla. 2015/2016 hüdroloogilise aasta lõpuks olid mõlemad järved täitumas veega ning veetasemed tõusutrendis.

Veetemperatuur langes Peipsi järvel ja Võrtsjärvel alla 10 °C oktoobri alguses, mis kinnitab igati pikaajalist keskmist. Veetemperatuur ületas 10 °C piiri mai alguses. Veetemperatuur saavutas maksimumi juuli alguses ja lõpus, ületades mõlemal juhul 25 °C piiri. Sellesuvine rekord mõõdeti Mehikoormas 2. juulil (26 °C).

Esimesed jäänähted registreeriti 27.–28. detsembril. Jääkate tekkis Võrtsjärvel ja Mustvee jaamas 3–5 päevaga. Jääkate püsis järvedel jaanuarist märtsini ning lõplik jääkatte lagunemine algas märtsi lõpus. Suurimaks jääpaksuseks mõõdeti Mustvees 42 cm ja Võrtsjärvel 25 cm. Võrreldes pikaajalise keskmisega (24–26. aprill) toimus jääminek varakult: aprilli alguseks olid nii Peipsi kui ka Võrtsjärv jäävabad.

Kokkuvõte

2015/2016 hüdroloogiline aasta kuulub oma äravoolu mahu poolest viimase viieteistkümne aasta veevaesemate aastate hulka. Selles perioodis olid veevaesemad veel 2002/2003, 2005/2006, 2013/2014, 2014/2015 hüdroloogilised aastad. Aasta keskmine äravool tervikuna oli pikaajalise keskmise lähedal. Kevadise suurveeperioodi äravool moodustas aastasest äravoolust oluliselt vähem kui on olnud pikaajaline keskmine. 2015/2016 hüdroloogilisel aastal oli keskmine veetase Peipsil ja Võrtsjärvel alla pikaajalise keskmise.

Aastast 1991 ilmuvad hüdroloogilised aastaraamatud ainult digitaalsena ja on eestikeelsed koos inglise keelsete tabelite pealkirjadega. Alates 2016. a ei avaldata  hüdroloogilistes aastaraamatutes enam andmetabeleid. Jõgede päeva keskmised vooluhulgad (m3/s) on masinloetaval kujul leitavad Keskkonnaagentuuri Ilmateenistuse kodulehel. Algandmed väljastatakse tasuta, kuid töödeldud andmed on tasulised. Telli omale huvipakkuvad andmed kasutades tellimisvormi või saada kiri e-posti aadressile @email

Hüdroloogilised aastaraamatud perioodi 1991-2015 kohta leiad siit (.pdf failid):   

 

      hüdroloogiline aastaraamat 2015   hüdroloogiline aastaraamat 2014   hüdroloogiline aastaraamat 2013     

2012 2011 2010 2009 2008 2007 2006 2005 2004 2003
2002 2001 2000 1999 1998 1997 1996 1994-1995 1992-1993 1991

 

Esimene hüdroloogiline aastaraamat trükiti 1924. a. Sisewete büroo poolt väljaandena, milles avaldati Eesti jõgede-järvede veepinna vaatlusandmeid, vooluhulga mõõtmiste andmeid, kokkuvõtteid uurimistöödest ning muid hüdroloogilisi vaatlus- ja mõõtmistulemusi, mis olid läbi viidud 1923. a. Varasemaid sisevete vaatlusandmeid oli avaldatud Tartu Ülikooli Meteoroloogia  Observatooriumi poolt ja ka teistes tolleaegsetes trükistes. Hüdroloogilise aastaraamatu kui hüdroloogilise seire tulemusena tekkiva informatsiooni avalikustamise alguspunktiks loeme 1924. aastat, mil publitseeritud väljaanne sisaldas andmete avaldamise põhijooni, mida võib ära tunda tänasteski aastaraamatutes.

2013. a. ilmus 90-nes hüdroloogiline aastaraamat. Hüdroloogilistes aastaraamatutes peegeldub meie ajalugu: muutused riigikorra vahetumistest ja hüdromeetriavõrgu administratiivsest kuuluvusest küll ühe või teise asutuse alluvusse. Kaks esimest trükist ilmusid ainult eestikeelsetena, kuid järgmised kuusteist aastat avaldati aastaraamatud nii eesti- kui saksakeelsetena. Edasi, ajaperioodil 1942-1990, olid aastaraamatud venekeelsed ning hüdroloogiline informatsioon Eesti territooriumi kohta moodustas osa endise NSVL territooriumil kogutud ja avaldatud hüdroloogilistest vaatlusandmetest.  Need aastaraamatud on kättesaadavad Keskkonnaagentuuri raamatukogust. Taasiseseisvumise järgselt aastast 1991, on aastaraamatud uuesti eestikeelsed koos ingliskeelsete tabelite pealkirjadega, kuid ilmuvad nüüd ainult digitaalsetena.