Talvel tekitab sageli arusaamatust asjaolu, miks mõned temperatuurinäidud ei leia kinnitust päeva või kuu ilmarekorditena, kuigi on kõige „kõvemad“. Siinkohal võib leida analoogiat spordiga. Mõni sportlane võib ületada kehtiva ametliku jooksurekordi, aga seda ei tunnistata kehtivaks – näiteks puhus lubatust tugevam taganttuul või oli rada allamäge. Heal juhul märgitakse tulemus ära meedias.
Eestis on praegu päris mitmekesine vaatlusvõrk, millesse kuuluvad 13 meteoroloogiajaama (MJ) – Haapsalu, Jõgeva, Jõhvi, Kuusiku, Lääne-Nigula, Pakri, Pärnu-Sauga, Tartu-Tõravere, Türi, Valga, Viljandi, Võru, Väike-Maarja; siis 8 meteoroloogia- ja hüdroloogiajaama (MHJ) – Kihnu, Kunda, Narva-Jõesuu, Ristna, Ruhnu, Sõrve, Vilsandi, Virtsu; üks aeroloogiajaam – Tallinn-Harku; üks järvejaam – Tiirikoja; 2 rannikujaama – Roomassaare ja Heltermaa; 6 sademete mõõtejaama – Altja, Koodu, Massumõisa, Otepää, Tudu, Tuulemäe ning üks soojaam – Tooma.
Ilmajaama koha valik lähtub nõudest olla klimatoloogiliselt representatiivne, see tähendab, ta peab andma ülevaate laiema piirkonna ilmaoludest. Näiteks iseloomustab Tõraveres asuv Tartu-Tõravere jaam küll Tartumaa kliimaolusid, mitte aga linna mikrokliimat. See on ka põhjus, miks jaamasid linnadest välja paigutatakse, ehkki sageli kostub kriitikat – Miks meid petetakse, kui Tartu temperatuurid Tõraverest pärinevad?
Enamik esitatud nimekirjast, on nn sünoptilised jaamad, mis annavad olulist teavet nii prognooside koostajaile kui ka klimatoloogidele. Rannikujaamadest laekuv ilmainfo on oluline eeskätt meremeestele. Kõigis eelnimetatud jaamades teostatud mõõtmised toimuvad nn standardsetes tingimustes, mis annab võimaluse andmete korrektseks võrdluseks ka tavatarbijale.
Vaatlusvõrku kuulub samuti 60 hüdromeetriajaama. Nende põhiülesanne on anda hüdroloogidele infot jõgede voolurežiimist, veetemperatuurist, üleujutustest jne. Enamikel nimetatud jaamadest (varasemaist mõõdupostidest) on olemas ka õhutemperatuuriandurid. Nende näidud tekitavadki sageli segadust ilmahuviliste seas. Talvel registreerivad hüdromeetriajaamad madalamat õhutemperatuuri, kui mõne kilomeetri kaugusel asuv „päris“ ilmajaam: külm, raskem õhk valgub sügavatesse jõeorgudesse. Nii mõõdeti näiteks 2013. a. 20. jaanuari hommikul mitmes hüdromeetriajaamas väga madalat õhutemperatuuri. Elva jõe orus oli viis kraadi külmem kui lähedal asuvas Tõraveres, mis teatavasti asub tasasel platool.
Veemõõdupostid on paigaldatud kohtadesse, mis võimaldavad korralikult mõõta hüdroloogilisi näitajaid, samas iseloomustavad nende temperatuuriandmed vaid väga väikese maa-ala ilma antud momendil, olles siiski vajalikud hüdroloogiliste arvutuste tegemisel.
Andmeid äärmuslikest ilmanähtusest saab ka edaspidi leida EMHI kodulehelt, ainult et sageli ei saa neid ametlikeks kliimarekordeiks kinnitada. Ka mujal maailmas on tugevdatud kontrolli rekordite „puhtuse“ osas. Näiteks kustutati 90 aastat püsinud maailma kuumarekord 57,8°. Võib arvata, et kusagil Eestis on hullematki pakast esinenud kui ametlik -43,5 kraadi või kangemat kuumust kui 35,6 kraadi. Ainult et neid tulemusi ei saa rekorditeks kinnitada. Isegi kui neid on kellegi poolt mõõdetud, on vähe sellest, kui öeldakse „mul on väga hea eestiaegne kraadiklaas!“
Nüüd vastus ühe ilmahuvilise etteheitele: „No, kus kuradi otsast on Saaremaa siseosades nii väga pehmem kui näiteks Võrus? Miks ei rõhutata, et saarte ranniku ja siseosade vahel on suured erinevused??“ Tähelepanek on igati õige. Kõik, kes elavad saartel teavad, kui suured on mikrokliima erinevused isegi sellistes suhteliselt väikestes piirkondades kui Saaremaa või Hiiumaa. Mõnikord on temperatuurilised erinevused ranniku ja sisemaa vahel päris rabavad: 18. detsembril 2009 mõõdeti Roomassaare sadamas õhutemperatuuriks -5°, samal ajal kui vaid kilomeetri kaugusel Kuressaare lennuväljal oli see -15,7 kraadi! Miks on siis saartel meteojaamad rajatud vaid mere äärde? XIX sajandi keskel lubati rajada eeskätt rannikujaamasid meresõidu ohutuse eesmärgil. Sellest ajast pärinevadki pika vaatlusreaga Vilsandi, Sõrve, Kõpu ja Pakri (Paldiski) jaamad. Sisemaale püstitati vaatlusjaamasid tunduvalt harvem. Nõukogude ajal saadi mõningast infot saarte majandite agronoomide hooldamisel olnud väikestelt mõõtepunktidelt. Sõjaväel olid jällegi omad ilmajaamad.
Viimastel aastatel on EMHI pööranud põhilist tähelepanu oma olemasoleva vaatlusvõrgu automatiseerimisele. Uute vaatlusjaamade püstitamisest suuremate saarte siseosades on juttu tehtud kohalike omavalitsustega. Kui kuuldakse, millised summad kuluvad uue jaama rajamisele ning hooldamisele, loobutakse taotlustest. Aga vajadus nii Saare- kui Hiiumaa keskosas paiknevate meteojaamade järele püsib endiselt.
Lõpetuseks veel mikroklimaatilistest erinevustest. Talvel on suured vahed öistel miinimumtemperatuuridel isegi ühe linna eri osades (Tartus 3 kuni 5, Tallinnas isegi 7-9 kraadi!). Suvel on sademete jaotus riigis samuti väga kontrastne – 1974. aastal kõikus vihmakogus juunis 14 kuni 212 millimeetrini. Nii et ilmanäidud sõltuvad paljus sellest, kus, millega ja kunas mõõdad.
Ain Kallis
klimatoloog