Heitvee keskkonda juhtimise puhul peetakse üldjuhul silmas punktreostusallikaid. Selliselt nimetatakse kindla asukohaga seotud konkreetseid objekte (vee valdkonnas nt reoveepuhastite „toruotsad“ ehk heitveelaskmed, tööstusettevõtete heitveelaskmed, sadeveelaskmed jmt), mille kaudu juhitakse keskkonda heitvett ja koos sellega saasteaineid. Punktreostusallikateks loetakse ka näiteks loomalautu, sõnnikupatareisid või muid taolisi piiritletavaid objekte, millest satub keskkonda saasteaineid.
Heitvee keskkonda juhtimiseks on veeseaduse kohaselt vaja veeluba. Veeloa omanikud esitavad kord aastas veekasutuse aruande, kus muu hulgas teavitavad ka tekitatud reostuskoormustest. Aruandlusega kogutud andmete põhjal koostab Keskkonnaagentuur Eesti veekasutuse koondülevaate.
Heitveega keskkonda juhitud koormused on stabiliseeruvas langustrendis. Mõõtmiste algusest on koormused alanenud mitmekordselt.
Indikaator näitab heitveega keskkonda, peamiselt pinnaveekogudesse juhitud saasteainete koguseid aastas ehk aastast reostuskoormust terve Eesti kohta summaarselt. Summeeritud on vaid vee- või muu keskkonnaloa alusel raporteeritud heitvee koormused, seega võib tegelik reostuskoormus olla veidi suurem. Reostuskoormused on esitatud tuhandetes tonnides aastas. Arvesse pole võetud jahutusveelaskmetest pärinevat koormust, kuna jahutusprotsessi käigus vee keemiline koostis ei muutu ning jahutusvesi ei vaja hilisemat puhastamist.
Lisaks põhjustavad koormust vihmavalingute või tehnilise rikke ajal tööle hakkavad avariiülevoolud. Ühisvoolsest kanalisatsioonist tohib sademevett vihmavalingu ajal ülevoolude kaudu suublasse juhtida koos reoveega vahekorras vähemalt neli ühele. Ülevoolud peavad olema projekteeritud nii, et need hakkavad tööle vaid siis, kui suublasse juhitavas heitvees sisaldub üks osa reovett ja vähemalt neli osa sademevett.
Graafikul esitatud saasteained BHT7, Nüld ja Püld on peamised heitvee näitajad, mille põhjal hinnatakse ka veekogude seisundit ja veekvaliteeti:
- BHT7 ehk biokeemiline hapnikutarve 7 ööpäeva jooksul näitab vajaminevat hapniku hulka, mis kulub mikroobidel ühes liitris vees oleva orgaanilise aine lagundamiseks seitsme ööpäeva jooksul. Veekogusse juhitav heitvesi vähendab vee hapnikusisaldust, mis omakorda mõjutab sealseid veeorganisme, eriti kalaliike, kes on vee hapnikusisalduse suhtes tundlikumad;
- Nüld ehk üldlämmastik on üks taimetoitainetest, mille liig põhjustab veekogude eutrofeerumist ehk kinnikasvamist;
- Püld ehk üldfosfor põhjustab taimetoitainena samuti veekogude eutrofeerumist ehk kinnikasvamist.
Reostuskoormusi tuleb vähendada eelkõige suublaks olevate veekogude eutrofeerumise vähendamiseks ja ennetamiseks. Eutrofeerumine on toitainete (peamiselt fosfori ja lämmastiku) üleküllusest tingitud taimestiku ja fütoplanktoni liigne kasv. Eutroofses veekogus võivad ühed liigid hakata vohama teiste arvelt, mistõttu vaesustuvad kooslused liigiliselt. Taimede ülemäärase kasvuga seonduvad lagunemisprotsessid, mis põhjustavad orgaanilise aine akumuleerumist, põhjalähedastes veekihtides hapnikupuudust ja veekvaliteedi üldist langust, mis omakorda mõjutab negatiivselt ülejäänud vee-elustikku (näiteks kalu). Seetõttu on meie veekogude hea seisundi huvides vaja piirata inimtekkelist toitainete reostuskoormust.
Reostuskoormused on Eestis kolmekümne aastaga oluliselt vähenenud. Ühelt poolt on see tingitud ENSV-aegse suurtööstuse lõppemisest ja rahvastiku arvu vähenemisest, teiselt poolt aga suurtest investeeringutest reoveepuhastite rajamisse ja uuendamisse. Pika aegrea vaates on heitveega keskkonda juhitud reostuskoormus Eestis vähenenud mitmekordselt. Tundub, et miinimumtase on saavutatud ning viimaste aastate jooksul on koormused püsinud stabiilsetena.
Ilmekas näide reovee puhastamise mõjust keskkonnale pärineb 1996. aastast, kui hakati puhastama Emajõkke juhitavat reovett. Peale seda on Emajõe vee seisund Tartus paranenud, kuid endiselt on murettekitavad ohtlike ainete ja pestitsiidide jääkide leiud Emajõest. Täpsemat infot Emajõe kohta leiab Tartu linna keskkonnaseisundi ülevaatest.