Ühisveevärk
Ettevõtete poolt esitatud veekasutuse aastaaruannetes kajastatakse ühisveevärgiga ühinenud klientide arvu loastatud asulate põhiselt. Aruandekohustus puudub piirkondade kohta, kus puudub vee-erikasutusluba, kuid teenus võib olla kättesaadav klientidele. Seetõttu esineb erinevusi Terviseameti ja Keskkonnaagentuuri ühisveevärgiga ühinenud elanike osakaalus.
Tänaseks päevaks on saavutatud üsna stabiilne ühinenud klientide hulk ja hüppelist kasvu ei ole tulevikus ette näha. 2021. aasta veekasutuse aruannetes kajastatud elanike osa, kes kasutavad ühisveevärgi teenust on 84%. Võrreldes 2020. aastaga on teenuse kasutajate osakaal justkui langenud, kuid see on tingitud aruandluse andmekogumise metoodika täpsustumisest. Metoodika muutus leidis aset ka 2019. aasta andmete kogumisel, kui veevärkide ja piirkondade põhine aruandlus muutus loa põhiseks ning asulate põhiseks. Ümberkorraldused andmekogumise metoodikates tagavad täpsemad tulemused välistades üksteises sisalduvad andmed ning peegeldavad reaalsust paremini.
Maakondade lõikes sõltub ühisveevärgi teenuse kasutajate osakaal asustustihedusest. Kui domineerivad tiheasustusalad, siis on ka suurem hulk elanikkonnast teenusega varustatud. Kui on suurem osakaal hajaasustusel, siis on ka rohkem levinud individuaalse puurkaevu kasutamine.
Väikseima ühisveevärgi teenuse kasutajate osakaaluga on Hiiu, Põlva, Saare ja Rapla maakonnad, kus kokku paikneb ca 97 000 elanikku. Suurima osakaaluga on Harju ja Ida-Viru maakonnad, kus on kokku ca 747 000 elanikku.
Ühiskanalisatsioon
Tekkinud reovee loodusesse tagasi juhtimine puhastamata kujul ei ole lubatud. Reovesi on olmes, tööstuses või muus tootmises tekkinud vesi, mis ületab kehtestatud heite piirväärtusi ja mida tuleb enne suublasse juhtimist puhastada. Reoveeks peetakse ka ühisvoolsesse kanalisatsiooni juhitud sademevett. Puhastamata reovesi kannab lisaks liigsetele toitainetele edasi ka haigustekitajaid (nt E.coli), mis võivad põhjustada erinevaid tervisehädasid. Joogivee ja looduse reostumise vältimiseks on tänapäevase ühiskonna lahutamatuks osaks reovee kokku kogumine, kas individuaalsete mahutite ja süsteemidega või siis ühiskanalisatsiooniga ning ka selle puhastamine.
Ühiskanalisatsiooni teenuseid kasutavad nii elanikud kui ka ettevõtted. Tänaseks päevaks on saavutatud üsna stabiilne ühinenud klientide hulk, suuremad projektid on lõppenud ja hüppelist kasvu ei ole ette näha. 2021. aasta andmete kohaselt on Eestis ühiskanalisatsiooniga ühendatud ligi 82% elanikest. Näiline kanaliseerituse langus on samuti tingitud eelpool kirjeldatud andmekogumise metoodikate täpsemaks muutumisest. Muutused kanaliseerituses on väikesed ja on vaadeldavad komakohtades, mistõttu ei ole otstarbekas neid joonisel kajastada. Kuna Eesti on küllaltki väike riik, siis mõjutavad statistikat ka üksikud esitamata jäänud aruanded, mis võivad põhjustada näiliseid olukordi kanaliseerituse langusest.
Ühiskanalisatsiooni ja -veevärgi taristud käivad enamasti käsikäes, mistõttu on teenuse kasutajate osakaalude osas jagunemine sarnane. Süsteeme ei ole otstarbekas ehitada piirkondadesse, kus ei ole piisava tihedusega asustust, sest see on üleliia kulukas nii ettevõttele kui ka kliendile. Vähese hulga tarbijatega ei ole võimalik tagada piisavalt soodsat hinda, mis kataks ära kogu teenuse hinna.
Väikseima ühiskanalisatsiooni teenuse kasutajate osakaaluga on Hiiu, Põlva, Saare, Jõgeva, Võru ja Rapla maakonnad, kus kokku paikneb ca 159 000 elanikku. Suurima osakaaluga on Harju ja Ida-Viru maakonnad, kus on kokku ca 747 000 elanikku.
Kanalisatsioonisüsteeme on erinevat liiki: ühiskanalisatsioon, sademeveekanalisatsioon ja ühisvoolne kanalisatsioon. Ühiskanalisatsiooni eesmärk on kokku koguda kasutatud vesi kodudest ja ettevõtetest ning suunata reoveepuhastitesse puhastamisele. Need süsteemid on spetsiaalselt ette nähtud reovee ja kergesti lagunevate tahkete ainete, näiteks tualettpaberi transportimiseks. Ühiskanalisatsioon koosneb torustikust, kaevudest ja pumbajaamadest ning eesmärgiks on reovesi puhastini juhtida. Sademeveekanalisatsioon on mõeldud vihma- ja lumesulamisvee ära juhtimiseks parkimisplatsidelt ja tänavatelt. Erinevalt ühiskanalisatsioonist, mis viib kogutud vee puhastisse, kannab sademeveekanalisatsioon enamasti puhastamata äravooluvee otse keskkonda.
Ühisvoolukanalisatsiooni suunatakse nii olmetegevuste käigus tekitatud reovesi kui ka tänavatelt ära juhitav sademe- ja lumesulamisvesi. Puhastamist mitte vajavast veest saab reoveega segunedes reovesi, mis vajab samuti puhastamist. Reeglina suunatakse ühisvoolses kanalisatsioonis voolav vesi reoveepuhastisse puhastamisele, kuid äärmuslike sademete või üleujutuste ajal ei pruugi reoveepuhasti intensiivse vooluhulgaga hakkama saada. Ühisvoolsest kanalisatsioonist tohib sademevett vihmavalingu ajal ülevoolude kaudu suublasse juhtida koos reoveega vahekorras vähemalt neli ühele.
Ühisvoolse kanalisatsiooni ülevoolud peavad olema projekteeritud nii, et need hakkavad tööle vaid siis, kui suublasse juhitavas heitvees sisaldub üks osa reovett ja vähemalt neli osa sademevett.
Kui ühiskanalisatsioon ei ole ühisvoolne, on tegemist lahkvoolse ühiskanalisatsiooniga, mis on tänapäeval kõige eelistatum variant, et mitte rivist välja lüüa reoveepuhasteid ja saata asjata tegelikult puhast vett puhastusprotsessi. Varasemalt on inimese mugavust ja tööde maksumust silmas pidades ehitatud pigem suures hulgas ühisvoolseid kanalisatsioone sademevee kiireks ära juhtimiseks.
Lahkvoolse kanalisatsiooni osakaal maakonnas oleneb sellest, millal süsteemide rajamisega põhjalikumalt alustati ja milline lähenemine toona valiti. Tänasel päeval arvestatakse lahkvoolse ühiskanalisatsiooni vajalikkusega ning ka rekonstrueerimisel ehitatakse enamasti endine ühisvoolne süsteem ümber lahkvoolseks.
Maakondade lõikes on suurima lahkvoolse kanalisatsiooni osakaaluga Hiiu, Saare, Jõgeva ja Lääne maakonnad – üle 90%. Üsna sarnasel tasemel on Rapla, Võru, Tartu ja Põlva maakonnad, kus lahkvoolse kanalisatsiooni osakaalud jäävad 80% ja 70% vahele. Harju, Pärnu ja Järva maakondades on lahkvoolse kanalisatsiooni osakaalud vastavalt 55%, 54% ja 53%. 47% ja 28% vahele jäävad Viljandi, Ida-Viru ja Lääne-Viru maakonnad. Madalaim lahkvoolse ühiskanalisatsiooni osakaal on aga Valga maakonnas - 19%.
Ühiskanalisatsiooni seisukord
Eestis on üle 17 600 kilomeetri ühiskanalisatsioonitorustikke, mida on vajalik töökorras hoida. Säärases suuruses süsteemi haldamiseks on vajalik igapäevane hooldus, remont ja renoveerimine. Vananenud süsteemidega käib kaasas amortisatsioon, mistõttu esineb ka ühiskanalisatsiooni lekkeid. Kui lekked on nähtaval, sest lekke vesi on pinnale ilmunud, on selle avastamine lihtsam. Kõrvalises kohas immitsev või otse ojja voolav vesi võib aga ka sellisel juhul pikalt märkamata jääda. Lekked, mille olemasolu kohta puuduvad välised tundemärgid saab liigitada varjatud leketeks. Sellisel juhul vesi imbub pinnasesse või äärmisel juhul leiab tee lähedal asuvasse vanasse keraamilisse kanalisatsioonitorusse ning põhjustab selle purunemise.
Maakondades esinevad lekete osakaalud on väga erinevad ning sõltuvad mitmetest asjaoludest: torustiku ehitusest ja vanusest, pinnasest, töökorraldusest ja monitooringust. Arvestades lekete avastamise keerukust on järgnevalt esitatud protsentide näol tegemist vee-ettevõtete poolt antavate hinnangutega.
Eesti keskmine ühiskanalisatsiooni lekete osakaal on 3,6%. Aruandluse raames esitatud andmete kohaselt lekked Ida-Viru ja Võru maakonnas puuduvad. Tartu maakonnas on lekete osakaal tagasihoidlikud 0,8%, järgnevad Saare ja Lääne-Viru maakonnad vastavalt 1,6% ja 1,7%. Harju, Jõgeva, Viljandi, Põlva ja Valga maakonnad püsivad Eesti keskmise piirimail – 2,6% ja 4,4 % vahel. Järva, Pärnu ja Rapla maakonnad püsivad 5,7% ja 7,8% vahel. Üle 10% lekked esinevad Hiiu ja Lääne maakondades – vastavalt 12,5% ja 17,2%.
Lekke üheks tunnuseks on vee vooluhulk, mis võib olla äärmiselt erinev. Vooluhulga järgi on võimalik oletada ja hinnata lekke olemasolu, kuid asukoha määramine on selle põhjal võimatu. Seetõttu on ettevõtetel kasutusel erinevad lekete ennetamise ja kontrollimise meetmed. Laialt on levinud visuaalne kontroll objekte külastades. Peaaegu igas maakonnas on kasutusel ka videokontroll ning pea pooltes maakondades kasutatakse kontrollimiseks surveteste. Ennetavate meetmetena on kasutusel vooluhulkade jälgimine, torustike läbipesu ja kaugmonitooring. Meetodid on üldistatud tuginedes ettevõtete vabatekstiväljalisele seletusele ning võib esineda olukordi, kus ettevõte ei ole kõiki kasutatavaid meetodeid kirja pannud, mistõttu need on maakondades kasutamise arvestusest välja jäänud.
