Juba antiikajast on inimesed püüdnud oma nime kuidagimoodi jäädvustada kas ajalukku või maailmakaardile. Kas midagi suurt hävitades, mõnd kuulsust maha koksates või maid avastades.
Siinkohal meenutaksin veel üht võimalust. Vähem kui Eesti keskmise kuupalga eest saaksime kõik Euroopa kaardile. Siiski mitte kõik ning mõni õnnelik pikemaks, teised lühemaks ajaks. Ja kel veab, satuvad ka ajalukku. Sest tegid ilma oma nimega. Kirutavaks.
Näiteks tuleb miljonite ameeriklaste mällu Andrew, Ivani või Jeanne’i nime kuuldes hoopiski mitte Andrew Lloyd Webber, Ivan Julm või Orleans’i neitsi, vaid eeskätt 2005. aasta tapjad orkaanid. (Muide, nimetatud suurtormide nimed on “pensionile saadetud” ja 2010. aastal möllasid Atlandil nimetatute asemel juba Alex, Igor ning Julia).
Nimed ka lihtsaile rõhkkondadele!
Seni on nimesid ikka pandud vaid orkaanidele-taifuunidele. Vaestele eurooplastele jagus vaid nn orkaani tugevusega puhuvaid tuuli, korralikud suurtormid jäid õnneks troopilistele laiustele.
Kuni 1954. aastal hakkas Saksa naissünoptik Karla Wege (teatavasti on mõnel maal Karlad naised ja Inged – mehed) panema ka täiesti tavalistele madal- ja kõrgrõhkkondadele nimesid. Alguses said tsüklonid kui enam pahandust tekitavad, naiste, rahulikumad antitsüklonid aga meeste nimesid.
Ja nagu tavaliselt säärastel juhtudel, sekkusid feministid. Nende protestide tulemusel on nüüd ühel aastal (nagu tänavu) kõik tsüklonid naisssoost ning antitsüklonid meessoost, järgmisel aastal on aga kõik vastupidi. Näiteks äsja tõi tugevat tuult ja laia lund siiapoole Monika, päikest näitas siivsaks viivuks aga Peter.
Raha teeb ristiisaks (nagu maffias)
Ilmast ilma on vist kõikjal ilmategijail rahaga kitsas käes. Kaheksa aastat tagasi juhtus see Berliini Vabaülikooli inimestega. Sünoptik Thomas Dümmelil tuli hiilgav idee hakata õhurõhkkondadele ristiisasid leidma, muidugi raha eest. Tsükloneid hinnati odavamateks (neid on Euroopas aastas keskelt läbi 160, antitsüklonite 55 vastu) – nende nime eest tuleb välja käia 199 eurot, kõrgrõhkkondade hind pakuti aga saja võrra kõrgemaks! Äriidee oli hea ning raha muudkui kogunes.
Seega tasus mäng küünlaid, nagu öeldakse. Vaid üks näide. 2005. aasta jaanuarikuise uputuse, pimeduse ning metsalangetuse tõi meile tugev torm Erwin, nimetatud kellegi Erwin Kohli poolt, temale järgnes paari päeva pärast pea sama kõva tegija Gero (ristiisaks Gero Thieme).
Muide, äsjase lumetormi ristiema õiguse ostis endale keegi Monika Pfrengle-Sewing.
Nüüd soovitus. Kes soovib näha oma pandud nimega õhukeerist Euroopa kaardil, peab arvestama sellega, et järgmise aasta rõhkkonnad on oma nime juba saanud, sest nimemüüki eelpool nimetatud ülikooli meteoroloogiainstituudis (aadressil @email) alustatakse tavaliselt oktoobri alguses. Peate arvestama ka sellega, et kui tahate edaspidi anda oma poliitilise vastase või ülemuse nime mõnele vastikule tormile, siis 2011. aastal oleks ta olnud meessoost, 2012. aastal aga jällegi naissoost!
Üldiselt on taoline nimepanek kaunis ohtlik tegevus – meenutagem vaid Austraalia meteoroloog Clement Wragge saatust. Kui saja aasta eest tekkis sealsel valitsusel raskusi ilmateenistuse rahastamisel, hakkasid riiki ründama ministrite nimedega tsüklonid. See oli suur viga – orkaanide ristiisa lasti föderaalteenistusest lahti.
Ain Kallis