Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniteenus ehk veeteenused on kõik kodumajapidamistele, riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele, avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele ning füüsilistele isikutele osutatavad teenused, nagu pinna- või põhjavee võtmine, paisutamine, tagavaraks kogumine, töötlemine ja jaotamine ning reovee kogumine kanalisatsiooni ja puhastamine ning heitvee suublasse juhtimine. Veeseadus (VeeS)
Andmeid ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniteenuse ning taristu kohta kogub Keskkonnaagentuur veekasutuse aruandega. Teenusega kaetuse kohta koguvad andmeid ka teised asutused ja andmekogumise metoodikate erinevuse tõttu võivad ka tulemused mõneti erineda. Samuti on ajas täienenud ka veekasutuse aruanne, mistõttu on teenusega kaetuse andmestik täpsemaks muutunud.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniteenus
Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenusega kaetud elanike osas on saavutatud küllaltki stabiilne tase ja hüppelist teenuse kasutajate kasvu ette näha ei ole. Veeteenusega liitunute arv on viimaste aastate lõikes püsinud ja graafikul esinev osakaalude langus on eelkõige tingitud andmekogumise metoodika täpsemaks muutumisest. Metoodikat on ajas tõhustatud eesmärgiga välistada üksteises sisalduvaid ning topelt esitatud andmeid. Lisaks mõjutavad statistikat ka üksikud esitamata jäänud aruanded, mis võivad põhjustada näilisi olukordi teenusega kaetuse langusest.
Maakondade lõikes sõltub veeteenuse kasutajate osakaal piirkonna asustustihedusest. Tiheasustusaladel on teenusega kaetud suurem osa elanikkonnast, hajaasustusaladel väiksem osa. Piirkondades, kus teenusega kaetus on madalam, on levinum erakaevude ja kogumissüsteemide kasutamine. Süsteeme ei ole otstarbekas ehitada piirkondadesse, kus ei ole piisava tihedusega asustust, sest see on üleliia kulukas nii ettevõttele kui kliendile. Vähese hulga tarbijatega ei ole võimalik tagada mõistlikku teenuse hinda, mis kataks ära ka teenuse osutamisega kaasnevad kulud. Ühisveevärgi ja -kanalisatsioonitaristud käivad enamasti käsikäes, mistõttu on teenuse kasutajate osakaalude osas jagunemine sarnane.
Taristu
Kui veevärgisüsteemid on üldjuhul ühetaolised, siis kanalisatsioonisüsteeme on erinevat liiki: ühisvoolne, lahkvoolne ja poollahkvoolne ühiskanalisatsioon. Ühiskanalisatsiooni üldine eesmärk on kokku koguda kasutatud vesi majapidamistest ja ettevõtetest ning suunata reoveepuhastitesse puhastamisele. Need süsteemid on spetsiaalselt ette nähtud reovee ja kergesti lagunevate tahkete ainete, näiteks tualettpaberi, juhtimiseks. Ühiskanalisatsioon koosneb torustikust, kaevudest ja pumbajaamadest, mille koostoimel jõuab reovesi puhastisse.
Ühisvoolse süsteemi puhul suunatakse samasse kanalisatsiooni nii olmetegevuste käigus tekitatud reovesi kui ka tänavatelt ärajuhitav sademe- ja lumesulamisvesi. Puhastamist mittevajavast veest saab reoveega segunedes reovesi, mis vajab samuti puhastamist. Reeglina suunatakse ühisvoolses kanalisatsioonis voolav vesi reoveepuhastisse puhastamisele, kuid äärmuslike sademete või üleujutuste ajal ei pruugi reoveepuhasti intensiivse vooluhulgaga hakkama saada. Ühisvoolsest kanalisatsioonist tohib sademevett vihmavalingu ajal ülevoolude kaudu suublasse juhtida koos reoveega vahekorras vähemalt neli ühele. Ühisvoolse kanalisatsiooni ülevoolud peavad olema projekteeritud selliselt, et need hakkavad tööle vaid siis, kui suublasse juhitavas heitvees sisaldub üks osa reovett ja vähemalt neli osa sademevett.
Lahkvoolsed kanalisatsioonisüsteemid on tänapäeval eelistatumad. Lahkvoolsete süsteemide puhul juhitakse reo- ja sademevett eraldi, mis võimaldab puhastamist mittevajavat vett looduslikul kujul keskkonda tagasi juhtida ja seeläbi reoveepuhastite töökoormust vähendada. Lahkvoolsete süsteemide lahutamatuks osaks ongi sademeveekanalisatsioon, mis on mõeldud vihma- ja lumesulamisvee ärajuhtimiseks parkimisplatsidelt ja tänavatelt. Poollahkvoolsete süsteemide puhul on osa taristust ühisvoolne ja osa lahkvoolne.
Lahkvoolse kanalisatsiooni osakaal maakonniti oleneb sellest, millal süsteemide rajamisega põhjalikumalt alustati ja milline lähenemine toona valiti. Tänapäeval arvestatakse lahkvoolse ühiskanalisatsiooni vajalikkusega ning ka rekonstrueerimistööde käigus ehitatakse üldjuhul ühisvoolsed süsteemid lahkvoolseteks.
Eestis ulatub veeteenuste pakkumiseks vajaliku taristu kogupikkus üle 17 000 km. Niivõrd mastaapse süsteemi haldamiseks on vajalik igapäevane hooldus, remont ja renoveerimine. Vananenud ja amortiseerunud süsteemides esineb ka lekkeid. Lekke üheks tunnuseks on vee vooluhulk, mille järgi on võimalik oletada ja hinnata lekke olemasolu, kuid asukoha määramine on selle põhjal võimatu. Lekkeid, mille puhul puuduvad selgelt nähtavad ilmingud nimetatakse varjatud leketeks. Sellisel juhul imbub vesi pinnasesse või äärmisel juhul uuristab käigu lähedal asuvasse vanasse keraamilisse kanalisatsioonitorusse ning põhjustab selle purunemise. Seetõttu on ettevõtetel kasutusel erinevad lekete ennetamise ja kontrollimise meetmed. Levinuim meede süsteemide heakorras veendumiseks on objektide kohapealne kontroll. Üha enam teostatakse taristu kontrollimiseks ka videokontrolle ja surveteste. Ennetavate meetmetena on kasutusel vooluhulkade jälgimine, torustike läbipesu ja kaugmonitooring. Maakonniti on lekete osakaalud väga erinevad ning sõltuvad mitmetest asjaoludest - torustiku ehitusest ja vanusest, pinnasest, töökorraldusest ja monitooringust.