Inventuur
2024. aastal moodustas põllumajandussektor 14,65% Eesti kasvuhoonegaaside koguheitest (koos LULUCF sektoriga), kui arvestada välja põllumaa ja rohumaade mulla süsinikuvaru muutus. Sektori heide oli kokku 1,78 miljonit tonni CO2 ekvivalenti. Kui arvesse võtta ka LULUCF sektoriga seotud põllumaa ja rohumaade heide, ulatus põllumajanduse heitkogus 2,56 miljoni tonni CO2 ekvivalendini. 2023. aastaga võrreldes tõusis heitkogus (sh põllumaa ja rohumaade mulla C varu muutus) 1,9%. 1990. aastaga võrreldes on heitkogused langenud 34,68%.
Suurima osa põllumajandussektori heitkoguses moodustasid heitkogused kariloomade elutegevusest ja majandamisest (soolesisene fermentatsioon, sõnnikukäitlus, karjatamine) (32,95%), seejärel heitkogused maaharimisest (LULUCF) (30,37%) ja maaharimisest (põllumajandus) (27,77%) ning kütuste kasutusest (8,91%).
Heitkoguste vähenemine alates 1990. aastast on tingitud peamiselt kariloomade arvu kahanemisest ning sünteetiliste (lämmastik)väetiste ja loomasõnniku kasutamise vähendamisest põldudel pärast Nõukogude Liidu turgude kokkuvarisemist. Samuti jäeti palju põllumaid maha tänu kohaliku toidu nõudluse langusele, mis omakorda oli tingitud odavate importkaupade saadavusest avanenud turgudel.
Mahajäetud põllumaa liigitub põllumaa alla (kui tootmisest kõrvale jäetud maa-ala), kuid märkimisväärne osa põllumaast on viidud ka rohumaade ning metsamaade alla. Selle on tinginud vähenenud vajaduse põllumaa järele. Alates 2005. aastast on põllumaade harimine olnud taas tõusutrendis tänu ELi investeeringutele ja toetustele Eesti põllumajandussektorile, ekspordivõimaluste kasvule ning mahepõllumajanduse populaarsuse kasvule. Maa-alade muutmine põllumaaks on toimunud peamiselt rohumaade arvelt.
Heitkoguste mõningast vähenemist on näha perioodil 2008–2010, mis oli tingitud majandussurutisest. Pärast 2010. aastat, kui majandusolukord paranes, hakkasid nii põllumajandustoodang kui ka sektori heitkogused taas stabiilselt kasvama.
Põllumajandusloomade arvukust on viimastel aastatel mõjutanud energiakriis EL-is, mis põhjustab kõrgemaid hindu väetistele, energiale ning söödale. Oluline heitkoguseid mõjutavtegur on ka ilmastikutingimused – viimastel aastatel on palju ette tulnud kas põuaseid või liigniiskeid suvesid, seega on põllukultuuride saagikused aastate lõikes väga kõikuvad.
Põllumajanduses kasutatavate kütuste heitkogused on alates 1990. aastast üldiselt vähenenud. Peamisteks languse põhjusteks on olnud ettevõtete arvu vähenemine ja tootmise ümberstruktureerimine, mille tulemusena on vähenenud eelkõige statsionaarsetest põletusseadmetest tekkivad heitkogused. 2011. ja 2014. aastal kasvasid heitkogused ajutiselt diislikütuse suurema tarbimise tõttu, kuid alates 2016. aastast on need taas langustrendis, peamiselt kerge kütteõli kasutuse vähenemise tõttu.
Pikas perspektiivis on näha liikurmasinate, eelkõige traktorite, kütuse tarbimise kasvu, mis on seotud maaharimisega. Selle tulemusena moodustavad liikurmasinate heitkogused 2024. aastal suurema osa põllumajandussektori kütuste tarbimise koguheitest.
Põllumajandussektori heitkoguste hinnangute tegemiseks vajalikud algandmed tulenevad põhiliselt Statistikaametist (loomade arvud, piimakus, põllukultuuride saagikused, toodang ja pindalad, lupjamine, mineraalväetiste kogused, maaharimisviisid, põllumajanduses kasutatavate kütuste kogused), keskkonnaotsuste KOTKASe andmebaasist (sõnnikukäitlussüsteemide jaotused), Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametist (PRIA) (hobuste arvukus, ammlehmade liikumised nende karjatamisteguri arvutamiseks), Maaelu Teadmuskeskusest (METK) (eksperthinnangud erinevate põllukultuuride mõju kohta mulla C varule) ning Keskkonnaagentuuri Statistilisest metsainventuurist (SMI) (põllumaade ja rohumaade pindalad).
Prognoos
Prognoosi järgi on aastaks 2050 on põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogused koos LULUCF sektori maaharimisega ligikaudu 49,6% väiksemad võrreldes aastaga 1990 ning 3,4% väiksemad võrreldes aastaga 2023. Ilma LULUCF sektori maaharimiseta on heitkogused 54,2% väiksemad võrreldes aastaga 1990 ning 4,2% väiksemad võrreldes aastaga 2023.
Põllumajandussektori prognooside koostamisel kasutatakse peamiste eeldusena erinevate põllumajandusloomade arvu, põllukultuuride toodangut, sõnnikukäitlussüsteemide jaotust, põllumajandusmaade pindala lüpsilehmade piimatoodangut, sektoris kasutatavate erinevate väetiste koguseid.
Põllumajandussektori suurimad heitkoguste allikad pärinevad kariloomade elutegevusest ja põllumajandusmaadelt (sh mineraal- ja orgaaniliste väetiste kasutamine), kuid nende heitkoguste vähendamine on keeruline, kuna need on otseselt seotud toidu tootmisega. Oluliselt mõjutab heitkoguseid loomade arvukus – kõikide loomagruppide arvukus on viimastel aastatel olnud pigem langustrendis (Sigade Aafrika katk; põllumajanduse keeruline olukord riigis viimastel aastatel (energiakriis, hinnatõusud, Venemaa sanktsioonid jne)). Rolli mängib ka ilm, sest põuasete või liigniiskete suvede tõttu kõigub ka põllukultuuride saagikus.
Languse taga on võrreldes aastaga 2050 peamiselt vähenev kariloomade arv ja mineraalväetiste kasutamine ning biogaasijaamade arvu suurenemine.
Põllumajandussektori meetmed, millel on suurim mõju kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele on mahepõllumajanduse ökokava toetus, mis mõjutab mineraalväetiste kasutust, ja loomade heaolu toetus, ilma milleta suureneks põllumajandusloomade arv.
Vastavusskeem IPCC juhiste järgi kasutatavate ja Eesti poliitikakujundamises kasutatavate kasvuhoonegaaside kategooriate vahel: Sektorite jaotus.jpg