Ida-Virumaa on üks Eesti põnevamaid maakondi, ka kliimalt. Ja selle suurim linn on ühtlasi riigi sügispealinn!
Ida-Viru Ettevõtluskeskus tellis 2020. aasta kevadel Tartu ülikoolilt töö, mille eesmärk oli fikseerida Ida-Virumaal asuvad Eesti turistlikud rekordpaigad. Selgus, et maakond on rikas erinevate Eesti ja isegi Baltimaade rekordite poolest, mis puudutavad nii loodust kui ka inimühiskonda.
Töö üks koostajatest, geograafiaosakonna dotsent Taavi Pae tõdes: “Töö tulemusel võib öelda, et Ida-Virumaa on Eesti rekordite rikkaim piirkond. Humoorikalt väljendudes – Rekordimaa.” Tippmargilisi kohti sai töö lõppraportisse kokku 34. Osa neist on seotud ka paikkonna kliimaga.
Ida-Virumaad on kutsutud Eesti Siberiks, kuna suur osa tema pindalast on kaetud ürgse taigataolise okasmetsa ja laialdaste soodega.
Ta on ka teiste „osariikidega“ võrreldes sagedamini tunda saanud siberlikku pakast. Samas pole maakondlikul tasemel õige lugeda Ida-Virumaad Eesti metsaseimaks piirkonnaks. Kõige metsasem maakond Eestis on Hiiumaa (metsasus 67,9%), Ida-Virumaa vastav näitaja on aga 66,5%. Ka soode pindala mõttes on siinsetele suurtele soodele mujal Eestis võistlejad olemas – eelkõige siis Lääne-, Tartu- ja Pärnumaal. Puhatu soostikku aga võib lugeda Eesti suurimaks soostikuks – koosnedes küll paljudest erinevatest sooaladest, võime tänasel hetkel tema kogupindalaks lugeda 160 km2.
Kohalikku mikrokliimat mõjutavad peale metsade ja soostike veel arvukad „mäed“. Neist pole looduslikud eriti kõrged – Uljaste oos 95 meetrit merepinnast (suhteline kõrgus 30 m). Lisaks looduslikele on Ida-Virumaa tunnuspinnavormideks tehispinnavormid. Need on seotud põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega. Sageli nimetatakse neid kõiki tuhamägedeks, samas on nad oma tekkelt erisugused. Kohtla-Järve poolkoksimägesid on kutsutud ka Ida-Viru või Kohtla-Järve keskahelikuks. Suurima mäe kõrguseks on mõõdetud 167 meetrit, selle suhteline kõrgus (116 m) aga ületab isegi Vällamäge (85 m). Turismiteatmikes on seda mäge kutsutud Baltikumi kõrgeimaks tehismäeks. Tuntuks on saanud ka Eesti oma „tulemägi“ – Kukruse aherainemägi, mille sisemus põleb juba oma pool sajandit.
Eesti kõige suuremaks alaks, kus maastik on täielikult ja endises olekus taastumatult muudetud, on Narva põlevkivikarjäärid, arvatavasti suurimad maailmas (135 km2). Lisaks siia veel Eesti suurim tehisveekogu – Narva veehoidla (pindala 110 km2, Eestile kuulub sellest 17 km2).
Ida-Viru maakond on kolmest küljest veega ümbritsetud – Soome laht, Narva jõgi koos veehoidlaga ning Peipsi järv. Sealsed liivarannad on ühed pikimad Euroopas (Peipsiäärne 32, Narva-Jõesuus 9,5 km). Turismi kontekstis on mainitud, et tegemist on Eesti järverikkama alaga, kus 30 ruutkilomeetril asub 40 järve.
Ida-Virumaa kliima iseärasusi saab iseloomustada kolme ilmajaama – Narva, Narva-Jõesuu ja Jõhvi andmete põhjal. Juba 1864. aastal otsustas Venemaa mereministeerium rajada Läänemere rannikule korraliku vaatlusjaamade võrgu. Narva linna pidi tulema II järgu meteojaam. Jaama rajamiseni jõuti põhiliselt Eestimaa Statistika Komitee initsiatiivil alles 1866. aastal. Kaks aastat hiljem lisandus vaatlusjaam ka Narva-Jõesuusse.
Esimeste aastate andmed mainitud jaamadest pakuvad peamiselt ajaloolist huvi. Näiteks ei olnud Narva-Jõesuus 1890. aastal baromeetri juures termomeetrit, mistõttu ei saadud õhurõhu tõelisi väärtusi arvutada. 1898. aastal märgiti inspektori poolt, et tuulelipul oli kerge tahvel teadmata ajast katki, sadememõõduanumad ei pidanud vett, olid ebasobivalt paigutatud jne (A. Raik, Eesti meteoroloogiajaamade võrgu kujunemise ajaloost, EGS aastaraamat 1960/61). Eripärasusi oli mõõtevahendites ka hiljem – 1920. aastal püstitatud tuulelipu kõrgus maapinnalt oli kolm korda kõrgem praegustest – 29,3 meetrit!
Eesti jahedaim kant
Maakonnas on kaks tähtsat linna – Jõhvi kui administratiivne keskus ja Narva kui Eesti üks suuremaid linnu (pealegi kui riigi sügispealinn).
Kuna Narva ilmaolusid iseloomustav jaam on viimastel aastakümnetel oma asukohta muutnud (näiteks oli ajavahemikul 2000-2013 Narva-Jõesuus, nüüd asub Narva lennujaamas Olgina külas, 5 km kaugusel kesklinnast), siis maakonnas praegu kasutusel olevad kliimanormid (aastad 1981-2010) on arvutatud ainult Jõhvi meteoroloogiajaama kohta. Seega saab Narva ja Jõhvi kliimat paremini võrrelda vaid kasutades varaseimaid kliimanorme.
Aastail 1971–2000 oli Narva aasta keskmine õhutemperatuur 4,9 °C, Jõhvis aga 4,7 °C. Viimane näit ületas napilt Eesti viimaste aastakümnete madalaima aasta keskmise õhutemperatuuriga Väike-Maarja jaama 0,1 kraadiga.
Viimase poolsajandi kõvemad pakased registreeritud just Narvas ja Jõhvis: nii mõõdeti 1978. aasta 30. detsembril Narvas –42,6 °C (maapinnal isegi –50°!) ja Jõhvis –41,0 °C. Seega võib Ida-Virumaad pidada Eesti kõige külmemaks maakonnaks, vähemalt viimasel ajal.
Ida-Virumaa kliimanäitajaid
Aasta keskmine õhutemperatuur aastaist 1981–2010 ehk norm on Jõhvis 5,1 °C (võrdluseks Väike-Maarjas 4,9° ja Jõgeval 5,3°), juuli keskmine on seal 17,0 °C, nagu ka Ristnas või Kuusikul, külmima kuu – veebruari keskmine on –6,0 °C, nagu Väike-Maarjas. Narva suur aastase õhutemperatuuri amplituud – 23,8 kraadi – viitab samuti paikkonna kontinentaalsusele (väikseim Ristnas 19,4°).
Eesti kliimarekordite tabelisse on läinud sisse kõige madalaim kuu keskmine õhutemperatuur –18,1 ˚C (jaanuar 1987. Narva). Sel kuul valitses enamuse ajast krõbe talvekülm. Minimaalseim õhutemperatuur mõõdeti 10. jaanuaril, mil see langes –37,3 kraadini.
Kõige soojema kuu rekord saadi naaberjaamast, kus juuli keskmiseks õhutemperatuuriks arvutati 2010. aastal Narva-Jõesuu rannikujaamas +23,4 °C (norm 16,9 °C). Ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsis sellal enamikel päevadel üle +20 kraadi, vaid üksikutel päevadel jäi sellest madalamaks. Maksimaalne õhutemperatuur kerkis mitmel päeval üle +30 kraadi, kõrgeim näit +34,5 ˚C mõõdeti 28. juulil. Öine miinimum alla +13 kraadi ei langenud.
2010. aastal oldi ka Eesti maksimaalse õhutemperatuuri uuele tipptulemusele väga lähedal, kui 7. augusti pärastlõunal mõõdeti Narva-Jõesuus +35,4 kraadi ehk vaid 0,2 kraadi kehtivast rekordist vähem. Rekordi nurjas Venemaalt Eestisse kandunud metsatulekahjude suits, mis nõrgendas maapinnale jõudvat päikesekiirgust ning jahutas soojust.
Ida-Virumaa paistab silma sademete rohkuse ning intensiivsuse poolest. Nii registreeriti 1923. aastal Narva-Jõesuus aastaseks sademekoguseks 1030 mm, Jõhvis on mõõdetud aga mitmel korral tõelist paduvihma: 3,34 mm/min (23.07.1957), 0,94 mm/min (03.08.1978) ja 0,80 mm/min (31.08.2003). Kohaliku uputuse korraldas tugev vihm 5.–6. augustil 2003. aastal Kohtla-Järvel ja Jõhvis. Ilmajaama andmetel sadas ööpäevaga maha 131 mm. Maavalitsus hindas valingu otseseks kahjuks 838 000 krooni, kaudsed ulatusid üle 11 miljoni krooni! Kohtla-Järvel on ka varemalt mõõdetud paduvihmasid (100 mm 02.09.1936).
Rohked on ka talvised sademed. Juba 1708. aasta oktoobris olevat Narva kanti katnud poole mehe kõrgune lumi. Esimest lund on sadanud Jõhvis 24. septembril 2019. aastal, hilist aga 17. juunil 2014. aastal. Kaugel 1921/1922 talvel püsis Illukal paks lumi maas 186 päeva– maikuuni välja. Veel aprillis oli lumikatte paksuseks 82 cm. Vasknarvas püsis lumi maas veidi vähem – 173 päeva. Metsas on kõige tüsedam lumekiht mõõdetud Tudus – 76 cm 1966. aasta veebruaris.
Aastakümneid oli Eesti lumikatte paksuse rekordiks 1924. aastal Pagaril mõõdetud 98 cm. Lumikatte teatmiku andmeil oli Jõhvis aastail 1962–2001 jõuluõhtuks püsiv lumikate maas 83% juhtudest.
Talvistest sademetest on maakonnas märkimisväärsed ka härmatise, jäite ja lumeladestuse näitajad. Teralist härmatist esines ajavahemikul 1991-2005 õige sageli (2003. aasta jaanuaris Jõhvis 168 tunni kestel). Ohtliku lumeladestuse maksimaalne kaal traatidel ulatus 2001. aasta novembris Narva-Jõesuus 264 grammini meetri kohta.
Eesti kliimarekordite tabelisse on jõudnud ka Ida-Virumaal püstitatud tulemused veetaseme ja õhurõhu näitajate osas:
- Madalaimaks Eesti rannikualal mõõdetud veetasemeks on -122 cm (9. jaanuar 1914, Narva-Jõesuu). Erakordselt madala veetaseme põhjuseks oli kuivavõitu jõgi ja idasuunaline tuulepagu.
Paar päeva oli Eesti idaosas kestnud tugev torm, 10. jaanuaril jäid Peterburi ja Narva vahel liikunud rongid lumehangedesse kinni. Kiirelt muutusid nii baromeetri kui veetaseme näidud. „Meil on viimastel päevadel haruldase mere ning õhu tujukusega tegemist olnud. [—] Tallinnas müristas SO tuul sekundis 30-35 meetrit. See on juba hirmus kiirus ning siit algab see kohutav maru, mida võõrkeelse sõnaga orkaniks nimetatakse“ (Päevaleht, 10.01.1914). „Haruldaselt madal vesi on viimase tormi ajal meie lahes olnud, sest Ida tuul vee ulgumerele paisutas. Mõned laevad on sadamas põhja kinni jäänud“ (Päevaleht, 12.01.1914). - Kõrgeim mõõdetud õhurõhk merepinnal 1057,2 hPa (793 mmHg), 21. november 1993, Narva. Õhurõhk hakkas tõusma 19. novembri õhtul ning tõusis kuni 21. novembri keskpäevani, mil õhurõhk oli 1057,2 hPa. Seejärel hakkas õhurõhk tasapisi langema.
Klimaatilistest aastaaegadest
Kevad – (kitsamas mõttes) algab teatavasti koos taimede vegetatsiooniperioodi algusega, s.o siis, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõuseb püsivalt üle +5 °C. Keskmine klimaatilise kevade algus on Jõhvis 23. aprillil (Eesti kliima minevikus ja tänapäeval, 2013).
Suvi – aeg, kui ööpäevane keskmine õhutemperatuur püsivalt ületab +13 °C, saabub Ida-Virumaale keskmiselt juuni algupäevil. Jõhvis algab suvi 4. juunil. Sügise alguseks peetakse ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsivat langemist alla +13 °C, saabuvad öökülmad, valmivad suviviljad. Selle aastaaja keskmine alguskuupäev on Jõhvis 1. september (võrdluseks: Pärnus 10. september).
Talve – kitsamas mõttes ehk päristalve algus on määratletud püsiva lumikattega perioodi algusega. (Paljudel aastatel ei pruugi saartel sellist aega saabudagi). Keskeltläbi peaks klimaatiline talv saabuma Jõhvis 2. detsembril.
Ida-Virumaa ilmarekordid
- kõige madalam õhutemperatuur on -42,6 °C, mis mõõdeti 30. detsembril 1978. aastal Narva meteoroloogiajaamas;
- kõige kõrgem õhutemperatuur on +35,4 °C, mis mõõdeti 7. augustil 2010. aastal Narva-Jõesuu rannikujaamas;
- maksimaalne ööpäevane sajuhulk on 116 mm, mis mõõdeti Jõhvi meteoroloogiajaamas 26. augustil 2008. aastal;
- maksimaalne lumikatte paksus on 82 cm, mis mõõdeti 12. märtsil 2011. aastal Jõhvi meteoroloogiajaamas;
- maksimaalne tuulepuhang on 32 m/s, mis mõõdeti 31. detsembril 1975. aastal Jõhvi meteoroloogiajaamas.
Ida-Virumaal aegade jooksul töös olnud ilmajaamad leiad allpool olevalt kaardilt: