Õhukvaliteedi raamdirektiivist tuleneb neli tütardirektiivi, mis käsitlevad konkreetseid saasteaineid ning millega kehtestatakse nimetatud saasteainetele siht- ja piirväärtused.

Õhusaaste on kompleksne segu keemilistest ainetest, peentest osakestest ja ainesest, mis mõjutab atmosfääri looduslikku koostist.

Välisõhu hea kvaliteet määrab õhu puhtus ehk võimalikult väike saasteainete sisaldus.

Halvenenud õhukvaliteeti peetakse üheks suurimaks keskkonnast tulenevaks terviseriskiks, sest õhusaaste avaldab märkimisväärset mõju rahva tervisele

Euroopa Liidus jõustus 1996 aastal õhukvaliteedi hindamise ja juhtimise direktiiv 96/62/EC (õhukvaliteedi raamdirektiiv), mille põhjal luuakse raamistik välisõhu kvaliteedi hindamiseks ja juhtimiseks liikmesriikides.

Ülemaailmselt on õhusaaste vältimiseks ja kontrollimiseks välja töötatud erinevaid programme, konventsioone ning õigusakte, et kaitsta keskkonda, inimese tervist, heaolu ja vara.

Eesti on alates 2000. aastast Piiriülese õhusaaste kauglevi Genfi konventsiooni (CLRTAP) kohaselt esitanud andmeid riigi summaarsete ja valdkondlike heitkoguste kohta. Välisõhu saasteainete heitkogused arvutatakse erinevate tegevusalade kohta nii paiksete kui ka hajusheiteallikate lõikes. Peamiste saasteainete heitkogused Eestis on perioodil 1990–2024 vähenenud märkimisväärselt.

Töö käigus analüüsiti Eestis kehtivaid künniseid ja loastatavaid tegevusvaldkondi ning kaardistati olemasoleva süsteemi kitsaskohti.