See elupaigatüüp hõlmab eelkõige allikasoid, kuid ka ümbritseva soota allikaid, mis on olulised elupaigad mitmetele haruldastesse liikidesse kuuluvatele loomadele ja taimedele. Allikad ja allikasood paiknevad seal, kus põhjavesi voolab või igritseb maapinnale – nõlvade ning veerude jalamil või veekogude kalda-alal. Eestis teatakse olevat umbes 3000 allikat, neist enamik on väikesed (vooluhulk alla...

Valgest ja tumedast nokkheinast Rhynchospora alba, R. fusca, vahelmisest ja ümaralehisest huulheinast Drosera intermedia, D. rotundifolia, harilikust sookollast Lycopodiella inundata moodustunud väga püsivad esikkooslused avatud märjal turbaalal, mõnikord ka liival. Vaipsoodes, rabades, samuti immitseva veega või külmaerosiooniga märgadel nõmmealadel, uhtealadel ja oligotroofsete järvikute...

Siirdesoo on vaheaste madalsoo arengus kõrgsooks ehk rabaks. Kui mätta- ja peenravahede taimed ammutavad siin enamiku toitaineid veel põhjaveest, siis mätastel ja peenardel kasvavad taimed oma juurtega enam põhjaveeni ei küüni ning toituvad peamiselt sademeveega toodavast ainesest. Seetõttu kasvavad mättavahedes madalsoole omased tarnad ja teised rohttaimed, mätastel aga lisaks turbasammaldele...

Siia elupaigatüüpi arvatakse kuivendamisega rikutud rabad, kus turbateke on katkenud ning algne, looduslikule rabale omane taimestu tugevasti muutunud või kadunud. Taastumisvõimelisteks peetakse neist selliseid, mille veerežiimi on võimalik ennistada, nii et kolmekümne aasta jooksul võiks taastuda turbatekkeks vajalik taimkate. Kuivendatud rabadel pole kaitseväärtust, ent nad võivad olla olulised...

Rabad ehk kõrgsood on soode arengu viimane aste, kus taimede surnud osadest ladestunud turvas on juba nii tüse, et taimede juured ei küüni enam toitainerikka veeni: toitaineid toovad rabasse peamiselt sademed. Turbakihi keskmine tüsedus Eesti rabades on 3,2 meetrit, seni teadaolevalt tüsedaima turbalasundiga Vällamäe soos 17 meetrit. Raba taimestus valitsevad turbasamblad ja puhmastaimed...

Looduslikud või poollooduslikud (kunagi inimkätega rajatud) männikud, harvem ka lepikud rannikuluidetel. Puurinne ning alustaimestik hästi väljakujunenud, põõsarinne puudub või koosneb peamiselt kadakast. Seda elupaigatüüpi leidub rohkem Edela-Eesti rannikul Iklast Pärnuni, Põhja- ja Loode-Eestis (Nõva, Roosta, Naissaare), kuid ka mujal vanadel rannikuluidetel. Hõlmab Paali kasvukohatüüpe 1121...

Puiskarjamaal vahelduvad avatud niidulapid hõreda metsa, puudetukkade või põõsastikega. Rohukamar, mille moodustavad eeskätt niidutaimed, on kujunenud pikaaegse karjatamise mõjul ning püsib vaid juhul, kui jätkub tavapärane kasutus. Puurindes kasvab sageli laialehiseid liike (näiteks tamme), rohurindes hakkavad silma karjamaaumbrohud (luht-kastevars, tuliohakas jt). Siia kuuluvad osalt ka kestva...

Sellesse elupaigatüüpi kuuluvad Eestis ooside, moreeniküngaste ja voorte lagedel ning nõlvadel kasvavad sürjametsad. Taimestikult sarnanevad sürjametsad ühelt poolt salumetsadele (seda tingib toitainerikas muld) ning teisalt loometsadele (päikesepaistelistel nõlvadel ja lagedel võib muld suvel kohati läbi kuivada). Pinnavormide ülaosas valitseb puurindes enamasti mänd, nõlvadel lisanduvad kuusk ja...

See elupaigatüüp hõlmab hea veevarustusega ning toitainerikka pehme mullahuumusega alasid maapinnalähedase liikuva põhjaveega orgudes, nõgudes, nõlvade jalameil ja sooservades. Puurindes valitseb kuusk, kuid kaasneda võivad ka laialehised liigid (saar, pärn, jalakas vaher), mille osatähtsus on paiguti üsna suur. Liigirikka rohurinde moodustavad eelkõige kõrgekasvulised taimed. Selliseid kuusikuid...

Üleujutusalade metsad jõe- ja ojalammidel, samuti ajuti üleujutatavatel järvekallastel, kus muld on rikastunud tulvaveesetetega. Metsa liigiline koosseis ja struktuur olenevad sellest, millises lammiosas see kasvab. Lammi-lodumetsad on kujunenud lammi madalamatel, seega kauemaks tulvavee alla jäävatel osadel. Kõrgemaid kaldavalle katavad laialehised lammimetsad (91FO). Õhema turbakihiga lammi...