Selle elupaigatüübi alla paigutatakse Lääne-Euroopas luidetevahelised märjad nõod, mida asustavad hanepaju-kooslused. Et Eestis on hanepaju puhta liigina haruldane – rohkem on levinud tema hübriid hundipajuga, siis pole seda elupaigatüüpi looduses kerge eristada. Selliseid luidetevahelisi nõgusid, kus kasvavad hane- ja liivpaju kogumikud, leidub Eestis vaid väga väikestel aladel läänesaarte...

Püsitaimestuga kinnistunud ja leostunud (läbiuhtunud) rannikuluited, mida katab põhiliselt kukemari. Puu- ja põõsarinne tavaliselt puuduvad, mõnel pool kasvab siiski üksikuid kiduraid mände ja kadakaid. See elupaigatüüp sarnaneb taimestult sisemaa nõmmedele (2320). Neid kaht eristabki peamiselt asend maastikul: käsitletav elupaigatüüp esineb rannikulähedastel kinnistunud luidetel. Peale selle...

Rannikuluidete hilisem, kahele eelmisele elupaigatüübile (2110 ja 2120) järgnev arenguaste: taimed ja samblikud on liiva kinnistanud, luidet katab püsitaimestu. Nõmmeniitusid meenutava enam-vähem liitunud koosluse moodustavad rohttaimed ja samblad, lisanduvad samblikud ja üksikud männid. Kinnistunud rannikuluiteid leidub saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis, aga ka Peipsi rannikul. Hõlmab Paali 5112...

Luitestiku merepoolseim, liikuv ahelik (mõnikord ka mitu ahelikku) – loomulik jätk eelluidetele (2110). Viimastega võrreldes on taimi rohkem ning need moodustavad laiguti esikooslusi. Liikuvaid rannikuluiteid leidub liivarandade tagamaal, eelkõige Lääne-Eesti saartel, Läänemaa ja Pärnumaa ja Põhja-Eesti rannikul (Nõva–Peraküla kandis, Naissaarel,Võsul, Narva-Jõesuus) ning Peipsi põhjarannikul...

Liivaviirud ja -kuhjatised väljaspool lainete otsest mõjupiirkonda – tekkivate luidete esimene arenguaste. Tegemist on tuiskliiva-aladega, kus ei saagi olla väljakujunenud taimkatet: taimed kasvavad vaid üksikute kogumikena. Eelluited kuuluvad kokku valgete luidetega (2120), neid leidub peaaegu kõikjal liivaranna (1640) maapoolse jätkuna, eeskätt Lääne-Eesti saartel, Läänemaa ja Pärnumaa rannikul...

See elupaigatüüp hõlmab laugete liivarandade ajuveeranna ja pritsmevööndi kuni eelluideteni (2110), olles seega loomulik jätk esmastele rannavallidele (1210). Viimastest erinevalt on liivarandades kujunenud vähemalt lapiti juba ka püsitaimestu. Ent siingi on taimkate sageli hõre: kohati valitseb ulatuslikel aladel, eriti rannajoone lähedal, paljas liiv. Vahel kuhjub liivarannale ka adruvalle ja...

See elupaigatüüp on oluline eeskätt lindude pesitsus- ja puhkepaigana ning hüljeste lesilana. Taimkate on väikesaartel tavaliselt väga hõre, kohati paljanduvad pealiskorra kivimid. Kuivalembesed taimed ja samblikud moodustavad esitaimestu laike, palju saari on puudeta. Väikesaarte ja laidude taimkatet mõjustavad riimvesi ja jätkuv maakerge, ent olulised on ka tuul, kestev päikesepaiste ning üldine...

See elupaik hõlmab ajuveega üleujutatavaid mudaseid liiva- ja liivsavirandu (padureid), kus märjal sooldunud mullal kasvavad suuremate või väiksemate laikudena soolalembesed (halofiilseid) üheaastased taimed. Padurid kujunevad eeskätt laugetel, tugevate tuulte ja lainetuse eest kaitstud laherannikutel, laiguti ka rannaniitudel. Rannajoonest kaugemal lähevadki padurid sageli sujuvalt üle...

Sellesse elupaigatüüpi kuuluvad üksnes murrutusjärsakuga pangad merelainete otsese mõju piirkonnas (need pankrannad, mis ei allu lainete murrutusele, kuuluvad elupaigatüüpi 8210). Murrutusjärsaku kõrgus on Eesti pankrannikuil paarist meetrist mitmekümne meetrini. Pangajärsaku ülemise osa moodustavad sageli mitmesugused jääajajärgsed setted, nagu rannakruus või -klibu, mille varisemisel järsaku...

See elupaigatüüp hõlmab jämedast kruusast ja veeristikust rannavalle ning kiviseid moreenrandu, kuhu tormilained tavaliselt ei ulatu ning kus on kujunemas või kujunenud püsitaimestu. Kivirannad moodustavad nii ajas kui ka ruumis loomuliku jätku esmastele klibuvallidele (1210). Kliburanda näeb Eestis eeskätt klindi levikualal ning pank- ja paerannikutel (Pakri poolsaarel, Ninase ja Panga pangal...