-
Sõraliste puhul on läbi aastakümnete küttimismahtude üle otsustamisel kasutatud jahipiirkonna kasutajate poolt antavaid hinnanguid populatsioonide talvisele arvukusele. Alates aastast 2006 on kasutusel ka talvise ruutloenduse käigus loendatud jäljeridadest arvutatud jäljeindeksid (alates aastast 2011 on need arvutatud korrigeerituna jäljeradade võimaliku maksimaalse vanuse suhtes). Alates 2015. aastast viiakse üle Eesti paiknevatel seirealadel läbi hirvlaste pabulahunnikute loenduseid, mille tulemusena leitavad pabulaindeksid aitavad senisest märksa kõrgema usaldusväärsusega tuvastada hirvlaste arvukuses toimuvaid muutuseid.
Järgnevatel graafikutel on küttimisandmete kõrval esitatud ka jahipiirkonna kasutajate poolt antavad koondhinnangud populatsiooni talvisele asurkonna suurusele ja ka Keskkonnaagentuuri poolt paljude erinevate näitajate (pabulaindeks, jäljeindeks, küttimisandmed, asurkonna sooline ja vanuseline struktuur ning juurdekasv) alusel hinnatud jahihooaja järgne talvine asurkonna suurus.
Erandiks on metskits, kelle arvukust jahipiirkonna kasutajad on läbi aastakümnete tugevasti (keskmiselt 2,5-3,5 korda) alahinnanud, mistõttu tema arvukuse muutuste kirjeldamiseks esitame jäljeindeksi.
Metssiga võib suvel kohata niisketes leht- ja segametsades, talvel tiheda alustaimestikuga kuusikutes.
Metssea arvukuses on 2014 aastal Eestisse jõudnud sigade Aafrika katku (SAK) tõttu toimunud väga suured muutused. Kui 2014 ja 2015 aasta küündis metssea asurkonna talvine suurus kindlasti üle 30 000 isendi, siis 2018. aasta alguseks langes arvukus 5-6 korda. Koos katku laialdasema leviku taandumisega pöördus arvukus taas kiirele tõusule ning 2021. aasta alguseks küündis jahihooaja järgne asurkonna suurus juba 12 000-13 000 isendi tasemele. Koos arvukuse kasvuga on metssigu viimastel aastatel taas ka oluliselt intensiivsemalt kütitud. Möödunud 2021. jahihooajal kütiti Eestis kokku 11 401 metssiga, mille tulemusena jäi asurkonna suurus aastatagusega võrreldes sarnasele tasemel. Paraku ei ole SAK Eesti loodusest veel kadunud ning ka 2022 aasta alguses on seda haigust tuvastatu mitmes erinevas piirkonnas kütitud või surnuna leitud metssigadel. Seega oht uute taudikollete tekkimiseks ning haiguse metssigadelt kodusigadele ülekandumiseks püsib. Metssigade asustustiheduse kasvu korral see risk ka suureneb.
Metssea arvukushinnangud ja küttimismahud 1992–2022.
Põdra elupaigaks on nii jõgede-, järvede-, sooderikkad suuremad metsaalad kui ka noorendikud ja võsastikud. Sageli võib teda kohata ka metsade lähedusse jäävatel põldudel. Talvel liigub ta kuivemates ja suvel märjemates kohtades.
Jahipiirkonna kasutajate koondhinnang andis põdra arvukuseks 2021. aastal 9000 isendit ja 2022. aastal ligi 8600. Üle Eesti kokku 47 erineval seirealal läbi viidud pabulaloenduse tulemused viitavad aga selgelt 25–35% võrra kõrgemale põtrade üldarvukusele, mis on viimaste aastate küttimistulemusi ja põdraasurkonna juurdekasvu võimet silmas pidades oluliselt realistlikum. Erinevate näitajate alusel hindas Keskkonnaagentuur põdra asurkonna suuruseks 2022. aastal 11 000 - 12 500 isendit. 2020. aasta jahihooajal kütiti Eestis 4808 ja 2021. aasta jahihooajal 5031 põtra.
Põdra arvukushinnangud ja küttimismahud 1992–2022.
Punahirv elab lagendikega vahelduvas alusmetsarohkes lehtpuu-segametsas, raiesmikel, sageli põldudel ja heinamaadel.
Jahipiirkondade kasutajate hinnangul oli punahirve arvukus Eestis 2022. aasta talve lõpu ligi 4250 isendit. Arvestades erinevates näitajates toimunud muutustega, viimastel aastatel kütitud hirvede arvu ja asurkonna juurdekasvuga on asurkonna reaalne suurus sellest numbrist kaks ja pool korda kõrgem ehk ligi 10 500 - 11 000 isendit. Lõviosa (2/3) Eesti punahirvedest elutseb Saaremaal.
2021. aasta jahihooajal kütiti Eestis kokku 3195 punahirve, mis on eelnenud 2020. aastaga võrreldes 613 isendi võrra enam. Küttimisnumbrid suurenesid eeskätt Saare- ja Hiiumaa küttimise arvelt.
Punahirve arvukushinnangud ja küttimismahud 1992–2022.
Metskits eelistab elupaigana mosaiikset kultuurmaastikku (põldudevahelised metsatukad, metsaservad) ja väldib suuri metsi.
Metskitse arvukus langes järsult 2010. ja 2011. aasta lumerohkete talvede järel. Sellega langes viimase kolmekümne aasta madalaimale tasemele ka kütitud metskitsede arv. Madalseisule järgnenud metskitse asurkonna jaoks soodsate talvede (soojad ja lumevaesed) ning madala kisklussurve (küttimine+kiskjad) toel pöördus metskitse arvukus kiirele tõusule. Kui 2011. aastal kütiti Eestis vaid 1 211, siis 2019. aasta jahihooajal kütiti metskitsi kokku rekordiliselt 31 032 isendit. Möödunud 2021. jahihooajal kütiti 24 752 metskitse.
Tuginedes seireandmetele ja tänastele teadmistele metskitse asurkonna juurdekasvu võimest ja suremusmääradest, võib metskitse asurkonna 2021/2022. aasta talvist arvukust hinnata u 125 000 – 135 000 isendile. Võrreldes eelneva aastaga on arvukus veidi langenud.
Metskitse jäljeindeks ja küttimismahud 1992–2022.
Keskkonnanäitajad