-
Sõraliste puhul on läbi aastakümnete küttimismahtude üle otsustamisel kasutatud jahipiirkonna kasutajate poolt antavaid hinnanguid populatsioonide talvisele arvukusele. Alates aastast 2006 on kasutusel ka talvise ruutloenduse käigus loendatud jäljeridadest arvutatud jäljeindeksid (alates aastast 2011 on need arvutatud korrigeerituna jäljeradade võimaliku maksimaalse vanuse suhtes). Alates 2015. aastast viiakse üle Eesti paiknevatel seirealadel läbi hirvlaste pabulahunnikute loenduseid, mille tulemusena leitavad pabulaindeksid aitavad senisest märksa kõrgema usaldusväärsusega tuvastada hirvlaste arvukuses toimuvaid muutuseid.
Järgnevatel graafikutel on küttimisandmete kõrval esitatud ka jahipiirkonna kasutajate poolt antavad koondhinnangud populatsiooni talvisele asurkonna suurusele ja ka Keskkonnaagentuuri poolt paljude erinevate näitajate (pabulaindeks, jäljeindeks, küttimisandmed, asurkonna sooline ja vanuseline struktuur ning juurdekasv) alusel hinnatud jahihooaja järgne talvine asurkonna suurus.
Erandiks on metskits, kelle arvukust jahipiirkonna kasutajad on läbi aastakümnete tugevasti (keskmiselt 2,5-3,5 korda) alahinnanud, mistõttu tema arvukuse muutuste kirjeldamiseks esitame jäljeindeksi.
Metssiga võib suvel kohata niisketes leht- ja segametsades, talvel tiheda alustaimestikuga kuusikutes.
Metssea arvukuses on 2014 aastal Eestisse jõudnud sigade Aafrika katku (SAK) tõttu toimunud väga suured muutused. Kui 2014 ja 2015 aasta küündis metssea asurkonna talvine suurus kindlasti üle 30 000 isendi, siis 2018. aasta alguseks langes arvukus 5-6 korda. Koos katku laialdasema leviku taandumisega pöördus arvukus taas kiirele tõusule ning 2021. aasta alguseks küündis jahihooaja järgne asurkonna suurus juba 12 000-13 000 isendi tasemele. Koos arvukuse kasvuga on metssigu viimastel aastatel taas ka oluliselt intensiivsemalt kütitud. Möödunud 2023. jahihooajal kütiti Eestis kokku 14 293 metssiga ning jahihooaja lõppedes ulatus metssea asurkonna suurus ligi 17 000 isendi tasemel. Paraku ei ole SAK Eesti loodusest veel kadunud ning ka 2024 aasta esimese pooles on seda haigust tuvastatu mitmetel Võru- ja Põlvamaal kütitud või surnuna leitud metssigadel. Seega oht uute taudikollete tekkimiseks ning haiguse metssigadelt kodusigadele ülekandumiseks püsib. Koos metssigade asustustiheduse kasvuga see risk ka suureneb.
Metssea arvukushinnangud ja küttimismahud 1992–2024.
Põdra elupaigaks on nii jõgede-, järvede-, sooderikkad suuremad metsaalad kui ka noorendikud ja võsastikud. Sageli võib teda kohata ka metsade lähedusse jäävatel põldudel. Talvel liigub ta kuivemates ja suvel märjemates kohtades.
Jahipiirkonna kasutajate koondhinnang andis põdra arvukuseks 2023. aastal 8060 isendit ja 2024. aastal 7990. Üle Eesti kokku 47 erineval seirealal läbi viidud pabulaloenduse tulemused viitavad aga selgelt ligi 30% võrra kõrgemale põtrade üldarvukusele, mis on viimaste aastate küttimistulemusi ja põdraasurkonna juurdekasvu võimet silmas pidades oluliselt realistlikum. Erinevate näitajate alusel hindas Keskkonnaagentuur põdra asurkonna suuruseks 2024. aasta alguses 10 000 - 11 000 isendit. 2022. aasta jahihooajal kütiti Eestis 4561 ja 2023. aasta jahihooajal 4061 põtra.
Põdra arvukushinnangud ja küttimismahud 1992–2024.
Punahirv elab lagendikega vahelduvas alusmetsarohkes lehtpuu-segametsas, raiesmikel, sageli põldudel ja heinamaadel.
Jahipiirkondade kasutajate hinnangute summa andis punahirve arvukus Eestis 2024. aasta talve lõpu ligi 5973 isendit. Arvestades erinevates näitajates toimunud muutustega, viimastel aastatel kütitud hirvede arvu ja asurkonna juurdekasvuga on asurkonna reaalne suurus sellest numbrist olulisel kõrgem ehk ligi 10 000 - 11 000 isendit. Lõviosa (2/3) Eesti punahirvedest elutseb Saaremaal.
2023. aasta jahihooajal kütiti Eestis kokku 3607 punahirve, eelneval 2022.aastal 3270 ja 2021. aastal 3195 punahirve. 2022 aastaga võrreldes suurenes kütitud punahirvede arv nii Saare- ja Hiiumaal kui ka Mandri-Eestis.
Punahirve arvukushinnangud ja küttimismahud 1992–2024.
Metskits eelistab elupaigana mosaiikset kultuurmaastikku (põldudevahelised metsatukad, metsaservad) ja väldib suuri metsi.
Metskitse arvukus langes järsult 2010. ja 2011. aasta lumerohkete talvede järel. Sellega langes viimase kolmekümne aasta madalaimale tasemele ka kütitud metskitsede arv. Madalseisule järgnenud metskitse asurkonna jaoks soodsate talvede (soojad ja lumevaesed) ning madala kisklussurve (küttimine+kiskjad) toel pöördus metskitse arvukus kiirele tõusule. Viimase kahe-kolme aasta jooksul on metskitse arvukus võrreldes mitme eelneva aastaga Mandri-Eestis oluliselt langenud. Saare- ja Hiiumaal suuri muutusi arvukuses toimunud ei ole. Tuginedes seireandmetele ja tänastele teadmistele metskitse asurkonna juurdekasvu võimest ja suremusmääradest, võib metskitse üldarvukust 2023 jahihooaja lõpus hinnata u 65 000 – 80 000 isendile. Möödunud 2023 jahihooajal kütiti Eestis kokku 12 443 ja 2022. jahihooajal 20 623 metskitse. Arvestades oluliselt suurenenud kisklussurvega Mandri-Eestis, mille olulist vähenemist ei ole oodata ka 2024. aastal, jätkub metskitse arvukuse langus suure tõenäosusega ka 2024. ja 2025. aastal. Sellest tulenevalt soovitame jahimeestel metskitsi Mandri-Eestis 2024. aasta jahihooajal mitte küttida.
Metskitse jäljeindeks ja küttimismahud 1992–2024.
Sõraliste arvukus ja küttimine
Keskkonnanäitajad