2000. a vastu võetud veepoliitika raamdirektiivi põhieesmärk oli, et 2015. a saavutavad kõik veekogumid (jõed, järved, rannikumeri, põhjavesi) vähemalt hea keskkonnaseisundi. Paraku ei suudetud seda eesmärki 2015. a ega ka 2021. a saavutada ei Eestis ega ka Euroopas ning praegu on siht 2027. aastal.
Indikaator näitab nii vähemalt hea koondseisundi, vähemalt hea ökoloogilise seisundi ja hea keemilise seisundi saavutanud pinnaveekogumite osakaalusid Eestis. Ökoloogiline seisund on seisundiindikaator, mille põhjal kavandatakse veekaitsemeetmeid. Veekogumite hea seisundi saavutamiseks koostatakse kuueaastase perioodiga veemajanduskavad, mille raames viiakse ellu meetmeid veekogumite seisundi parandamiseks.
Eestis on pinnaveekogumeid 744 sh 635 vooluveekogumit, 93 seisuveekogumit ja 16 rannikuveekogumit. Kõik need veekogumid oleks pidanud 2015. või 2021. aastaks saavutama hea seisundi (eesmärk 100%), kuid eesmärgi poole alles liigutakse.
Pinnaveekogumi koondseisund koosneb ökoloogilisest seisundist ja keemilisest seisundist, arvestades halvimat tulemust. Ökoloogilise seisundi all mõeldakse eelkõige vee-elustiku (fütoplankton, vee- ja kaldataimed, põhjaelulised ränivetikad, suurselgrootud põhjaloomad, zooplankton, kalad) seisundit ja seda mõjutavaid muid näitajaid (hüdromorfoloogia, veekvaliteet, saasteainete sisaldus vees) ning nende häiritust inimtegevuse tõttu (pinnaveekogumite ökoloogilise seisundi hindamist kirjeldab keskkonnaministri määrus nr 19 ). Keemilise seisundi all mõeldakse ohtlike ainete sisaldust veekeskkonnas.
Ökoloogilist seisundit kirjeldatakse järgmiste kvaliteediklassidena:
1. väga hea – inimtegevusest tulenevaid muutusi pole või need on tühised;
2. hea – inimtegevusest tulenevad muutused bioloogilistes näitajates on väiksed, veekogu hüdromorfoloogilisi omadusi pole muudetud nii, et see mõjutaks elustikku, jõgedes pole voolutakistusi (näiteks paise);
3. kesine – inimtegevusest tulenevad bioloogiliste näitajate muutused on võrreldes looduslike võrdlusveekogudega (referentsveekogudega) mõõdukad (suuremad kui heas seisundis veekogus), veekogu võib mõjutada näiteks maaparandus või esineda voolutakistusi;
4. halb – bioloogilised näitajad erinevad suuresti referentstingimustest, suur osa bioloogilistest tavakooslustest puudub;
5. väga halb – bioloogilised näitajad kalduvad väga tugevasti kõrvale referentstingimustest või elustik puudub.
Keemilist seisundit kirjeldatakse järgmiste kvaliteediklassidena:
1. Hea - ohtlike ainete sisaldus vees, elustikus või settes ei ületanud suurimat lubatud piirväärtust ja/või ohtliku aine sisaldus vees ei ületanud aasta keskmist piirväärtust.
2. Halb - ohtliku aine sisaldus vees, elustikus või settes ületas suurimat lubatud piirväärtust ja/või ohtliku aine sisaldus vees ületas aasta keskmist piirväärtust.
Veekogu ökoloogilise seisundi hindamisel lähtutakse eelkõige bioloogilistest näitajatest ning seisundihinnang antakse halvimas seisundis oleva bioloogilise kvaliteedielemendi järgi.
Veekogumite seisundit on praeguse metoodikaga hinnatud alates 2007. aastast. Kuna seda tehakse seireandmete põhjal, siis esimeseks hindamisperioodiks oli andmeid kogunenud napilt, mistõttu anti seisundihinnangud paljuski ekspertarvamusega. Hiljem seiretegevuse laienemisel ja andmestiku suurenedes on selgunud, et eksperthinnangud võisid olla liiga optimistlikud ning reaalsed mõõtmised ei kinnitanud esialgseid eksperthinnanguid veekogumite seisundi kohta. Seetõttu on pinnaveekogumite seisund aastate jooksul mõnevõrra halvenenud.
Veekogumite seisundit hinnatakse seire põhjal, mida tehakse valdavalt kuueaastase rotatsioonitsükliga. See tähendab, et enamikku veekogumitest seiratakse iga kuue aasta tagant. Vaid väikest osa veekogumitest seiratakse pidevseirejaamades iga aasta või kolmeaastase rotatsioonitsükliga. Indikaatori arvutamisel kasutatakse viimase seireaasta tulemusi. See tähendab, et kui viimati seirati veekogumit näiteks 2013. a ja anti seisundihinnang nende andmete põhjal, siis 2017. a veekogumite koondhinnangus kajastub selle veekogumi puhul 2013. a seisundihinnang. Aastas seiratakse umbes 100 vooluveekogumit, 30 järve ja kuut rannikuveekogumit. Kõigi ülejäänud kogumite puhul kasutatakse varasemate aastate seire- ja hinnangutulemusi.
Viimastel aastatel on hakanud seisundihinnangud liikuma paremuse suunas tänu meetmete rakendamise efektiivsusele. Siiski on vaid üle poole vooluveekogumitest oma eesmärgi saavutanud. Seisuveekogumitest on heas või väga koondseisundi saavutanud ainult 10% kogumitest. Ökoloogiline seisund näitab etemini meetmete rakendamise efektiivsust ning ökoloogiline seisund on teinud kõige suuremaid paranemise hüppeid viimastel aastatel. 2023. aastal on 63% vooluveekogumitest, 24% seisuveekogumitest ja 19% rannikuveekogumitest on vähemalt heas seisundis. Ökoloogiline seisund on halvenenud ainult seisuveekogumites viimastel aastatel.
Täpsemalt vaata veekogumite seisundite kohta pinnavee lehelt.