Liigu edasi põhisisu juurde

Loodusdirektiivi metsaelupaikade kaardistamise võimalused kasutades kaugseire andmeid ja masinõppe meetodeid

Analüüsid
Looduskaitse

Okasmetsad oosidel ja moreenkuhjatistel. Autor: Herdis Fridolin

Kaugseireandmed koos masinõppe meetoditega pakuvad laialdasi võimalusi loodusdirektiivi metsaelupaikade kaardistamisel.

Töö käigus koostati mudelprognoosid kümne metsaelupaigatüübi esinemisaladele, kasutades masinõppe meetodit nimega MAXENT. Kuigi koostatud mudelite täpsushinnangud osutusid küllalt kõrgeks, siis tuleb olla ettevaatlik enamlevinud tüüpide (9010 ja 9080) ja väga haruldaste tüüpide (9180, 91E0, 91F0) mudelite põhjal hinnatud esinemisalade kasutamisel. Seda põhjusel, et esimesel juhul täheldati esinemisalade alahinnangut ning haruldaste tüüpide puhul esinemisalade ülehinnangut. Kuna mudelite valideerimisel ja esinemislävendite hindamisel kasutati kehtivaid inventeeritud metsaelupaiku, siis ei ole välistatud, et ala- ja ülehinnanguid võivad teatud määral põhjustada kehtivates elupaikades esinevad valemäärangud.

Töö tulemusena loodi metsaelupaikade potentsiaalset esinemist kirjeldav koondkaart. Metsaelupaikade inventeerimise kavandamisel ja metsaelupaiga esinemise hindamisel on mõistlik kasutada kõigi elupaigatüüpide potentsiaalsetest esinemisaladest sünteesitud koondkaarti. 

Metsaelupaikade mudeleid tuleb täpsustada. Osade haruldasemate elupaigatüüpide puhul (9180, 91E0, 91F0) ilmnes vaatamata kõrgetele täpsushinnangutele vajadus täpsustada või lisada mudelisse keskkonnatunnuseid, mis prognooside täpsust tõstaksid. Paljude mudelite puhul ilmnes küllalt suur metsakorralduslike parameetrite panus, mistõttu ei pruugi mudelid eriti hästi ennustada elupaiku aladele, kus takseerandmed on puudlikud.

Metsaelupaikade modelleerimist tuleb edasi arendada. Metsaelupaikade esinemise modelleerimisel tuleks uurida alternatiivseid lähenemisi – taimkatte kasvukohatüüpide esinemise ja seisundi modelleerimise võimalusi. Võimalik, et kasvukohtade esinemist modelleerides ning tulemusi elupaigatüübiks ümber klassifitseerides on võimalik saada täpsemaid tulemusi. Lisaks tüübi esinemise hindamisele tuleks uurida ka seisundi modelleerimise võimalusi. Kuna paljudes mudelites oli metsakorralduslike parameetrite panus suur, tuleks katsetada mudeleid, mis ei kasuta metsakorralduslikke parameetreid ning tuginevad vaid sattelliidipiltidest ja aerolaserskaneerimise andmetest saadud tuletistele.