Esmaspäeva, 17. jaanuari (2011) hommikul muutusid Eestimaa teed liuväljadeks. Sadas vihma, mis külmale maapinnale jõudes otsemaid jäätus, pannes piruette tegema nii inimesi kui ka sõidukeid.
Esimesed kiilasjäähoiatused andis EMHI juba pühapäeva (16.01) hommikul Lääne-Eestile.
Töönädala algustundidel kanduski libedus läänest alates kõikjale üle kogu riigi. Ettevaatlikumad jalakäijad sumpasid teede kõrval lumehangedes – nii oli küll raskem edasi liikuda, kuid see-eest märksa ohutum.
Meenus paarikümne aasta tagune lugu kolleegist, kes jäisel maanteel sõitis autoga üliettevaatlikult kuni Tõravere jaamani, väljudes aga lõi autoukse hooga kinni. Zaporožets vajus vaikselt, külg ees kraavi.
Kuidas ilmataat teeb liuväljasid?
Võimalusi on mitmeid. Nädalavahetusel jõudis Eesti kohale suhteliselt soe niiske õhumass (poole kilomeetri kõrgusel oli üle 5 kraadi sooja!). Hakkas sadama vihma, mis muutus aga kümnekonna pügala võrra külmemale maapinnale jõudes otsekohe jäitekihiks.
Jäävihm või jäätuv vihm?
Korrektne oleks hiljutisi sademeid nimetada jäätuvaks vihmaks. Meteoroloogias eraldatakse veel jäätuvat uduvihma, see tekitas pahandust näiteks Tallinnas.
Teine võimalus on jäävihm, mis tekib siis, kui soojemast õhukihist laskuvad vihmapiisad satuvad maapinna lähedal tunduvalt külmemasse õhukihti. Külmem kiht jahutab piisku tublisti ning need langevad maapinnale mitmesugusel kujul. Näiteks pisikeste jääst “pommikestena”, mis tekitavad maapinnale jõudes iseloomulikku sahinat ja mõistagi libedust. Taolist libedust tekitavat sadu oli tunda jõulupühade aegu nii Võru, Valga, Tartu kui ka Viljandi kandis. Võrus olevat maapind olnud kaetud otsekui peene jääst liivakihiga.
Kui aga „pommikeste“ sees on külmumata vett, katab see maapinna jääkooriku ja veega.
Ka jäätuvat vihma on mitu liiki. Sageli soojemast õhukihist tulevad veepiisad ei kipu külmuma, vaid jõuavad maani vedelas olekus. (Raske uskuda, aga tibatillukeste veetilkade temperatuur võib küündida kümnetesse miinuskraadidesse, enne kui nad külmuvad! Õigem olekski öelda, et jää sulamis-, mitte külmumistemperatuur on 0 kraadi!) Kui taoliselt allajahtunud piisad jõuavad maapinnale, külmuvad nad momentaalselt. Puuokstel, põõsastel, traatidel, autodel hakkab kogunema läbipaistev, klaasjas jääkiht, mida kutsutakse jäiteks. Teedele tekkiv jääkiht on aga kiilasjää.
Kui jäävihma sajab pikemat aega ja tugeva tuulega ning see tekitab suurt majanduslikku kahju, kutsutakse taolist nähtust jäätormiks. Selline olukord oli näiteks läinud aasta lõpul Moskvas ja Lätis.
Õnneks ei ole Eestit seni sellised jäätormid tabanud, rääkimata katastroofilistest tormidest, mis on sagedased külalised jäävihmade aladel Kanadas ja USA põhjaosariikides. Jäätuvat vihma esineb seal paarikümnel päeval aastas. Tuntuim, nn suur 1998. aasta jäätorm möllas sealkandis ligi nädala – 4.–10. jaanuarini. Jääkihi paksus traatidel, puudel, ehitistel oli üle 10 cm; see suurendas ainuüksi ühe meetri elektriliini kaalu 15–30 kg (!) võrra. Jäite raskuse all purunes umbes 1000 terasest kõrgepingeliini masti, lisaks 35 000 puust elektriposti. Ainuüksi ühes Montreali pargis murdus jääkihi all 5000 puud. Enam kui 4 miljonit elanikku jäid kahes riigis vooluta, liinid suudeti taastada mõnel pool alles kuu aja pärast! Tormi aegu hukkus 35 inimest, ligi tuhat said vigastusi.
Palju pahandust võib tekitada ka lühiajaline jäätuv uduvihm, mis võib maanteedel tekitada nn musta jääd. Näiteks 12. jaanuaril 2010 olevat Põhja-Inglismaa Holmfithi küla teed olnud nii libedad, et elanikud liikunud seal edasi vaid neljakäpakil.
Pikema jäävihma hoo ajal võib jääkiht puudel või elektriliinidel muutuda üpris kopsakaks. Kui jäitekihi paksus ületab 2 sentimeetrit, loetakse seda juba eriti ohtlikuks ilmanähtuseks. („Eesti ilma riskid“, EMHI, 2008). Novembris 1968 mõõdeti Väike-Maarjas traatidel 73 mm paksune jääkiht, mille kaal meetri kohta oli 416 grammi. Pole siis ime, kui liinid taolise raskuse all välja venivad ning katkevad.
Lumesajus tekib tuulevaikse ilmaga nullilähedasel temperatuuril traatidele ja puuokstele kleepuva sulalume kiht – sulalume ladestus. See kestab tavaliselt alla ühe ööpäeva. Seevastu külmunud sulalume ladestus on väga püsiv miinuskraadidel, seda ka tugeva tuule korral. Vahel esinevad koos jäite-, härma- ning sulalume ladestused – liit- ehk segaladestused. Eriti ohtlikuks peetakse taolisi ladestusi, mille paksus ületab 35 millimeetrit.
Ebameeldivat jäävihma esineb Eestis mõnel päeval aastas. Näiteks paari aasta eest, 2009. aasta märtsis tekitas sadu Tartumaal kiilasjää maanteedel, kraavi sattusid nii veoautod kui ka neid päästma saabunud puksiirid.
Jäite esinemine sõltub paljuski mere lähedusest, maapinna reljeefist ning koha kõrgusest. Jäidet esineb rannikul aastas keskmiselt 1 päeval, sisemaal aga 10 päeval, Väike-Maarjas isegi 12 päeval. Liitladestuse esinemise kestvusrekord kuulub samuti viimatinimetatud jaamale – 645 tundi ehk ligi 27 ööpäeva 1968. aasta jaanuaris (17 cm paksune kiht!).
Mis on jäävihm, teati juba saja aasta eest: „Haruldast meteoroloogia nähtust on laupäeval peale lõunat tähele pandud. Nimelt sadas nõndanimetatud jäävihma. Sadas peenikest, niisket vihma, kuna õhus 4 kraadi külma oli.“ (Päevaleht, 16.02.1909).
Ain Kallis 18.01.2011