Käesolev Keila jõe koormuse uuring tehti eesmärgiga täpsustada Keila jõe pinnaveekogumite hea seisundi saavutamise võimalusi. Selleks analüüsiti Keila jõe keskkonnauuringute ja seire materjale ning kaardistati valgala koormusallikad. Töö käigus sõeluti välja olulised koormusallikad ja tehti meetmete ettepanekud nendest lähtuva mõju leevendamiseks.
Keila jõe valgala on 669 km2, pikkus lisaharudega 127 km. Veekogu tüüp on heledaveelised ja vähese orgaanilise aine sisaldusega jõed (tüübid IB, IIB, IIIB). Veekogu kuulub "Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse" (RTL 2004, 87 1362) lõigul Keila joast suubumiseni Soome lahte. Veekogu kuulub lõikudena riigi poolt korrashoitavate ühis eesvoolude loetellu.
Kehtiva Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava järgi on Keila jõe veekogumite seisund kesine kuni halb. Seda põhjustab mitmete survetegurite koosmõju. Tavapärasele põllumajanduskoormusele (hajukoormus ja jõe ülemjooksul asuvad suurfarmid), olmeheitvee koormusele ja paisude mõjule lisandub tööstusheitvesi. Jõe vee kvaliteet (toitained, BHT7) on seire andmete alusel viimasel aastakümnel halvenenud.
Keila_2 veekogumi (Keila jõgi Atla jõest Keila joani) halva seisundi peamiseks põhjuseks on Salutaguse pärmitehase tööstusheitvee koormus. Miinimumperioodil on sellest koormus allikast lähtuv fosforikoormus jõe keskjooksul allpool Kohilat KAURi andmetel domineeriv.
Keila jõe seisundi parandamiseks tuleb rakendada järgnevaid meetmeid:
1. Salutaguse pärmitehase koormuse (eelkõige fosforikoormuse) kasvu tagasipööramine
2. Ingliste ja Purila paisu avamine kalade läbipääsuks
Eeltoodud meetmetel on seniste uurimiste alusel suure tõenäosusega positiivne mõju Keila jõe seisundile ja on võimalik Keila_1 ja Keila_3 veekogumi seisundiklassi paranemine kesisest heaks ning Keila_2 veekogumi seisundi paranemine halvast kesiseks. Seisundi paranemine eeldab seda, et muude allikate koormus ei suurene. Selleks tuleb:
- keskkonnaloa heitvee nõudeid seni mitte täitvad puhastid (10) viia nõuetele vastavaks
- korrastada sõnniku- ja silomajandus keskkonnanõuetele mittevastavates looma pidamishoonetes (ligikaudu kolmandik)
- kontrollida vedelsõnniku laotamise nõuetest kinnipidamist
Kuna viimane hüdrobioloogiline kompleksseire tehti 2003. aastal, siis oleks mõistlik praeguse olukorra fikseerimiseks korrata seiret vastavalt eelmises aruandes toodud programmi ettepanekule Keila jõel aastatel 2014-2015 aastal. Selle alusel on võimalik planeerida täpsemaid uuringuid juhul, kui eeltoodud meetmed osutuvad hea seisundi saavutamiseks ebapiisavaks. Uuringud on vajalikud fenoolikoormuse selgitamiseks (seire andmetel on Keila jõgi fenooli sisalduse tõttu halvas keemilises seisundis). Vajalik on uuring Karjaküla karusloomafarmi koormuse selgitamiseks põhja- ja pinnaveele.