Kuhu see kevadsoojus ometi jääb? Juba on käes pea maikuu keskpaik, ikka on külm! Just nii eestlased praegu kurdavad.
Tegelikult kuulevad sünoptikud kevade kirumist aastast aastasse. Samas – suvel ei küsi keegi, millal küll sügis saabub. Talve igatsetakse vast vaid siis, kui sügis juhtub eriti kõle ning porine olema. Nii et oodatuimaiks aastaaegadeks jäävad ikka kevad, mis lööb me hinge helisema ja sütitab armastust, ning suvi – teenitud puhkuse aeg.
Toomingas ja kartul
Ilmandusega kokku puutuvaid inimesi panevad sageli imestama rahva nõudmised meie ilmale, täpsemalt kliimale. Vahel tekib tunne, et me pole jõudnud oma ilmatahtmistega mitte ainult Euroopasse tagasi, vaid kaugemalegi. Nagu peaks kevad alati olema nii ühtlaselt soe ja kuiv kui näiteks oli kümme aastat tagasi!
Tegelikult on üleminekuaastaajad Eestis enamasti kippunud olema kapriissed, nii kevaded kui sügised. Mõned kevadised lehelugude pealkirjad: „Mai läks kuumaks kätte!“ (2007), „Kuhu jääb soojataat?“ (2003), „Kuhu vihm jääb?“ (2002), „Mai tekitas nurinat“ (2001), „Maikuusse jätkus lund ja suvesoojust“ (1999).
Aprillis on äärmuslikud sooja-(või külma-)näitajad kõikunud 27,6 ja -24,4 kraadi, mais 31,2 ja -9,4° vahel. Viimane kevadkuu on Tartumaal juhtunud olema nii tolmkuiv (2 mm 1918) kui kole vihmane (117 mm 2003).
Peale selle, nagu hästi teada, on kevadel suured temperatuurikontrastid sisemaa ning saarte-ranniku vahel. Näiteks mõõdeti 21. aprillil Võrus pärastlõunal 16,2 kraadi, Korelas koguni 18°, samas tõusis elavhõbedasammas Tallinnas vaid 10,2 ning Ruhnul vaid 5,3 pügalani. Seni on maikuus päris suveilma (keskmise õhutemperatuuriga üle 13 kraadi) olnud Tartus 4 päeval, Tallinnas kahel, saartel püsivad senini vaid kevadilmad.
Paljus mõjutab me soojatunnet tuul. Laupäeval, 12. mail puhus kogu Eestis vinge tuul, isegi sisemaal küündisid iilid 20 m/s. Äsja küntud põldude kohalt kandusid kaugel vastikud hallid tolmupilved, nähtus, mida kutsutakse tuulekandeks. Ja ei tahtnud kuidagi uskuda, et varjus, s.t ilmaonnides näitas termomeeter kohati 18 soojakraadi!
Paljud otsustavad kevade saabumise üle kartulipaneku ajast lähtudes. Teatavasti soovitavad agronoomid teha seda tööd siis, kui 10 cm sügavusel on muld soojenenud 7-8 kraadini. Kui mõnel aastal on maa tahe ja küps juba aprilli lõpul, siis ajuti ja kohati hilineb too tähtis töö üle poole kuu. Vanarahva tarkuse kohaselt saab seda aega määrata tunduvalt lihtsamalt: kas toomingate õitsemise järgi või siis, kui kannatab palja tagumikuga mullal istuda. Tõraveres näiteks oli selleks esimene sobiv päev 1999. aastal 16. mail, kui termomeetrid näitasid 10 cm sügavusel 7 °C (tänavu on muld päris soe juba mai algusest). Kuidas on aga lugu toomepuu õitsemisega?
Rein Ahase andmeil (aastad 1949-1999) algab toominga õitseng Võrus keskmiselt 17. mail. Kõige varajasem daatum pärineb 27. aprillist 1989, kõige hilisem aga 8. juunist 1955. Saaremaal Karjal alustab toomingas õitsemisega keskmiselt 21. mail, varaseim aeg selleks oli 24. aprill 1990, hiliseim 13. juuni 1958. Huvitav, kas tõesti noil aastail pandi kartul maha alles juuni keskel?
Noortepärasem kevade alguse määrang pärineb Jaak Aaviksoolt aastast 2005. Selle määratluse järgi saabub kevad Tartusse siis, kui Pirogovi platsil saab püsti tõusmata kasti õlut ära juua. Viimase definitsiooni vastu protesteerisid eeskätt meedikud, viidates reuma, samuti põie- ja neerupõletiku saamise võimalusele. Karastunumad tudengid aga alustavad mõnel aastal bioklimatoloogiliste mõõtmistega juba märtsis.
Juhuslikult sain teada, miks on tänavune kevad heitlik. Astroloog Edda Paukson teatas, et lihtsalt planeetide seis on säärane! Lohutuseks seegi, et kõik maakeral kannatavad.
Ain Kallis (Maaleht, 17.05.2012)