Töö eesmärgiks oli välja tuua Suuremõisa jõe mittehea koondseisundi põhjused ning analüüsida nimetatud veekogumite koormusallikate mõju seisundile.
Suuremõisa jõe seisundit ja elustikku on seiratud jõgede hüdrobioloogilise seire ja väikejõgede hüdrokeemilise ülevaateseire raames 2011. ja 2014. aastal Käina-Suuremõisa tee seirepunktis (Joonis 1). Mõlemal aastal hinnati Suuremõisa jõe ökoloogiline seisundiklass põhjaloomade ning kalade, 2011. aastal ka suurtaimede kesise seisundiklassi tõttu kesiseks. Füüsikalis-keemiline seisundiklass oli hüdrokeemilise ülevaateseire järgi kesine nii 2014. kui 2011. aastal. Seiretulemused on kokku võetud alljärgnevates tabelites (Tabel 1 ja Tabel 2). Nii Maa-ameti ortofoto põhjal kui välitöö tähelepanekute järgi oli jõe vesi Käina-Suuremõisa tee seirepunktis pruun ja läbipaistmatu. Välitöö vaatluste põhjal oli jõevesi selline praktiliselt terves ulatuses, lisaks oli jõe säng kohati taimestikku täis kasvanud ning esines voolutakistusi (koprapesad, langenud puud). Välitöö käigus mõõdeti nii seirepunktis kui jõe erinevates lõikudes vee hapnikusisaldus, pH kui elektrijuhtivus.
Suuremõisa jõe koondseisund on mittevastav hüdromorfoloogia, põhjaloomastiku, kalastiku ja füüsikalis-keemiliste näitajate lõikes. Viimaste osas on mittevastavad hapniku, fosfori ja BHT5. Kogumi mittehea seisundi ühe põhjusena on seirearuannetes välja toodud kehv veerežiim. See on mõjutatud üleüldisest sademete vähesusest suvisel perioodil. Veerežiimi mõjutavad mõnevõrra ka koprad. Viimased avaldavad lisaks veerežiimile mõju ka Suuremõisa jõe veekvaliteedile – koprapaisude taha kogunenud orgaanilise aine lagunemisel. Kogumi hüdormorfoloogilisele seisundile, aga ka veekvaliteedile avaldab eelkõige mõju selle kasutamine ja hooldus maaparanduseesvooluna. Loodusliku veekogumi asemel on tegemist aktiivses kasutuses oleva maaparandussüsteemi peakraaviga, mistõttu ei kandu setted voolusängist suurveega jõe lammile. Maaparandussüsteemi vähese hoolduse tõttu suureneb setete kuhjumine jõesängi ning nende kanne suudmesse. Setete rohkus nii sängis kui suudmes põhjustab taimestiku vohamist ning seeläbi ka täiendavat toitainete koormust. Kinnikasvanud suue halvendab omakorda setete ärakannet merre. Suuremõisa jõe suudmeosa kinnikasvamisele viitasid nii hüdrobioloogilise seire aruanne kui Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi kudealade töö. Seega lähtudes eeltoodust määrab veekogumi ökoloogilise seisundi peaasjalikult tehislik hüdromorfoloogia, maaparandussüsteemi seis ja selle hooldus. Kalastiku ja põhjaloomastiku seisund on seotud hüdromorfoloogia, veerežiimi ning vee kvaliteediga. Koelmualade taastamistööde käigus puhastati 2020. aastal jõe suudmeosa, mis parandab ühtlasi nii setete väljakannet kui kalastiku kudevõimalusi Suuremõisa jõe suudmealal. Ülejäänud koormusallikad ei oma olulist mõju Suuremõisa jõe seisundile. Kehtivate keskkonnaeesmärkide saavutamine ei ole reaalne, sest looduslikuks määratud jõgi on tegelikult peakraav, mis kuivab perioodiliselt lõiguti.
Märksõnad: veemajanduskava, vesikonnad, veekogumid, pinnavee seisund, põhjavesi, põllumajandus, loomakasvatus, hajukoormus, reostuskoormus, reostusallikad, reoveepuhastid, koormusallikad, maaparandus, maakasutus, veevõturajatised, tõkestusrajatised, kalastik, riskid, meetmed