Suur osa inimkonnast elab suurte jõgede ääres, madalikel või mererannikul. Vee lähedus on aga sageli Damoklese mõõgaks sealsete elanike peade kohal. Üleujutused võivad tekkida mitmel põhjusel: kevadisest lume sulaveest, jääummistustest, tugevaist vihmadest ning nn tormiajust (laineist).
Üleujutustest on kõige enam tuntud muidugi Piiblis kirjeldatud ülemaailmne uputus, mille põhjus ei kuulu nimetatud raamatu kohaselt ühegi eelnimetatu alla. Arvutuste kohaselt oleks ka siis, kui kogu atmosfääris veeauruna sisalduv vesi langeks maapinnale, veekihi paksus kõigest paar sentimeetrit. Arvatavasti on see lugu ühe kohutava kohaliku uputuse kajastus rahva pärimustes.
Iga rahvas vaatab ajaloosündmusi, ka uputusi, oma mätta otsast. Vanemad inimesed mäletavad hästi suuri üleujutusi Eestis möödunud sajandil. Mitmel kevadel muutus Emajõe Ateena Emajõe Veneetsiaks. Kipume unustama, et näiteks 1994. aastast alates on pea igal suvel Euroopat tabanud suured üleujutused, mõnda neist on kutsutud ka sajandi loodusõnnetuseks! Rääkimata veidi varasemaist uputustest (1953. aastal uppus kahe päevaga Hollandis 1800 inimest ning Inglismaal 300) või lähemast: 1970. a. 13. novembril kaotas taifuuni tekitatud tormiajus elu umbes 500 000 Gangese oru elanikku Bangladeshis. Möödunud sajandi jooksul hukkus Hiinas sealseis üleujutustes 7 miljonit inimest!
Suuri üleujutusi leiab aset mereäärsetel aladel siis, kui tormiajulaine maksimumi saabumine langeb ühte loode tõusulainega.
Eesti rannikut, eriti Pärnut ja Haapsalut, mingil määral ka Narva-Jõesuud tabavad sügiseti tormi poolt tekitatavad tõusud, mis kergitavad merevee isegi enam kui kaks ja pool meetrit üle normi ehk Kroonlinna nullpunkti. Kliima soojenemise stsenaariumite kohaselt võivad meie liivarannad aastakümnete pärast jälle hoopis vee alla jääda, sest alles see oli – natuke peale viimast jääaega, kui veepiir jooksis Tallinnas kuskil Estonia puiestee kandis. Pealegi ähvardab Tallinna elanikke pidevalt uputada maailmas ainulaadne kunstlik veehoidla, mille vesi algselt koosnes pisaraist. Linda omist muidugi.
Mõnikord aga panevad õhurõhu muutused sügavates tsüklonites liikuma veemassid, tekitades pika laine, mis on eriti ohtlik kitsastele lahtedele või jõesuudmetele lähenemisel, nagu Neeval. Kui tuul on kaua puhunud ühes suunas, võib vesi hakata kuhjuma kitsais lahtedes, selliselt võib lihtsustatult seletada Pärnu üleujutusi.
Neeva on, alatul kokkuleppel Soome lahega, Peterburi asutamisaastast alates püüdnud linna uputada 270 korral. Puškin kirjeldas 1824. aasta katastroofi nii: “Õel vesi kedagi ei säästa, lööb kõikjal sisse uksesuust, latv ainult paistab raagus puust, hein, pakuotsad, voodid, vaibad, puuristid, hauast kistud laibad – kõik ujub tänaval kesk saasta!” Surma sai tookord 569 elanikku. Uputuses, mis tabas linna sada aastat hiljem, olevat hukkunuid loetud juba 2 tuhande ümber. Nüüd peab Peterburi kaitsma uute üleujutuste eest hiiglaslik tamm, mille avad suletakse ohu korral. Solgisurm (linna heitveed ei taha tammi avaustest Soome lahte jõuda) ei ole ilmselt nii hull kui ülelinnaline uputus.
Sarnased probleemid kimbutasid varemail aegadel ka Londoni elanikke. Tormilained ulatusid sageli Thamesi suudmest kuni südalinna välja. 1953. aastal oli isegi City üle ujutatud. 1974. aastal hakati ehitama gigantset nn Thamesi Barjääri, mis kujutab endast liikuvat mitmest osast koosnevat terastammi, mis tormi korral tõuseb jõe põhjast ning sulgeb tee merelt tulevale tormilainele. Alates 1983. aastast on too rajatis palju kordi Londoni päästnud.
Ain Kallis, Ivo Saaremäe