Nagu teada, on Maa kihilise ehitusega. Kõige peal lasub mõnekümne kilomeetri paksune kivist koor ehk litosfäär, mis “ujub” alumise vedela kihi pinnal. Et litosfäär ei ole tervik, vaid koosneb plokkidest ehk laamadest ja et need laamad ujuvad, siis liiguvad nad üksteise suhtes. Ja kahjuks mitte sujuvalt vaid järsu nõksakuga, kui kogunenud pinge on jõudnud vajaliku piirini. Seda viimast tunnemegi maavärinana.
Kui see nõksak juhtub toimuma ookeani põhjas ja laamade vertikaalne liikumine on sealjuures küllaldaselt suure amplituudiga (mõned meetrid), siis tekibki tsunami.
Sellise laine (miniatuuris mudeli) tekitamist võib igaüks ise proovida – tõmmake jupp nööri põrandale sirgeks, võtke ühest otsast kinni ja tehke kiire üles-alla liigutus (maavärin). Nöör kujutab endast ookeani veemassi. Näete, kuidas laine liigub nööri vaba otsa (ranna) poole. Mida kiirem liigutus ja mida suurema amplituudiga, seda suurem laine. Kui teete mitu liigutust jookseb mitu lainet. Ainuke asi, mis sellisel primitiivsel mudelil välja ei tule, on laine kõrguse kasv madalasse vette jõudmisel.
Sügavas avameres (ookeanis) ei ületa hiidlaine kõrgus tavaliselt 1 meetrit (sestap soovitatakse peale tsunamihoiatuse saamist, vastupidiselt tormihoiatusele, laevad sadamast avamerele viia), kuid rannikule jõudes, tänu sügavuse vähenemisele, kasvab hiidlaine kõrgus halvemal juhul 10–30 meetrini. Laine liikumise kiirus on umbes 800 km tunnis.
Tsunami puhul on iseloomulik see, et liikumises osaleb kogu veemass põhjast pinnani (keskmiselt 4 km), samal ajal kui tuulelaines osaleb liikumises ainult pindmine veekiht (sadakond meetrit). See on ka põhjus, miks 10 m kõrgune hiidlaine (mõnedel andmetel kohati kuni 20 m) põhjustas hirmsa katastroofi Kagu-Aasias 2004. aasta detsembris, kuid 10 m kõrgune tuulelaine, mis teinekord võib esineda ka meie pisikeses Läänemeres, ei põhjusta erilisi purustusi rannikul (kui jätta tähele panemata need, kes rumalusest või alpusest ehitavad oma hooned otsapidi vee piirile). Asi on selles, et tuulelaine (maksimaalsed mõõdetud kõrgused jäävad 25–30 m vahele) läheb murdlaine tsoonis ümber ja valgub suhteliselt vaikselt merre tagasi, samal ajal kui hiidlaine tohutu veemass voolab ka peale laine enda vormi lagunemist kaugele sisemaale, purustades ja haarates kaasa kõik, millest jõud üle käib. Kergemad asjad, ka paljud surnukehad, võtab vesi merre tagasi minnes kaasa.
Ivo Saaremäe