Need on rannikuabajad, kus jõe- ja merevesi segunevad. Keskkonda kujundavad siin ka aeglase voolu tingimustes ladestuvad jõesetted. Eesti rannikul saab lehtersuudmena käsitleda vaid Matsalu lahte, kus soolsus suureneb enam-vähem ühtlaselt – magedaveelisest Kasari jõe suudmealast kuni kuue promillini Väinameres. Matsalu laht on äärmiselt madal – suuremal osal sellest ei küüni vee sügavus kolme...

See elupaigatüüp hõlmab veealuseid leetseljakuid – lainete kuhjatud madalaid pikliku kuju ning ebasümmeetrilise läbilõikega liivavalle. Eestis käsitletakse selles tähenduses eeskätt liivase põhjaga madalmerd kuni taimestiku alumise levikupiirini, mis jääb rannikumeres tavaliselt 5–15 meetri sügavusele. Et liiv lainetuse toimel tugevasti liigub, on leetseljakud sageli taimedeta või asustatud väga...

See elupaigatüüp hõlmab Eestis jõgede ja ojade neid lõike, mis on püsinud looduslikus või looduslähedases seisundis. Tähelepanu väärivad eelkõige kõrgustikelt algavad vooluveed, kus leidub jugasid ja kivise-kruusase põhjaga kärestikke. Väärtuslikud on ka suurtest allikatest algavad külmaveelised jõed ning looduslikus looklevas sängis voolavad tasandikujõed, mis moodustavad vanajõgesid ning kus on...

See elupaigatüüp on kirjeldatud Iirimaal, kus originaalnimetusega " turlough" tähistatakse ajutisi veekogusid karstunud lubjakivialadel: järved tekivad siis, kui karstiõõned täituvad põhjaveega ning vesi tungib üles maapinna lohkudesse. Veetaseme langedes neeldub vesi taas karstiõõntesse ning järved kuivavad. Eesti karstunud lubjakivialadel võib samuti näha ajutisi muutuva veetasemega veekogusid...

Siia kuuluvad eelkõige huumustoitelised (düstroofsed) rabaveekogud – pruuniveelised järved ja rabalaukad, mille vesi on happeline (pH 4–6) ning rohke humiinaine tõttu üsna tume. Ent Eestis arvatakse sellesse elupaigatüüpi ka eriti happelise veega (atsidotroofsed) mineraalmaajärved, millel on tugev sissevool metsa- või sooaladelt, ning pehme pruuni veega segatoitelised veekogud. Kõige rohkem leidub...

Taimhõljum on neis järvedes liigirikas, kuid mitte eriti rohke (mõõduka) biomassiga, veesiseses taimestikus valitsevad elodeiidid – põhja kinnituvad taimed, mille õisik ulatub veepinnale. Need on meie parimad kalajärved. Eestis hõlmab see elupaigatüüp keskmiselt kalgiveelisi rohketoitelisi (eutroofseid) järvi moreenmaastike nõgudes: Pühajärv Valgamaal, Ähijärv Võrumaal, Mäeküla järv Ida-Virumaal...

Siia rühma kuuluvad nii selge hele- kuni sinakasrohelise veega lubjarikkad järved kui ka kollase või pruunika veega lubja- ja humiinainerikkad järved. Kõiki neid ühendab mändvetikate rohkus. Eestis vastavad sellele elupaigatüübile Pandivere kõrgustiku heledaveelised allikalised püsijärved (Äntu Sinijärv ja Porkuni järv Lääne-Virumaal) ning Prossa järv Vooremaal; pruunika või kollase veega on Pindi...

Sellele elupaigatüübile täpselt vastavaid veekogusid Eestis pole, sest osa tunnusliike on meil haruldased (silmjärvikas Littorella uniflora kasvab vaid Lääne-Saaremaa madalates riimveekogudes) või puuduvad hoopis. Muude tunnuste poolest saab siia tinglikult paigutada Eesti mõõdukalt kareda veega suuremad järved: Saadjärve Vooremaal, Karujärve Saaremaal, Vagula järve Võrumaal, Peipsi Suurjärve osa...

Eestis kuuluvad sellesse elupaigatüüpi selge hele- või sinakasrohelise veega vähetoitelised (oligotroofsed) järved ning kollaka või helepruuni veega poolhuumustoitelised (semidüstroofsed) järved. Mõlema vesi sisaldab vähe mineraal- ja biogeenseid aineid, ent poolhuumustoitelistes veekogudes on rohkem humiinaineid ning ka rikkalikum elustik. Põhi ja kaldad on vähetoitelistel järvedel valdavalt...