Siia rühma kuuluvad nii selge hele- kuni sinakasrohelise veega lubjarikkad järved kui ka kollase või pruunika veega lubja- ja humiinainerikkad järved. Kõiki neid ühendab mändvetikate rohkus. Eestis vastavad sellele elupaigatüübile Pandivere kõrgustiku heledaveelised allikalised püsijärved (Äntu Sinijärv ja Porkuni järv Lääne-Virumaal) ning Prossa järv Vooremaal; pruunika või kollase veega on Pindi...

Sellele elupaigatüübile täpselt vastavaid veekogusid Eestis pole, sest osa tunnusliike on meil haruldased (silmjärvikas Littorella uniflora kasvab vaid Lääne-Saaremaa madalates riimveekogudes) või puuduvad hoopis. Muude tunnuste poolest saab siia tinglikult paigutada Eesti mõõdukalt kareda veega suuremad järved: Saadjärve Vooremaal, Karujärve Saaremaal, Vagula järve Võrumaal, Peipsi Suurjärve osa...

Eestis kuuluvad sellesse elupaigatüüpi selge hele- või sinakasrohelise veega vähetoitelised (oligotroofsed) järved ning kollaka või helepruuni veega poolhuumustoitelised (semidüstroofsed) järved. Mõlema vesi sisaldab vähe mineraal- ja biogeenseid aineid, ent poolhuumustoitelistes veekogudes on rohkem humiinaineid ning ka rikkalikum elustik. Põhi ja kaldad on vähetoitelistel järvedel valdavalt...

Poollooduslikud kooslused, kus kadakas katab vähemalt kolmandiku alast. Kui kadakat on vähem, siis on tegemist looniiduga (6280) või kuiva niiduga lubjarikkal mullal (6210). Kadastikud on levinud peamiselt looaladel, vähemal määral sisemaa nõmmedel, kus alustaimestik meenutab kuivade nõmmede oma (4030). Seal, kus kadastikud on jäänud looduse hooleks – mahajäetud niitudel ja karjamaadel – muutuvad...

Kuivad nõmmed katavad lainjaid või enam-vähem tasase pinnamoega liiva-alasid sisemaal, kust nõmmemetsad (vahel ka palumetsad) on maha raiutud või metsapõlengus hävinud. Rannikulähistel levinud kanarbiku- ja kukemarjanõmmedega (2320) võrreldes on sisemaanõmmede taim- ja muldkattel enamasti pikem arengulugu: sageli on tegemist kunagistele metsa-aladele kujunenud teiskooslustega. Õhukese või keskmise...