Karidena käsitletakse merepõhjast märgatavalt kõrgemale ulatuvaid veealuseid, paiguti mõõnaga paljanduvaid kaljusid ja moreense või bioloogilise tekkega moodustisi. Karide elustik on väga mitmekesine, taimestiku moodustavad põhiliselt pruun- ja punavetikate kooslused. Eriti liigirikad on põisadru kooslused. Eestis kaljuseid karisid ei ole, ent siin mahuvad selle elupaigatüübi alla rahnuderikkad...
Sellesse elupaigatüüpi kuuluvad lainetuse eest üsna hästi kaitstud madalaveelised lahed ja abajad. Jõgede lehtersuudmetest (1130) eristab neid mageda vee tunduvalt väiksem sissevool. Lahtede põhi on tavaliselt pehme – kaetud liiva või saviga, ja enamasti rikkalikult taimestunud. Mitmekesise põhjaelustiku tõttu leiab sellistest lahtedest toitu palju eri liiki linde. Laiu madalaid lahtesid leidub...
Madalad, merega veel ajuti ühenduses olevad rannikujärved, mis on tekkinud madalate abajate ja lahtede (1160) eraldumisel merest. Lõugaste soolsus sõltub ühelt poolt veevahetusest merega ja teiselt poolt sademete hulgast ning mageda vee sissevoolust. Jõgede lehtersuudmetega (1130) võrreldes tuleb siia magedat vett vähem. Rannikulõukaid hinnatakse eelkõige ravimudavarude ja rikkaliku linnustiku...
Selle elupaigatüübi all käsitletakse ookeani rannikul mõõnaga paljanduvaid ulatuslikke liiva- ja mudarandu. Läänemeres, kus tõusu ja mõõna peaaegu pole, põhjustavad aju- ja paguvett tugevad tuuled. Paguvesi jätab sarnaselt mõõnaga kuivale suuri laugeid ranna-alasid, kus leiavad hea toidulaua paljud veelinnud. Veetaseme kõikumisel kuivale jäävate muda-, savi- ja liivamadalate taimestik on enamasti...
Need on rannikuabajad, kus jõe- ja merevesi segunevad. Keskkonda kujundavad siin ka aeglase voolu tingimustes ladestuvad jõesetted. Eesti rannikul saab lehtersuudmena käsitleda vaid Matsalu lahte, kus soolsus suureneb enam-vähem ühtlaselt – magedaveelisest Kasari jõe suudmealast kuni kuue promillini Väinameres. Matsalu laht on äärmiselt madal – suuremal osal sellest ei küüni vee sügavus kolme...
See elupaigatüüp hõlmab veealuseid leetseljakuid – lainete kuhjatud madalaid pikliku kuju ning ebasümmeetrilise läbilõikega liivavalle. Eestis käsitletakse selles tähenduses eeskätt liivase põhjaga madalmerd kuni taimestiku alumise levikupiirini, mis jääb rannikumeres tavaliselt 5–15 meetri sügavusele. Et liiv lainetuse toimel tugevasti liigub, on leetseljakud sageli taimedeta või asustatud väga...
See elupaigatüüp hõlmab Eestis jõgede ja ojade neid lõike, mis on püsinud looduslikus või looduslähedases seisundis. Tähelepanu väärivad eelkõige kõrgustikelt algavad vooluveed, kus leidub jugasid ja kivise-kruusase põhjaga kärestikke. Väärtuslikud on ka suurtest allikatest algavad külmaveelised jõed ning looduslikus looklevas sängis voolavad tasandikujõed, mis moodustavad vanajõgesid ning kus on...
See elupaigatüüp on kirjeldatud Iirimaal, kus originaalnimetusega " turlough" tähistatakse ajutisi veekogusid karstunud lubjakivialadel: järved tekivad siis, kui karstiõõned täituvad põhjaveega ning vesi tungib üles maapinna lohkudesse. Veetaseme langedes neeldub vesi taas karstiõõntesse ning järved kuivavad. Eesti karstunud lubjakivialadel võib samuti näha ajutisi muutuva veetasemega veekogusid...
Siia kuuluvad eelkõige huumustoitelised (düstroofsed) rabaveekogud – pruuniveelised järved ja rabalaukad, mille vesi on happeline (pH 4–6) ning rohke humiinaine tõttu üsna tume. Ent Eestis arvatakse sellesse elupaigatüüpi ka eriti happelise veega (atsidotroofsed) mineraalmaajärved, millel on tugev sissevool metsa- või sooaladelt, ning pehme pruuni veega segatoitelised veekogud. Kõige rohkem leidub...
Taimhõljum on neis järvedes liigirikas, kuid mitte eriti rohke (mõõduka) biomassiga, veesiseses taimestikus valitsevad elodeiidid – põhja kinnituvad taimed, mille õisik ulatub veepinnale. Need on meie parimad kalajärved. Eestis hõlmab see elupaigatüüp keskmiselt kalgiveelisi rohketoitelisi (eutroofseid) järvi moreenmaastike nõgudes: Pühajärv Valgamaal, Ähijärv Võrumaal, Mäeküla järv Ida-Virumaal...