Eestis kuuluvad sellesse elupaigatüüpi selge hele- või sinakasrohelise veega vähetoitelised (oligotroofsed) järved ning kollaka või helepruuni veega poolhuumustoitelised (semidüstroofsed) järved. Mõlema vesi sisaldab vähe mineraal- ja biogeenseid aineid, ent poolhuumustoitelistes veekogudes on rohkem humiinaineid ning ka rikkalikum elustik. Põhi ja kaldad on vähetoitelistel järvedel valdavalt...

See elupaigatüüp hõlmab devoni liivakivi paljandeid Lõuna- ja Kagu-Eestis ürgorgude järskudel veerudel Ahja, Võhandu ja Piusa jõe kallastel, aga ka Kallastel Peipsi järve kaldal. Liivakivipaljandeid leidub samuti Põhja-Eesti pankrannikul ehk klindil, kus avanevad ordoviitsiumi liivakivi lademed. Hõlmab Paali kasvukohatüüpi 4112. Liivakivitaimestu kasvukohatüüp.

Selle elupaigatüübi all käsitletakse ookeani rannikul mõõnaga paljanduvaid ulatuslikke liiva- ja mudarandu. Läänemeres, kus tõusu ja mõõna peaaegu pole, põhjustavad aju- ja paguvett tugevad tuuled. Paguvesi jätab sarnaselt mõõnaga kuivale suuri laugeid ranna-alasid, kus leiavad hea toidulaua paljud veelinnud. Veetaseme kõikumisel kuivale jäävate muda-, savi- ja liivamadalate taimestik on enamasti...

Tasase või nõrgalt lainja pinnamoega ning kohati lahtise liivaga alad sisemaal. Sageli inimtekkesed – kujunenud seal, kus rohukamar on mingil põhjusel lõhutud: tugevast tallamisest (näiteks Värska suurimad liivikud tekkisid sõjaväe harjutusväljakutel), metsapõlengute järel (Kaibaldi liivik Hiiumaal) jne. Inimmõju lakates kasvavad lahtise liiva alad sisemaal vähehaaval kinni. Esimesena asuvad...