See elupaigatüüp on kirjeldatud Iirimaal, kus originaalnimetusega " turlough" tähistatakse ajutisi veekogusid karstunud lubjakivialadel: järved tekivad siis, kui karstiõõned täituvad põhjaveega ning vesi tungib üles maapinna lohkudesse. Veetaseme langedes neeldub vesi taas karstiõõntesse ning järved kuivavad. Eesti karstunud lubjakivialadel võib samuti näha ajutisi muutuva veetasemega veekogusid...

Siia kuuluvad eelkõige huumustoitelised (düstroofsed) rabaveekogud – pruuniveelised järved ja rabalaukad, mille vesi on happeline (pH 4–6) ning rohke humiinaine tõttu üsna tume. Ent Eestis arvatakse sellesse elupaigatüüpi ka eriti happelise veega (atsidotroofsed) mineraalmaajärved, millel on tugev sissevool metsa- või sooaladelt, ning pehme pruuni veega segatoitelised veekogud. Kõige rohkem leidub...

Taimhõljum on neis järvedes liigirikas, kuid mitte eriti rohke (mõõduka) biomassiga, veesiseses taimestikus valitsevad elodeiidid – põhja kinnituvad taimed, mille õisik ulatub veepinnale. Need on meie parimad kalajärved. Eestis hõlmab see elupaigatüüp keskmiselt kalgiveelisi rohketoitelisi (eutroofseid) järvi moreenmaastike nõgudes: Pühajärv Valgamaal, Ähijärv Võrumaal, Mäeküla järv Ida-Virumaal...

Siia rühma kuuluvad nii selge hele- kuni sinakasrohelise veega lubjarikkad järved kui ka kollase või pruunika veega lubja- ja humiinainerikkad järved. Kõiki neid ühendab mändvetikate rohkus. Eestis vastavad sellele elupaigatüübile Pandivere kõrgustiku heledaveelised allikalised püsijärved (Äntu Sinijärv ja Porkuni järv Lääne-Virumaal) ning Prossa järv Vooremaal; pruunika või kollase veega on Pindi...

Sellele elupaigatüübile täpselt vastavaid veekogusid Eestis pole, sest osa tunnusliike on meil haruldased (silmjärvikas Littorella uniflora kasvab vaid Lääne-Saaremaa madalates riimveekogudes) või puuduvad hoopis. Muude tunnuste poolest saab siia tinglikult paigutada Eesti mõõdukalt kareda veega suuremad järved: Saadjärve Vooremaal, Karujärve Saaremaal, Vagula järve Võrumaal, Peipsi Suurjärve osa...

Eestis kuuluvad sellesse elupaigatüüpi selge hele- või sinakasrohelise veega vähetoitelised (oligotroofsed) järved ning kollaka või helepruuni veega poolhuumustoitelised (semidüstroofsed) järved. Mõlema vesi sisaldab vähe mineraal- ja biogeenseid aineid, ent poolhuumustoitelistes veekogudes on rohkem humiinaineid ning ka rikkalikum elustik. Põhi ja kaldad on vähetoitelistel järvedel valdavalt...

Poollooduslikud kooslused, kus kadakas katab vähemalt kolmandiku alast. Kui kadakat on vähem, siis on tegemist looniiduga (6280) või kuiva niiduga lubjarikkal mullal (6210). Kadastikud on levinud peamiselt looaladel, vähemal määral sisemaa nõmmedel, kus alustaimestik meenutab kuivade nõmmede oma (4030). Seal, kus kadastikud on jäänud looduse hooleks – mahajäetud niitudel ja karjamaadel – muutuvad...

Kuivad nõmmed katavad lainjaid või enam-vähem tasase pinnamoega liiva-alasid sisemaal, kust nõmmemetsad (vahel ka palumetsad) on maha raiutud või metsapõlengus hävinud. Rannikulähistel levinud kanarbiku- ja kukemarjanõmmedega (2320) võrreldes on sisemaanõmmede taim- ja muldkattel enamasti pikem arengulugu: sageli on tegemist kunagistele metsa-aladele kujunenud teiskooslustega. Õhukese või keskmise...

Tasase või nõrgalt lainja pinnamoega ning kohati lahtise liivaga alad sisemaal. Sageli inimtekkesed – kujunenud seal, kus rohukamar on mingil põhjusel lõhutud: tugevast tallamisest (näiteks Värska suurimad liivikud tekkisid sõjaväe harjutusväljakutel), metsapõlengute järel (Kaibaldi liivik Hiiumaal) jne. Inimmõju lakates kasvavad lahtise liiva alad sisemaal vähehaaval kinni. Esimesena asuvad...

Kanarbiku- ja kukemarjanõmmed sisemaal, eelkõige rannikulähedastel liivatasandikel. Taimestu sarnaneb ruskete luidete (2140) omaga, ent siin käsitletav elupaigatüüp ei paikne luidetel (või kui, siis vanematel, merest kaugematel). Needki nõmmed on enamasti küllaltki lagedad, puudest kasvavad kohati vaid mänd ja kadakas. Puhma-rohurindes on hariliku kukemarja kõrval oluline koht kanarbikul...